Harjutus 10.1: Sisemine kell

Eesmärk: Selle harjutusega õpime ilma igasuguste tehniliste abivahenditeta ärkama mis tahes soovitud ajal või tajuma ükskõik millist tähtaega ühesekundilise täpsusega.

Toime: Enesesisenduse teel aktiveerime oma ööpäeva rütmile alluva „sisemise kella“. Teisisõnu kasutame ära tõhusaid motoorsete keskuste väliseid mõjuimpulsse, sidudes neid loodud kujutlusega, milles need tekitavad varem etteantud ajal äratussignaali või tajupildi.

Kui sisendame endale enne uinumist, et järgmisel hommikul on vaja energiaga laetuna ärgata, alustame ka iga oma päeva optimaalselt.
Abivahend: äratuskell.

Harjutuse kulg: Kui oleme voodisse heitnud, võtame kätte äratuskella ja süüvime teadvuse teise astmesse.

Niipea kui tunneme kehas juba tuttavat soojust ja raskust, puudutame nimetissõrmega kohta kella numbrilaua klaasil, mille all asub sel hetkel tunniosuti. Seejärel liigutame nimetissõrme mööda numbrilaua klaasi kohani, mis vastab soovitud ärkamisajale. Seejuures on tähtis, et meie nimetissõrm liiguks mööda numbrilaua klaasi täpselt mööda sama teed kui tegelikkuses tunniosuti.

Näide: Te heidate voodisse kell 23 ja soovite ärgata kell 6 hommikul. Niisiis asetame nimetissõrme arvule 11, liigutame mööda numbrilaua serva päripäeva edasi ja peatame sõrme arvul 6. Samal ajal püüame selgelt ja ilmekalt endale ette kujutada, et ärkame täpselt kell 6 (seejuures hästi välja puhanuna, energilisena, värske ja reipana).

Kui oleme võtte selgeks saanud ja mitu päeva vajalikul ajal ärganud, võime edaspidi äratuskella kasutamisest loobuda ja anda endale enne uinumist üksnes enesesisenduse käsu.
Mõistagi võib selle harjutuse toimet laiendada ka päevasele ajale, teisisõnu sisendada endale vajalikke päevaseid kellaaegu.

Harjutuse kestus: Sisendusaja kestus on algul mõned minutid ja see väheneb järk-järgult mõne sekundini.

Tsükli kestus: Äratuskellaga harjutamise faas (igal õhtul enne uinumist) peab kestma seni, kuni õpime sekundilise täpsusega ärkama. Seejärel võime äratuskellast loobuda ja panna vastavalt vajadusele „käima“ oma sisemise kella.

Harjutus 10.2: Õpime liikuma

Eesmärk: Vereringesüsteemi, hingamise, südametegevuse, vererõhu muutuse rütmihäirete kõrvaldamine.

Toime: Hüpotaalamuses sünkroniseeritakse lisaks muule ka silelihaskonnaga elundite lühilainelisi rütme (vt 2. loengut). See sünkroniseerimine sõltub protsesside ühtlasest ja normaalsest toimimisest kehas, mille kohta saabub hüpotaalamusse informatsioon vegetatiivse närvisüsteemi kaudu. Kui mõni elund töötab ülekoormusega ja mõni teine on alakoormatud, tekivad sünkronisatsioonihäired. Perioodide kestused ja nende suhted muutuvad. Selle tagajärjel tekivad südame, vereringe, hingamise ja vererõhu kõikumise rütmihäired. Niiviisi üle- ja alakoormatud elundite tööd ümber korraldades anname hüpotaalamusele (millele „teatatakse“ vegetatiivse närvisüsteemi kaudu muutunud olukorrast) võimaluse algne rütmika taastada.

Harjutuse kulg: Paljud täiskasvanud ei oska enam liikumisest tunda elementaarset rahuldust. Kui lapsed veel saavad kehakultuuri ja spordiga tegeldes veidigi pidevat füüsilist koormust, siis täiskasvanuid rõhub enamasti hüpodünaamia koos kõigi sellest tulenevate rütmihäiretega.

Seepärast peavad kõik meie õpilased, kes liiguvad oma tööst tingitult vähe ega tegele spordiga, tegema hommikuti ja õhtuti võimlemisharjutusi.

– minema üles jala mööda treppi, mitte liftiga,

– käima õhtuti jalutamas,

– läbima lühikesi vahemaid (sigarettide järel käima!) jala, mitte sõitma bussiga,

– sagedamini tantsima ja

– harrastama kerget koormust pakkuvaid spordialasid: ujumine, pallimängud, lauatennis, jalutuskäigud mägedes, jooks jms.

