Harjutus 13.1: Vähi infektsioonide vastu

Eesmärk: Immuunsuse tugevdamine keha degenereerunud rakkude, viiruste, bakterite, seente ja igat liiki mürkide vastu.

Toime: Glükoproteiini interferooni eritumise stimuleerimisega just sel hetkel, kui keha rakku tungivad võõrained, muudetakse need kahjutuks. See kehtib ka nende ensüümide kohta, mis suudavad muuta terveid rakke vähirakkudeks ja mille tekkimist põhjustavad onkogeenid. Lisaks paraneb tänu antikehade ja mõrvarlümfotsüütide tekke intensiivistumisele meie organismi spetsiifiline kaitse võõraste ja oma keha muundunud valkude eest, mistõttu paraneb immuunsus.

Eelnev märkus: Ägedate vähi-, kasvaja- jah infektsioonhaiguste korral on vaja tingimata nõu pidada arstiga ja järgida tema ettekirjutusi. Sellel harjutusel on eranditult profülaktiline ja ravi toetav iseloom!

Abivahend: Magnetofon.

Harjutuse kulg: Autohüpnootilises psii-seisundis sugereerime endale (mõtteliselt või magnetofoni abil) järgmist. „Sellest hetkest peale hakkab iga minu organismi rakk alati võitlema võõrainete sissetungi vastu, tootes nende hävitamiseks piisavas koguses interferooni. Võõrastel geenidel ei õnnestu kunagi enam rikkuda rakkude ainevahetust ega sundida neid tootma valkaineid oma projektide järgi.

Mu lümfotsüüdid hakkavad pärast võõrainete sisetungi või oma rakkude moondumist organismis kiiresti paljunema. Need tekitavad suurel hulgal antikehasid või muutuvad mõrvarlümfotsüütideks, mis hävitavad halastamatult mis tahes võõrkehad.

Vähirakud ei suuda enam iialgi kahjustada terveid rakke ja viirustel ei õnnestu enam rakkude tootlikke võimeid oma tarbeks kasutada. Mis tahes bakterid, seened ja mürgised ained hävitatakse jäägitult otsekohe pärast nende ilmumist.

Kõik need sõnad salvestuvad kustumatult mu alateadvuses, mis tegutseb neile vastavalt seni, kuni elan.

Ma loen nüüd kolmeni. Siis muutuvad mu käed jälle vabaks, kergeks ja liikuvaks. Seejärel avan silmad ning tunnen end täiesti värske ja tervena. 1-2-3: silmad on lahti. Mu käed ja jalad on jälle vabad ning liikuvad. Olen täis jõudu ja energiat, tunnen end väga hästi … tunnen end täiesti värske ja tervena!“

Tsükli kestus: Kordame seda autosugestiooni 14 päeva kestel igal hommikul ja õhtul.

Kui oleme juba haigestunud vähki, healoomulisse kasvajasse või mingisse infektsioonhaigusesse, peame kordama seda autosugestiooni seni, kuni tervis taastub – kuid alati paralleelselt meditsiinilise raviga, mida ei tohi mitte mingil juhul hooletusse jätta!

Harjutus 13.2: Kõhukinnisuse vastu

Eesmärk: Soolestiku peristaltika ergutamine, spasmide kõrvaldamine pärakulihase piirkonnas.
Eelnevad märkused.

Soolestik on silelihaskonnast moodustunud kõhuõõne elund. Selle seintes asuvad spetsiaalsed lihaserakud, mis tegutsevad ise aktiivselt ja mille ärritamine toimub sünoptiliste sidemete kaudu, mis mõjutavad kogu seinte lihaskonda (seintesisene süsteem).

Kui soolestikuseinte rakke venitab puderjas toit, hakatakse edasi andma impulsse soolestiku ahendamiseks. See on peristaltika – soolestiku usjas kokkutõmbumine, et puderjas toit maost päraku poole edasi liiguks.

Kui seinarakkude impulsid on liiga nõrgad, siis soolestiku tühjenemine aeglustub ja kõht jääb kinni.

Kõhukinnisust võivad põhjustada ka spasmid – lihasekrambid päraku piirkonnas.

Toime: Harjutuse käigus loome engrammid, mis annavad soolestiku silelihaskonnale kestva käsu normaalseks peristaltikaks. Seades selle vastavuse posthüpnootilise käsuga lõdvestada täielikult päraku sulgurlihased just nimelt sel hetkel, kui on vajalik või soovitatav soolestik tühjendada, saavutame soolestiku katkematu talitluse.