Seejuures on tähtis, et siin soovitatud spordialasid ei peetaks üksnes jõu treenimise viisiks, vaid teadvustataks nende tähtsust ka lühilaineliste rütmide koordineerimise seisukohast.

Tsükli kestus: Füüsiline tegevus toob edu ainult siis, kui seda korrapäraselt harrastada. Seepärast soovitame teil iga päev täita kas või üks nimistus loetletud punkt.

Harjutus 10.3: Mõtterahu (3)

Eesmärk: Teadvuse tühjuseks ettevalmistumine.

Toime: Samamoodi nagu harjutuses 9.1, täidame oma teadvuse, et see siis järk-järgult tühjendada. Kuid praegusel juhul me lihtsustame ja kiirendame harjutust nii, et tekitame vaid üheainsa, kuid selle eest sisurikka kujutluse ja siis kõrvaldame selle.

Harjutuse kulg: End mugavalt istuma või lamama seadnult (teadvuse kolmandas astmes viibides) kujutame endale ette hõõguvat ketast pöörlemas.

Keskendume suletud silmadega sellele eretavale kettale, mille värvitoon peab olema punakaskollane kuni kollane, kuni näeme seda sama selgelt ja teravalt kui lahtiste silmadega küünlaleeki 20 cm kauguselt.

Niipea kui suudame silmapilkselt tekitada selle hõõguva ketta kujutluspildi (selleks tuleb mõned päevad treenida), laseme ketta mõõtmetel järk-järgult väheneda, kuni jääb järele ainult tume taust.

Harjutame absoluutse vaimse vaakumi saavutamist seni, kuni suudame pingutusteta näha vaimusilmas ketast mis tahes ajal.

Harjutuse kestus: Ühe harjutuskorra kestus on 15 kuni 30 minutit.

Tsükli kestus: Harjutuse kumbagi faasi sooritame 4 päeva kestel üks kord päevas. Kuid harjutada tuleb seni, kuni suudame laitmatult luua hõõguva ketta kujutluspildi ja vaakumiaistingu.

Harjutus 10.4: Mõtterahu (4)

Eesmärk: Teadvuse tühjuse ajaline pikendamine.

Toime: Õpime teadvuses hõõguva ketta kujutluspilti luues ja seda kaotades järk-järgult pikendama vaakumi aistingut, kuni suudame säilitada mõtterahu seisundit ükskõik kui pika aja vältel.

Harjutuse kulg: Seda harjutust tehes lähtume harjutusest 10.3. Süüvime teadvuse kolmandasse astmesse ja kujutame taas võimalikult selgelt ja ilmekalt ette hõõguvat ketast, vähendame mõtteliselt selle mõõtmeid ja eredust ning laseme lõpuks täiesti hääbuda. Erinevalt eelmisest harjutusest püüame vaakuumiseisundit võimalikult kaua säilitada.

Niipea kui märkame, et „pimeduses tekib valgus“ (teisisõnu tungivad teadvusse jälle visuaalsed nägemused), tekitame uuesti hõõguva ketta, suurendame seda ja laseme pöörelda, kuni eredus saavutab esialgse taseme. Seejärel „kustutame“ ketta taas aeglaselt.

Kordame harjutust mitu korda, suurendades kord-korralt tumeda faasi kestust ja vähendades samal ajal ketta helendumise kestust.

Kui suudame vaakumiseisundit 15 sekundi kestel säilitada, võime harjutamise lõpetada.
Harjutuse kestus. Esimesel etapil on igapäevase harjutuskorra kestus pool tundi, ajapikku pikendame harjutuse kestust kuni ühe tunnini.

Tsükli kestus: Püüame nelja nädala kestel pikendada teadvuse tühjuse kestust kaks korda päevas.

Harjutus 10.5: Spontaanne mõtterahu

Eesmärk: Teadvuse tühjuse spontaanne saavutamine.

Toime: Niinimetatud psii-teadvus, mida käsitleme 13. loengus ja mis on lähtepunktiks paljudele 14. kuni 26. loengu paranormaalsetele harjutustele, eeldab lisaks paranormaalse keskendumise oskusele (harjutus 8.1) teadvuse spontaanse tühjendamise suutlikkust. Seda harjutust sooritades püüame seda võimet omandada.

Abivahendid: Must peegel, kristallkuul või tasapinnaline peegel, samuti mitmes värvitoonis hõõglambid.

Harjutuse kulg: Istume mugavalt tugitoolis, hoiame pead otse. Meie ees silmade kõrgusel (umbes 30 cm kaugusel silmadest) asub keskendumise objekt.

Enne kui asume sooritama harjutuse paranormaalset osa, püüame pilku silmi pilgutamata hoida pikalt keskendumise tasapinnal.

Niipea kui see meil õnnestub, läheme üle teadvuse kolmandasse astmesse ja tekitame oma teadvuses keskendumise tasapinnale ilmeka pöörleva ketta kujutise, mida nägime suletud silmadega kahes eelmises harjutuses.

Kui näeme selgelt hõõguvat ja pöörlevat ketast, kustutame kujutise aeglaselt samaviisi, nagu oleme juba harjutanud, kuni selge nägemise piirkonda ei jää mitte midagi peale musta tühjuse.

Kui meil õnnestub raskusteta teha seda harjutust mitu korda järjest, võime keskendumise objektist loobuda. Nüüd vaatame ainiti otse enda ette, kutsudes tühjusest esile hõõguva ja pöörleva ketta, kustutame selle, seejärel tekitame uuesti ning kustutame jne. Me muudame harjutust sooritades pidevalt keskkonda: teeme seda valgustatud või hämaras toas, erivärvilises valguses, seistes, lamades või käies.

Harjutuse kestus: Harjutusele kulub aega 20–30 minutit.

Tsükli kestus: Teeme harjutuse üksikuid faase kuni edu saavutamiseni kaks korda päevas. Kogu harjutuste kompleks peab kestma 4 nädalat.

Harjutus 10.6: Saatuse mäng

Eesmärk: Imiteeriva mudeli abil, mis kujutab tõepäraselt inimsaatuse tahtest sõltuvat arengut, püüame õppida oma tegevusvabaduse piiranguid tunduval määral vähendama.

Toime: Vaatamata lihtsusele lubab „Saatuse mäng“ heita sügava pilgu saatuse ja inimtahte koostisosade eraldi mitteavastatavatele vastastikmõjudele. Tänu sellele õpime mängu mängides arukalt kavandama oma elu, saavutama seatud eesmärke ning sedaviisi elama õnnelikku ja sisukat elu. Avar sisemine vabadus, mille nõnda saavutame, toob meie paranormaalsele arengule kasu: kui vabaneme iseendast, tarbetutest probleemidest ja muredest, võime sihipäraselt kasutada kogu oma jõudu paranormaalseks tegevuseks.

Abivahendid: Kaks erivärvilist mängutäringut (näiteks üks valge ja teine must), 6×6-ruuduline mängulaud, 36 punast, 36 rohelist ja 20 kollast mängunuppu.

MÄNGUNUPUD

Lõikame kartongist välja mängunupud, painutame ja liimime kokku, nagu näidatud joonisel.

Eelnevad märkused: Iga inimene lahendab oma probleeme erisuguseid mudeleid kasutades. Mudeli all me mõistame piltlike ettekujutuste ja reaalse tegelikkusega seotud oletuste kogumit.

Nii näiteks võib kartograaf valmistada mingi reaalse maastiku kolmemõõtmelise mudeli või kanda tee kujutise kaardile.

Igasugune plaan või füüsikaline valem on tegelikkuse mudel, ehkki küll tugevalt lihtsustatud, kuid ometi kasulik, sest aitab mõista tegelikkust inimhinge võimalustega piirdudes.

Imiteerivad mudelid on mudelid, mis võimaldavad konstrueerida, arvutada ja läbi mängida terveid tegelikkuse protsesse. Lisaks saab nende abil imiteerida olukordi, mis võivad tekkida alles tulevikus.

Viimasel ajal tuntud imiteeriva mudeli näide on arvutiprogramm, milles mängiti läbi nüüdisaegse maailma areng, arvesse võttes maavarade piiratud varusid, ümbritseva keskkonna saastamist ja elanikkonna plahvatuslikku kasvu. Dennis Meadows kirjeldas seda mudelit oma raamatus „The Limits to Growth“ („Kasvu piirid“).

Imiteeriv mudel „Saatuse mäng“, mille on välja töötanud parapsühholoogid, sarnaneb struktuurilt arvutimudeliga, kuid on loodud nii, et mudeli kasutamiseks on vaja vaid kaht mängutäringut ja mängunuppe.