Harjutuse kulg: Teadvuse psii-seisundis sugereerime endale järgmist. „Alates praegusest hetkest on kõik minu seedetrakti häired alatiseks lahendatud. Igal hommikul pärast einet tunnen vastupandamatut soovi tualetis käia. Niipea kui olen söönud, pean otsekohe tualetti minema – ma lihtsalt ei saa teisiti. Ka õhtul enne magamaminekut pean kindlasti käima tualetis.

Niipea kui võtan potil istet, kaob lihastest igasugune pinge. Lõdvestun otsekohe ja tunnen end täiesti vabalt. Roe väljub kergelt ja sundimatult. Niipea kui hommikul pärast einet ja õhtul enne magamaminekut tualetti lähen, tühjeneb soolestik kergelt ja vähimagi pingutuseta.

Igasugused pinged on kadunud, neid ei teki enam kunagi. Minu seedetrakt töötab suurepäraselt. Mitte miski ei suuda seda häirida.

Minu seedetrakt töötab igas olukorras suurepäraselt. Mitte miski ei suuda seda häirida, absoluutselt mitte miski. Olen rõõmus ja õnnelik, et mu seedetrakt on nüüd korras. See töötab suurepäraselt. Ma tunnen end hästi, väga hästi!

Ma loen nüüd kolmeni. Siis muutuvad mu käed ja jalad jälle vabaks, kergeks ja liikuvaks. Seejärel avan silmad ning tunnen end täiesti värske ja tervena. 1-2-3: silmad on lahti. Mu käed ja jalad on jälle vabad ning liikuvad. Olen täis jõudu ja energiat, tunnen end täiesti tervena … tunnen end täiesti värske ja tervena!“

Tsükli kestus: Vajaduse tekkides korrake seda autosugestiooni 6 päeva järjest.

Harjutus 13.3: Rasvumise vastu

Eesmärk: Liigse kehakaalu kõrvaldamine, toitumisharjumuste korrastamine.

Toime: Oleme oma alateadvuses salvestanud enda kohta „ehitusplaani“, mille oleme elu jooksul koostanud oma kogemustest ja harjumustest lähtudes. Sageli erineb see oluliselt „ehitusplaanist“, mis on meis salvestatud geneetiliselt.

Alljärgnevas esitatud sugestioonitekst aitab meil omakoostatud plaani korrigeerida. Liigse kogutud keharasva vähenemise saavutame sellega, et esiteks kiirendame toidu põlemist (üldist ainevahetust), teiseks tekitame endas püsiva vastikustunde süsivesikurikaste toiduainete vastu ning kolmandaks harjume korrapäraselt ja mõõdukalt toituma.

Foto sellest ajast, kui olime veel sale, annab meile sugestiooni ajal eesmärgist tugeva visuaalse ettekujutuse ja toetab niiviisi meie korrigeerivaid katseid taastada keha esialgne seisund.

Abivahendid: Foto, millel oleme sale, ja magnetofon.

Harjutuse kulg: Istume mugavalt tugitooli, seame keskendumise abivahendi – foto, millel oleme sale (võib ka ilma selleta hakkama saada) – enda ette nii, et see oleks täielikult meie vaateväljas, ja viime end teadvuse autohüpnootilisse psii-seisundisse. Seejärel sugereerime endale (mõtteliselt või magnetofoni abil) järgmist. „Ma tean, et mõne nädala pärast olen jälle sama sale nagu sellel fotol. Olen täiesti veendunud, et minu ainevahetus kiireneb sedavõrd, et kõik liigsed rasvavarud vähenevad. Ma kaotan kehakaalu gramm grammilt … pidevalt … lakkamatult. Igas minutis kaob tuhandeid rasvarakke, iga minutiga muutun ma kergemaks.

Mul tekib isu ainult varahommikuti, lõuna ajal ja õhtul. Vahepeal tunnen, et kõht on täis, olen rahulik ja terve. Mulle ei maitse enam magusad toidud, need tekitavad minus lausa vastikust. Iga kord, kui näen magusaid toite, mu vastikustunne tugevneb. Üldiselt tunnen end aga tervena, ma ei ole ammu end nii tervena tundnud.