Mudelil on kaks olulist koostisosa. Esimene neist on saatus, mida tavatingimustes ei saa otseselt mõjutada. Saatus hõlmab näiteks selliseid sündmusi nagu katastroof lennukiga, millega me lendame, autoavarii teise juhi süül, pärilik kalduvus mingitele haigustele jne. Siia ei kuulu muud haigused, näiteks infektsioonid, sest neid on tahtepingutusega võimalik mõjutada. Nii näiteks on gripiepideemia ajal võimalik vältida kokkupuuteid juba haigestunud inimestega või kasutada asjakohaseid ettevaatusabinõusid.

Saatuse seda koostisosa tähistab meie mängus punane värvus. Elu läheneb lõpule ja kätte jõuab surm, kui inimese tegutsemisvõime on sedavõrd piiratud, et ta ei suuda saatuse hoopidele vastu hakata.

Õnnetusse sattunud lennukis istuv reisija võib teha ükskõik mida, kuid mitte mingi tema tegevus ei aita katastroofi vältida. Tema tegutsemisvõime on niisugusel juhul äärmiselt piiratud ja saatuse hoop (lennuki kukkumine) toob talle vältimatult surma.

Vähi viimast staadiumi põdeval haigel puudub samuti võimalus tegutseda. Mitte ükski arst, kelle poole ta pöördub, ei saa teda aidata (ehkki vähk, nii nagu teisedki orgaanilised haigused, on varases staadiumis enesesisenduse abil ravitav, me räägime sellest 12. loengus). Hästi tuntud piirang on vanadus, ehkki ka vanadusele on võimalik enesesisenduse ja tervete eluviiside abil vastu tegutseda.

Meie mängus imiteerib seda protsessi punaste mängunuppude arvu vältimatu kasv. Asjakohaselt tegutsedes on algul võimalik neid lühiajaliselt vähendada. Kuid mängu käigus kasvab punaste nuppude arv järsult, kuni jäävad järele üksnes punased nupud ja tühjad ruudud. Mängijatele ei jää peaaegu mingeid võimalusi selle vastu midagi ette võtta ja see tähendab mängus „surma“.

Imiteeriva mudeli teine oluline koostisosa on saatuse pakkumine, mida sümboliseerivad mängus rohelised nupud. See annab mängijale vaba valiku võimaluse, mis võib mõjutada tema tulevikku. Nende pakkumiste hulgas võib nimetada näiteks järgmisi: abiellumine, tööpakkumine, haridustee jätkamine, reis, uue maja ehitamine, isegi loteriivõit.

Inimest ja teda ümbritsevat maailma sümboliseerib siin mänguväli. Punaste ja roheliste nuppude esmane paigutus vastab inimese eelsoodumustele ja ümbritseva keskkonna omadustele. Sest elu on saatuse eelsoodumuse tahtlikke tegusid mõjutav tulemus. See tulemus on rangelt isikupärane ja me imiteerime seda täringute viskamisega.

Kui mängija satub pärast täringuviset punasele nupule, tähendab see, et saatus on pööranud meile selja. Tegevusvabadust või tulevikus tegutsemise võimalust piiratakse sellega, et laualt võetakse ära teist värvi nupp.

Kui aga saatus teeb teile pakkumise (mängija satub rohelisele nupule), tekib võimalus saada ajutine eelis (võtta ära roheline nupp ja kirjutada enda arvele üks punkt) või mõjutada oma tulevast saatust (asendada roheline nupp kollasega).

Vaatleme näidet reaalsest elust. Äsja keskkooli lõpetanud nooruk seisab dilemma ees: „Kas hakata kohe raha teenima või jätkata õpinguid, et tulevikus avaneks võimalus leida paremat tööd?“

Kui mängija satub kollasele nupule, tähendab see, et varasem tahtlik otsus hakkab vilja kandma. Järgnev punase nupu äravõtmine tähendab halva saatuse kõrvaletõrjumist tahte jõul. Rohelise nupu äravõtmine tähendab, et varem vastu võetud saatuse pakkumine on hakanud vilja kandma.

Kui mängija satub vabale väljale ning asetab sinna punase või rohelise nupu, tähendab see reaalses elus, et inimesel tekivad uued ohud või võimalused.

Kuid mängu lihtsusel ei tohi end lasta petta, jättes kõrvale võimaluse tahte ja vältimatu saatuse vastastikmõjuga sügavamalt tutvuda. Kui inimene jätab hetkelise edu nimel kavandamata tuleviku, pidevalt ära võttes rohelisi nuppe, saabub üpris peatselt vältimatu imiteeritud „surm“. Kogutud punktide arv näitab, kas imiteeritud elu oli mõttekas ning kas see pakkus ohtralt isiklikku rahulolu ja õnne.

Harjutuse esimene variant (põhimäng): Paigutame mängulaua enda ette ja asetame selle ruutudele juhuslikult 9 punast nuppu.

Ülejäänud vabadele ruutudele asetame rohelised nupud.

Seejärel viskame mõlemat täringut. Must täring tähistab rõhtridu, valge täring tähistab püstridu. Oletame, et must täring näitab nelja punkti, valge täring kaht punkti. See tähendab, et meid huvitav nupp asub neljanda rõhtrea ja teise püstrea ristumiskohas.

Olenevalt sellest, mis värvi nupule mängija satub, rakendame järgmisi reegleid.

  1. Kui mängija sattus punasele nupule, peame väljalt eemaldama muud värvi nupu. Aga mitte ükskõik millisest ruudust, vaid vasakult ja esimesest rõhtreast alustades esimese teist värvi nupu (kas rohelise või kollase). Kui täringud osutavad järgmine kord punasele nupule, võtame ära järgmise muud värvi nupu kui see, millele sattus mängija. Niiviisi jätkame nuppe ära võttes liikumist vasakult paremale ja esimesest kuni viimase rõhtreani.
  2. Kui mängija satub rohelisele nupule, peab ta tegema valiku:

– kas asendada roheline nupp kollasega või

– võtta roheline nupp laualt ja panna endale kirja üks punkt.

  1. Kui mängija satub kollasele nupule (seda võib juhtuda hiljem mängu käigus), tuleb see võtta laualt. Lisaks võime me kas

– võtta ära ükskõik millise punase nupu ja panna endale kirja kaks punkti või

– võtta ära kolm ükskõik millist rohelist nuppu ja panna endale kirja kolm punkti.

  1. Kui mängija satub vabale väljale (seda võib juhtuda hiljem mängu käigus), peab ta üht täringut veel korra viskama. Kui vise annab 1 kuni 3 punkti, tuleb sellele väljale asetada punane nupp. Kui vise annab 4 kuni 6 punkti, tuleb vabale väljale asetada roheline nupp.

Mäng loetakse lõppenuks, kui mänguväljal on ainult punased nupud ja vabad ruudud. Kogutud punktide summa järgi võime hinnata, kui kaua ja mil määral meil õnnestus punaste nuppude väele (st „saatusele“) vastu panna.

Kui jahime pimesi ainult punkte ja korjame mänguväljalt järjepanu rohelisi nuppe ära, peame mängu väga kiirelt lõpetama, sest mängisime oma tuleviku möödapääsmatult maha. Tunnistust ettenägelikest kavatsustest, mis on vastavuses vältimatu elulise eduga, annab aga laua täitumine kollaste nuppudega, mis järgmiste käikude ajal kannavad eelnevate tahtlike otsuste vilju: sedaviisi saame ju laualt kõrvaldada punaseid „saatuse nuppe“.

Kui oleme mitu korda „Saatuse mängu“ harjutanud, võime selle kulgu pisut muutes imiteerida muid protsesse.

Harjutuse teine variant: Sõltuvalt sellest, kas me soovime elu imiteerides alustada halvemate või paremate lähtetingimustega, võime algul mänguväljale asetada rohkem või vähem kui üheksa punast nuppu.

Harjutuse kolmas variant: Märgistame mõned punased nupud. Kui mängija satub neile, võtame ära mitte ühe, vaid kaks või kolm muud värvi nuppu, imiteerides niiviisi tegelikku elu, milles võib saatuse hoopide tugevus olla erinev.

Harjutuse neljas variant: Muudame kõik võimalikud otsused sõltuvaks täringust (st juhusest) nii, et viskame vajaduse korral üht täringutest teist korda veel. Kui vise annab 1 kuni 3 punkti, asetame vabale väljale punase nupu, kui vise annab 4 kuni 6 punkti, asetame sinna rohelise nupu. Sedasi näeme väga ilmekal kujul, et inimene, kes laseb oma otsustel sõltuda juhusest, muutub passiivseks ja allub igale saatuse volile.

Harjutuse viies variant: Võime alustada sellest, et heidame täringuid kuni sada korda järjest ja kirjutame tulemuse paberile üles. Sel juhul täidab paber omalaadset saatuse kava rolli, kui sooritame mängus kõik käigud üksteise järel vastavalt sellele plaanile. Siis teame paljusid samme juba varem ette ja võime neid arvesse võttes langetada tahtlikke otsuseid. Nõnda imiteerime, mis juhtuks, kui inimene teaks oma tulevikku kõigis üksikasjades.