Kolme toidukorra ajal päevas söön ainult mõõdukaid portsjoneid, mis on kõhu täitmiseks täiesti piisavad. Isegi kui söön vähe, saan kõhu täis ning tunnen end täiesti terve ja rahulolevana.
Toidukordade vahel ja pärast õhtueinet ei söö ma mitte midagi … absoluutselt mitte midagi. Igal nädalal kaotan kaalust pool kilo, senikaua kuni saavutan enda jaoks ideaalse kaalu. Seejuures tunnen, kuidas mu tervis päev-päevalt paraneb, minu seedimine töötab laitmatult. Toit on minu jaoks kaotanud tähtsuse. Ma tunnen end hästi, väga hästi.

Eine ajal söön normaalse portsjoni toitu ja mu kõht on pärast seda täiesti täis. Ma ei söö enam üldse magusat, minu vastikustunne magusate toitude vastu kasvab iga päevaga. Kaotan igal nädalal kaalust pool kilo ja tunnen end seejuures imeliselt.

Iga kord, kui kuulan seda sisendust, lõdvestun täielikult. Olen rahulik ja lõdvestunud, kerge ja vaba. Iga sõna tungib sügavale mu alateadvusse ja see annab edasi käsklused vegetatiivsele ning endokriinsele süsteemile. Ma muutun ka pärast sugestiooni lõppu kõhnemaks, kuni saavutan enda jaoks ideaalse kehakaalu. Seejärel hakkab mu alateadvus ise kandma hoolt, et mu normaalne kehakaal säiliks. Seejuures tunnen ma ennast tervena. Mu enesetunne läheb igas mõttes päev-päevalt järjest paremaks, järjest paremaks!

Ma loen nüüd kolmeni. Mu käed ja jalad muutuvad jälle vabaks, kergeks ja liikuvaks. Seejärel avan silmad ning tunnen end täiesti värske ja tervena. 1-2-3: silmad on lahti. Käed ja jalad on kerged ning liiguvad vabalt. Olen täis jõudu ja energiat, tunnen end väga hästi … tunnen end täiesti värske ja tervena!“

Tsükli kestus: Teeme seda sugestiooni rasvumise vastu 14 päeva kestel kaks korda päevas – hommikul ja õhtul.

Harjutus 13.4: Suitsetamise vastu

Eesmärk: Nikotiinisõltuvusest vabanemine, mis toob kaasa neurootiliste sidemete tugevnemise, hapnikuvarustuse ja kosmilise energia vastuvõtmise suutlikkuse paranemise.

Toime: Tubakasuitsus sisalduv nikotiin blokeerib ganglione, muud tubakasuitsus leiduvad ained nõrgendavad töövõimet, põhjustavad vähki, takistavad hapniku ja vaba kosmilise energia omastamist.

Kui loobume edaspidi suitsetamisest, ei tõsta me mitte ainult oma neuroosseid informatiivseid võimeid, vaid arendame ka oma keskendumis- ja töövõimet, samuti suutlikkust võtta sissehingatava õhuga vastu vaba kosmilist energiat.

Eelnevad märkused: Paljudes hetero- ja autohüpnoosi käsitlevates raamatutes ning ajalehtedes avaldatavates kuulutustes räägitakse suitsetamisest loobumisest hüpnoosi abil. Tekitatakse väärarvamus, et on vaja läbi teha vaid üks hüpnoosi- või autohüpnoosiseanss, et suitsetamise vajadusest alatiseks vabaneda. Tegelikkuses võib seda juhtuda aga vaid kahe isiku puhul sajast.

Ükskõik millisest maaniast, sealhulgas ka nikotiinist loobumisel on edu saavutamise otsustava tähtsusega tegur kindel tahe. Koos teadmistega uimastite kahjulikkusest ning vaimsetest ja füüsilistest jõupingutustest, mis on möödapääsmatud pärast kahjulikust harjumusest loobumist, lubab see tahe meil kergesti ja kiiresti neist võitu saada.

Hetero- ja autohüpnoosi seisundis tehtud sugestioonid üksnes toetavad seda protsessi, programmeerides alateadvust nii, et see astub ise vajalikke samme, pehmendamaks vältimatult tekkivaid võõrutusnähte. Lisaks tekitavad need püsiva vastikustunde ühe või teise uimasti vastu ja aitavad seega vältida mis tahes retsidiive.