Tsükli kestus: Mängime „Saatuse mängu“ iga varianti vähemalt nelja päeva kestel.

Harjutus 10.7: Elu positiivne planeerimine

Eesmärk: Oma isiksuse tunnetamine, häiritusele viivate algsete kalduvuste kõrvaldamine, eneseteadvuse tugevdamine.

Toime: See harjutus valmistab meid ette teadlikuks eluks, mille mõtet oleme tunnetanud. Harjutus aitab meil leida oma MINA ning õpetab elama iseseisvat elu, mis ei sõltu kiitustest ega laitustest, autasudest ega karistustest. Tõsi küll, kõiki konflikte ei saa me vältida, ei sisemisi vastuolusid ega ka mitte lahkhelisid sotsiaalse ümbruskonnaga. Aga kui oleme seejuures vähemasti õigetele väärtustele orienteerunud, ei ole need destruktiivsed, vaid eranditult konstruktiivsed konfliktid, tänu millele saab meie isiksus edasi areneda. Oleme elus edukamad, kui pühendume eranditult oma isiklikele väärtustele (tingimusel, et need on õigesti orienteeritud) ja suhtume ümbritseva maailma väärtushinnangutesse kriitiliselt. Meie eneseteadvus tugevneb ja samavõrra väheneb meie sõltuvus välistest teguritest.

Abivahendid: Päevik harjutuste sooritamisel tekkinud muljete kirjapanekuks.

Eelnevad märkused: Me ei tohi mitte mingil juhul jätta oma mõtteid kirja panemata. Kirjutame need üles, et enne järgmist harjutust pilk päevikusse heita. Seejuures teeme märkmetesse parandusi või täiendame neid. Pärast iga harjutust paneme kirja uued muljed.

Soovitatav on jälgida igapäevaselt oma tegevust varem kogutud teadmiste taustal.

Küsime endalt kriitiliselt, millal ja miks oleme muutnud oma orientatsiooni. Kuid meie uuring ei tohi manduda rusuvateks mõtisklusteks, vaid jääma jätkuvalt ratsionaalse kontrolli raamesse. Niisuguseks eneseanalüüsiks piisab täiesti viiest minutist. Samuti on siin hädavajalik, kas või vähemasti alguses, tulemused lühidalt üles märkida. Parim aeg selleks on õhtu, kui argipäevaaskeldused on vaibunud.

Igal juhul alustame oma igapäevast kontrolli eelmise harjutuse märkmete lugemisest, püüdes leida kinnitust, kas oleme ikka tõesti juhindunud etteantud väärtustest. Kui oleme sunnitud andma sellele eitava vastuse, tuleb endalt küsida, miks on meie väärtushinnangute pingerida olnud vale või miks ei ole me neisse piisava kohusetundega suhtunud. Väljaselgitatud põhjused kirjutame päevikusse üles.

Ettevalmistav harjutus: Esimeste arupidamiste käigus peame püüdma välja selgitada, millised väärtused, eesmärgid ja soovid on meie elu seni juhtinud. See on ennekõike asjade tegeliku seisu kindlakstegemine. Erilist tähelepanu tuleb pöörata minevikus langetatud otsustele, mis on meie elu tugevalt mõjutanud: mis ajendas meid otsustama nii, mitte teisiti?

Mõtiskluse tulemused paneme päevikusse kirja.

Järgmine kord analüüsime, kes me õieti oleme ja kuidas elada tahaksime, millised peaksid meie mõtted, otsused, tegevus, tundmused, et olla sellele ideaalile vastavad. Meil tuleb niisiis analüüsida kõike, mis meis olema peab. Analüüsi tulemuse paneme päevikusse kirja.

Kolmanda mõtiskelu ajal püüame välja selgitada, kus, millal, miks ja mil määral oleme jäänud maha sellest, mida oleksime pidanud saavutama. Ka see tuleb päevikusse kirja panna.

Põhiharjutus: Kui oleme jõudnud arusaamisele, kes me oleme ja kes olema peaksime, püüame neljanda mõtiskelu käigus välja selgitada väärtused, mis võiksid meid juhtida täisväärtuslikule inimlikule elule. Oletame, et me ei ole enam väga noored, vähemalt 24-aastased. Kandume mõtetes oma elu lõppu ja küsime endalt, kuidas tuleks elu korraldada, et saaksin selle lõppedes öelda: see õnnestus, see oli inimvääriline elu. Palju sellest, mis täna näib meile tähtsana ja paneb paika meie väärtused, muutub korraga teisejärguliseks. Ja palju sellest, mis on meile seni tundunud tühisena, omandab korraga tähtsuse ja muutub oluliseks.