Kui paljud suitsetajad ei suuda oma kahjulikust harjumusest vabaneda, siis on põhjus selles, et nende otsus ei ole lõplik, ja soov põimub läbi negatiivsetest mõtetest: „Mul on raske suitsetamist maha jätta. Ees seisavad pikad piinad, enne kui see mul õnnestub.“

Meie aga oleme oma paranormaalse vaimse arengu käigus saavutanud juba sellist edu, et võime olla kindlad: suudame suitsetamisest loobuda ilma suurte jõupingutusteta.

Sellele positiivsele veendumusele vaatamata on meie esimesed päevad ilma harjumuspärase nikotiinita rasked. Kuid närvilisus ja ärrituvus, kerge iiveldus ja värinad kätes, peavalu ei kõiguta meie otsust – teame ju, et need sümptomid kaovad mõne päeva pärast ise.

Täiesti väär oleks vähendada tubaka pruukimist järk-järgult, suitsetada iga päev järjest vähem sigarette. Selline suhtumine kukub enamikul juhtudest läbi: me kas suitsetame või ei suitseta.

Abivahend: Magnetofon.

Harjutuse kulg: Autohüpnootilises teadvuse psii-seisundis sugereerime endale (mõtteliselt või magnetofoni abil) järgmist. „Sellest hetkest alates tunnen tugevat vastikustunnet suitsetamise vastu ja see tunne tugevneb järjest. Sigaretisuits on nii jälk ja vastik, et mul ei teki soovigi suitsu teha. Isegi suitsetamisest mõtlemine on mulle ebameeldiv.

Suitsetamine ei paku mulle enam mingit huvi. Juba mõte sellest on ebameeldiv ja tekitab vastikust. Iga kord, kui tunnen sigaretisuitsu, tugevneb minu vastikustunne suitsetamise vastu.

Sellest hetkest alates ma rohkem ei suitseta. Mitte keegi ega miski ei suuda mu otsust kõigutada, sest olen rõõmus ja õnnelik, et teen midagi positiivset oma tervise ja paranormaalse arengu heaks. Seepärast läheb mu enesetunne igas suhtes päev-päevalt järjest paremaks, järjest paremaks! Ma ei suitseta enam kunagi.

Minu vastikustunne suitsetamise vastu tugevneb iga päevaga. Suitsetamine ei paku mulle mitte mingit huvi. Juba sellest mõtlemine on ebameeldiv ja tekitab minus tugeva vastikustunde.
Iga kord, kui tunnen sigaretisuitsu, tugevneb minu vastikustunne suitsetamise vastu, olen rõõmus ja õnnelik, et ma enam ei suitseta. Ma ei lase mitte kellelgi ega millelgi ennast ümber veenda, ma ei suitseta enam kunagi! Ma ei suitseta enam kunagi. Ma ei suitseta enam kunagi!“

Selles kohas katkestame minutiks sugestiooni, et seejärel jätkata järgmise tekstiga: „Tunnetan endas imelist rahu. Selles rahus on iga mu sõna alatiseks kinnistunud mu alateadvusse. See hakkab tegutsema automaatselt, vastavalt neile sõnadele, ja ma ei tunne enam kunagi vajadust suitsetada. Seejuures tunnen end täiesti tervena, täiesti vabana, täiesti värskena ja täis uut energiat. Mu enesetunne läheb igas mõttes päev-päevalt järjest paremaks.

Ma loen nüüd kolmeni. Siis muutuvad mu käed jälle kergeks, vabaks ja liikuvaks. Seejärel avan silmad ning tunnen end täiesti värske ja tervena. 1-2-3: silmad on lahti. Käed ja jalad on jälle kerged ning liiguvad vabalt. Olen täis jõudu ja energiat, tunnen end väga hästi … tunnen end täiesti värske ja tervena!“

Tsükli kestus: Kui oled suitsetaja, tee seda sugestiooni kolme nädala kestel iga päev kaks korda, hommikul ja õhtul.

Harjutus 13.5: Alkoholismi vastu

Eesmärk: Alkoholisõltuvusest vabanemine ja sel viisil piiramatute alateadvusega suhtlemisvõimaluste taastamine.

Toime: Kui loobume igasuguse alkoholi tarvitamisest, tegutseme vastu kesknärvisüsteemi ärritusläve tõusule, teeme võimalikuks takistamatu teeta-sünkronisatsiooni hippokampuses ja taastame kogu närvisüsteemi normaalse talitluse.
Eelnevad märkused.

Alkoholism, nii nagu iga teinegi maania, ei ole haigus, vaid alati rahulolematuse, ebapiisava eneseväärikuse, tahtejõuetuse ja algatusvõimetuse väljendus. Seepärast on sellest kerge sugestiooni abil vabaneda, eriti siis, kui jätkame paralleelselt kogu oma isiksuse arendamist.
Kuid edu saavutamiseks on tähtis järjekindlalt alkohoolsete jookide tarvitamisest keelduda. See tähendab, et me ei joo sõõmugi isegi siis, kui meid selleks ükskõik millise ilukõnega veendakse: „Aitäh, mul ei ole vaja end turgutada, et olla rõõmus!“ – need sõnad löövad meie vestluskaaslase jalust. (Muide, šampusepokaalides, mida uusaastaööl kokku lüüakse, võib suurepäraselt olla ka mineraalvesi.)

Abivahend: Magnetofon.

Harjutuse kulg: Autohüpnootilises teadvuse psii-seisundis sugereerime endale (mõtteliselt või magnetofoni abil) järgmist. „Mu väsimus on suur ja sügav, mu keha on raske nagu tina. Hingan rahulikult ja ühtlaselt, tunnen end väga hästi. Tunnen, kuidas kaovad kõik minu probleemid. Tunnen end väga hästi. Ma tahan oma probleeme lahendada ja ma võtan need käsile. Mitte miski ei suuda mu kavatsust enam muuta. Ma ei vaja enam alkoholi. Igasugune huvi vägijookide vastu on kadunud, olen alkoholi vastu täiesti ükskõikne … täiesti ükskõikne … täiesti ükskõikne.
Tunnen tugevat vastikustunnet igasuguse alkoholi sisaldava joogi vastu. See vastikustunne tugevneb järjest … tugevneb järjest … tugevneb järjest. Juba alkoholist mõelda on mulle ebameeldiv. Siis tunnen ma otsekohe tugevat vastikustunnet alkoholi vastu. Alati, kui näen alkoholi, tugevneb see vastikustunne järjest.

Praegusest hetkest alates ei tarbi ma enam alkoholi. Ma ei lase mitte miskil end sellest kavatsusest kõrvale juhtida, sest olen väga rõõmus, et saan viimaks ometi midagi oma tervise heaks teha. Iga päevaga tunnen ennast järjest paremini ja ma ei tarvita enam kunagi alkoholi. Ma ei taha enam juua, ma ei joo enam.

Minu vastikustunne alkoholi vastu muutub järjest tugevamaks. Juba täidetud pokaali nähes tekib minus ebameeldiv tunne, alkoholilõhna tundes hakkab mul halb. Mul on ebameeldiv mõelda alkoholist, see tekitab otsekohe tugeva vastikustunde.

Kui ma veel kunagi joon kas või ühe sõõmu alkoholi, hakkab mul kohe nii halb, et lausa oksele ajab. Need sõnad on sügaval ja kindlalt salvestunud mu alateadvuses, ning ma tegutsen rangelt nende järgi. Kui ma veel kord joon sõõmu alkoholi, hakkab mul nii halb, et lausa oksele ajab. Seepärast ma isegi ei püüa midagi niisugust teha, ma ei tarbi enam mitte kunagi alkoholi. Ma ei taha enam alkoholi tarvitada, ma ei tarvita enam alkoholi.

Iga kord, kui näen alkoholi, tugevnevad minus järjest ebameeldivuse aisting ja vastikustunne. Olen rõõmus, et ma ei tarvita enam alkoholi. Olen ka ilma alkoholita nii rõõmus ja õnnelik, et mul ei ole lihtsalt seda vaja. Seepärast ei saa mitte miski mu kavatsusi segada. Ma ei taha enam alkoholi tarvitada, ma ei tarvita enam kunagi alkoholi. Ma ei tarvita enam mitte kunagi alkoholi!