Kirjutage üles, mida mõtlete õnnelikust, täisväärtuslikust ja rikkast elust, kui see on jäänud selja taha. Niisuguse elu lõpust selja taha vaatamise eesmärk ei ole ennast alandada, vastupidi, see peab andma õpetust ja muutma surma osaks meie elust. Mõttemõlgutus elu ajalikkusest aitab meil paika panna väärtushinnangute orientatsiooni.

Viienda mõtiskelu ajal peame aru, mis meie MINA ei lange ideaaliga kokku. Kas ideaali mõiste vastab meie konkreetsetele isikupärastele ja sotsiaalsetele positiivsetele omadustele? Või on see üksnes ideaalkujund iseenda jaoks, millel ei ole mingit pistmist ümbritseva tegelikkusega, kuid lahendab meie sisemised vasturääkivused?

Proovime selgeks mõelda, millised ümbritsevad mõjud on kujundanud meie ideaali. Nüüd vähendame abstraktset mina-kujundit, püüdes mõista, et vabaduse võtavad meilt sotsiaalne väevõim ja sund. Paljusid inimesi orjastab ettekujutus oma MINAst ja see orjus on karmim kui ükskõik milline muu väline surve.

Kuuenda mõtiskelu teema on meie läbielatud elu. Kuidas see kulgenud on? Miks kulges see just niiviisi? Kes andis sellele otsustavad orientiirid? Kas seda tegime meie ise või keegi kõrvalt, ehk oli see hoopis juhuste rida? Igatahes on meile nüüd hästi selge, et õpime igas olukorras ise oma tulevikku määrama.

Seitsmendas mõtiskelus võtame käsile oma tulevase elu. Mida kavatseme ette võtta lähimal ajal (mõne päeva, nädala, kuu pärast), et teoks teha järeldused, milleni jõudsime viiendas mõtiskelus? Alustame oma elu lühiaegsest kavandamisest, võttes aluse oma väärtushinnangud, seda isegi suhteliselt ebaolulistes ja väikestes tegudes. Ainult nii õpime ka tähtsates tegudes juhinduma väärtustest, mille oleme õigeteks tunnistanud.

Kordame neljandat ja seitsmendat mõtiskelu aeg-ajalt senikaua, kuni see tundub meile olevat tarvilik.

Umbes aasta pärast peame olema välja töötanud igas punktis teostatava väärtuste hierarhia, mille alusel võime langetada otsuseid ja teha tegusid.

Ja lõpuks veel mõned tähtsad nõuanded. Paneme kõikide mõtiskelude tulemused kirja päevikusse, sest ootamatult tekkinud mõtted haihtuvad kiiresti ja kui me neid kirjalikult ei fikseeri, jäävad need kasutusse võtmata.

Lehitseme päevikut neil vabadel hetkedel, kui me ei kavatse harjutustega tegelda. Ainult niiviisi loome oma elus pikkamööda korra. Hakkame elusse vastutustundlikult ja teadlikult suhtuma ja võtame selle oma kätesse. Elu muutub sisukamaks ja edukamaks.

Ärgem kunagi unustagem, et peame elama oma elu, mitte võõrast. Ainult meie ise ja mitte keegi teine oleme selle lõpliku edu eest vastutavad. Ja pidage alati meeles, et kõik algab ühest: tuleb usaldada ennast, mitte kedagi teist. Ainult meie endi kätes on võimalus asendada mõiste „saatus“ mõistega „karma“.

Harjutuse kestus: Mõtiskelu koos eelneva süüvimise ja järgneva taastumisega peaks kestma ühe tunni.

Tsükli kestus: Algul mõtiskleme iga 2–3 päeva järel, hiljem seoses täpsustuste ja muudatuste tegemise vajadusega kord nädalas, seejärel kord kuus. Paralleelselt tuleb vabadel päevadel mõtiskleda teemal, mida kirjeldab harjutus 10.8.