Seepärast läheb mu enesetunne iga päevaga järjest paremaks, olen rõõmus ja õnnelik, et suutsin alkoholist vabaneda. Viimaks ometi olen jälle täiesti vaba, täiesti vaba! Ma loen nüüd kolmeni. Siis muutuvad mu käed ja jalad jälle kergeks, vabaks ja liikuvaks. Seejärel avan silmad ning tunnen end täiesti värske ja tervena. 1-2-3: silmad on lahti. Käed ja jalad on jälle kerged ning liiguvad vabalt. Olen täis jõudu ja energiat, tunnen end väga hästi … tunnen end täiesti värske ja tervena!“

Tsükli kestus: Igasuguse alkoholi tarvitamisest loobumiseks sugereerime seda teksti endale kolme nädala kestel iga päev hommikuti ja õhtuti.

Maagia: heterohüpnoos

„Hüpnoos on patsiendi ajutine muutunud tähelepanu seisund, mille kutsub esile teine inimene ja milles võivad avalduda – spontaanselt või reaktsioonina sõnalistele või muudele ärritustele – mitmesugused nähtused. Need nähtused hõlmavad teadmiste ja mälu muutumist, suurenenud vastuvõtlikkust sugestioonile, patsiendi vastuseid ja mõtteid, mis tavalises hingelises seisundis ei ole talle tuttavad. Muu hulgas saab hüpnoosiseisundis esile kutsuda või alla suruda selliseid nähtusi nagu anesteesia, halvatus, lihasjäikus ehk rigiidsus ja vasomotoorsed muutused.“

Sellise määratluse pakkus 1955. aastal välja Briti Meditsiiniühenduse (British Medical Association) komisjon ja selles öeldakse kokkuvõtlikult välja teise inimese tekitatud hüpnoosi ehk heterohüpnoosi kogu olemus, samas kinnitab see määratlus 11. loengus tehtud järeldust, et auto- ja heterohüpnoos on kasutusviiside poolest küll erinevad, kuid nende neuroloogiline ja füsioloogiline mehhanism on sama.

Heterohüpnoosi korral viime hüpnootilisse seisundisse mitte enda, vaid teise inimese, me tekitame temas selle seisundi selleks, et samamoodi nagu iseenda puhul, viia tema alateadvusse sugereeritud käsklusi. Samuti võime autohüpnootilise mõju mehhanismidest lähtudes hüpnoosi ajal, tavaliselt sugereeritud käskluse lõpus ja vahetult enne virgumist, kinnistada posthüpnootilisi käsklusi, mis toimivad vaid mingil hetkel, kui hüpnotiseeritava teadvuse normaalne seisund hakkab taastuma.

Seda demonstreerivad meile veel kord järgmised võrdlused:

autohüpnoos – heterohüpnoos

ümberlülitumine – transi süvendamine

autosugestioon – heterosugestioon

posthüpnootilised sugestioonid – posthüpnootilised sugestioonid

virgumine – virgumine

Need meie seast, kes isiklikel või ametialastel põhjustel tunnevad soovi ümbritsevaid inimesi hüpnotiseerida, peavad ära õppima üksnes asjakohased heterohüpnoosi tehnilised võtted – sest teoreetilisi aluseid nad juba teavad. Tänu isiklikele kogemustele autohüpnoosi ja autosugestiooni vallas oskab ta lisaks ka paremini läheneda patsientidele (inimesi, keda kavatseme hüpnotiseerida, nimetame nüüdsest peale patsientideks, sest iga tõsise hüpnoosiseansi eesmärk on ju psüühiliste või füüsiliste häirete või haigestumiste ravi) kui need, kes on tundma õppinud ainult heterohüpnoosi tehnilisi võtteid.

Selle loengu raames on võimalik anda üksnes üldisi tehnilisi hüpnoosivõtteid. Kes soovib hüpnoosi ja hüpnoteraapiaga tõsiselt tegelema hakata ja hiljem oma oskusi professionaalina kasutada, peab tingimata omandama sügavamaid teadmisi, kas või erialast kirjandust uurides. Ainult siis võib ta patsientidega töötada.

Tema edu sõltub nii iseendast kui ka patsiendist: hea hüpnotisöör peab lisaks enesekindlatele, läbimõeldud ja kindlatele välistele käitumismaneeridele valdama ka avaldunud võimekust pääseda teise inimese hinge, olema rahulik, kannatlik ja väljapeetud (rääkimata juba meditsiini ja psühholoogia aluste tundmisest), sellal kui ideaalne patsient peab eelkõige olema valmis selleks, et ta viiakse hüpnootilise transi seisundisse, ta ei tohi osutada vastupanu sugereeritavatele käsklustele (ta peab olema veendunud nende mõistlikkuses ja kasulikkuses) ning alati püüdma hüpnoosiseansi tulemuslikkusele kaasa aidata.