Harjutus 10.8: Elu mõtte leidmine

Eesmärk: Oma isikupära leidmine ja tugevdamine, üleminek oma isiksuse väliselt hindamiselt enesehindamisele. Vabanemine vajadusest leida oma saavutustele välist tunnustust (see kehtib eelkõige nende kohta, kelle enesehinnang on nõrgalt avaldunud või känguv). Samuti oma isikupärase „tuuma“ loomine ja elamine selle järgi. Võõra mõju alt vabanemine ja eneseteostuseni jõudmine oma elus, sihipäratuse asendamine suunatud orientatsiooniga, suutlikkus eristada olulist ebaolulisest, psüühilise energia vabastamine, et vajaduse korral teoks teha kõike eespool loetletut.

Toime: Igasugusel elul on mõte. See ei paista küll alati välja, sageli on see meie eest varjatud ja me ei teadvusta seda. Kui vähe on inimesed suutelised nägema elu sügavat mõtet, seda näitab 834 esimese kursuse üliõpilase küsitlus (keskmine vanus 20 aastat): 81,9% olid juba teismeeas mõtisklenud enesetapust, 84,6% neist nimetasid põhjusena elu mõttetust. Tulemus näitab, et meie haridussüsteemid on jõuetud. Ja ehkki 90% küsitletud üliõpilastest märkis, et neid on kasvatatud teatud määral religioosses vaimus, ei õpetanud ka see väärtuste religioosne orientatsioon neid piisavalt elu mõistma.

Niisiis, kool, kirik ja isakodu elavad üle fiasko isiku ees, kes on asunud elementaarsele omaenese MINA otsingule.

Mainitud küsitluse katastroofiline tulemus räägib vägagi selget keelt, kui vähesed inimesed leiavad isiksuseks muutumise aastail toetava elu mõtte kogemust.

Ka vanemad inimesed tunnistavad – kui nad ei ole veel mälust välja tõrjunud ebameeldivat isiksuse kujunemise aega –, et on olnud perioode, kus neid valdasid enesetapumõtted, sest nad ei suutnud näha elul mitte mingit mõtet. Üksnes pöörane elujanu aitas neil selle sammu astumata jätta. Kahjuks varjavad psüühilist labiilsust (koos depressiivsete elementidega) isiksuse kujunemise aastail sageli puhtsisemised elulised sunnid: õppetöö, edu saavutamise vajadus, töö, kohustused. Need on väärtuste hierarhias esikohal. Kuid jääb ka veel psüühiline tühjus.

Käesoleva harjutuse mõte ja eesmärk on see tühjus mõtiskelu abil täita. See on eelmise harjutuse jätk.

Kui me viimaks tunnetame oma tegevuse suunavaid ja tegelikkuses reguleerivaid motiive, võime asuda teostama seda, mida oleksime pidanud tegema juba 12.–18. eluaasta vahel: looma endas kandva „tuuma“, tugevdama eneseteadvust, kasutama oma MINA meie tegevust suunava jõuna.
Abivahend: harjutuste päevik.

Eelnev märkus: Ainult see, kes on mõistnud elu mõtet, suudab langetada oma isiklikke, välistest mõjudest sõltumatuid otsuseid. Tema jaoks ei ole enam olemas paratamatut saatust, ta on ise oma elu peremees.

Mõtiskelud elu mõttest, mida kirjeldab see harjutus, nõuavad ennekõike märkimisväärset mehisust, suutlikkust vabaneda eelarvamustest ja kuulata vaid oma tervet mõistust. Mõned infantiilsed ettekujutused võivad seejuures saada kõrvale heidetud, sest elu mõtte otsimine on humaanseks valgustumiseks vajalik. Kuulus saksa filosoof Immanuel Kant (1724–1804) kirjeldas seda nii: „Valgustumine on inimese väljumine tema enda loodud ebatäiuslikkusest. Jõuetusest oma mõistust iseseisvalt, ilma kellegi juhendamiseta kasutada. Inimesel on selleks mõistust piisavalt. Jääb puudu vaid vaprust ja otsustuskindlust, et mitte minna otsima teistelt abi elamaks oma arusaamade järgi. Ole mehine ja kasuta ise oma mõistust.“ Need Kanti sõnad annavad täpselt edasi meie järgmise mõtiskelu olemuse, eelduse ja sihi.

Ainult inimene, kes juhib oma MINA, on tõeliselt vaba. Ta on puruks rebinud ahelad, millega kammitsesid teda kasvatus ja sotsiaalne keskkond. Ainult tema tegutseb omal vastutusel. Kõigi selle õppekava harjutuste eesmärk on niisuguse vabaduse saavutamine.

Loengute kursus jätkub …

Categories: Peatükid