Põhimõtteliselt on võimalik hüpnotiseerida igat inimest, mõnd rohkem, mõnd vähem. Kui me ise oleme eespool kirjeldatud nõuetele vastavad, siis saavutame ka „rasketel“ juhtudel edu, isegi kui jõuame selleni alles mitme seansi järel (kõiki järgmistes jagudes kirjeldatud hüpnoosinähtusi kuni amneesia staadiumini on üheainsa seansiga võimalik saavutada vaid 5–10 protsendil normaalsetest inimestest, kõigi ülejäänute jaoks kulub selleks mitu seanssi).

Teatud psüühiliste haiguste puhul – näiteks neuroos pealetükkivate seisundite kujul – peame juba esimese seansi kestel saavutama võimalikult sügava transi, kulugu selleks kas või kaks tundi või isegi rohkem. Sellistel juhtudel võime kasutada ka katkendlikku hüpnoosi: äratame patsiendi seansi kestel mitu korda ja viime ta uuesti hüpnoosiseisundisse.

Tehnilised hüpnoosivõtted

Alati küsitakse, kas patsient peab hüpnoosiseansi ajal lamama või istuma tugitoolis. Mõlemat moodi on õige, sest kindlaid reegleid ei ole: mõned hüpnotisöörid kasutavad ainult üht asendit, teised mõlemat. Patsientide enamik ei pea oma keha asendit oluliseks, kuid kogemused näitavad, et kui nende hulgas leidub arglikke inimesi, tunnevad nad end paremini istudes.

Teised eelistavad lamada ja ka paljud hüpnoterapeudid peavad seda asendit mugavamaks, sest see kergendab lõõgastumist ja sarnaneb kõige rohkem keha asendiga tavalise une ajal.

Ükskõik millise asendi me valime, igal juhul tuleb kanda hoolt, et patsient tunneks end hästi. Niisiis, palume tal enne hüpnoosi algust sisse võtta maksimaalselt vastuvõtlik asend, mitte pingutada tahet ja mitte mingil juhul osutada sisemist vastupanu. Ta ei tohi ka esitada küsimusi selle kohta, mis temaga toimub, vaid võtma lihtsalt kõik vastu nii, nagu see tuleb.

Pärast niisugust ettevalmistust võime alustada hüpnoosiseisundi tekitamist, selleks on mitmesuguseid meetodeid. Kõige olulisemaid ja järeleproovitumaid neist vaatleme allpool.

Esimene meetod: fikseerimine

Selle patsiendi hüpnoosiseisundisse viimise järeleproovitud meetodi puhul palume tal keskenduda mis tahes esemele, mida hoiame umbes 25 cm kaugusel tema silmadest (see võib olla pliiats või münt, võti või niidi otsa riputatud värviline kuul).

Senikaua kuni patsient esemele keskendub, teeme talle rahulikul monotoonsel toonil rea sisendusi (neil peab alati olema konkreetne kujundlik iseloom ja me peame neid palju kordi kordama). Kõigepealt sisendame patsiendile üldise lõdvestumise tunnet, seejärel tugevnevat unisust, et pärast raskus- ja soojusaistingu teket viia ta viimaks hüpnootilisse unne.

Kui palju meil nendeks sisendusteks aega kulub, see sõltub patsiendi individuaalsest vastuvõtlikkusest. Tekst ise võib olla näiteks selline (mõistagi on võimalikud arvukad variatsioonid). „Ma hoian Teie silme ees eset ja Te vaatate seda. Te kuulete minu häält puhtalt ja selgelt. Kui Teie pilk „kaotab“ eseme, suunate selle tagasi esemele ja hoiate seda seal. Lõdvestuge ja kuulake minu häält. Ma soovin, et Te lõdvestute. Te tunnete lõdvestust kogu oma kehas. Te lõdvestute järjest rohkem, keskendudes esemele ja kuulates minu häält, Te tunnete end järjest rohkem lõdvestunult. Teie jalalabade lihased on lõdvestunud, Teie jalgade, käte, randmete lihased on lõdvestunud, kogu Teie keha on lõdvestunud.

Nüüd Te tunnete, et tahate magada. Te muutute järjest unisemaks. Kuulake minu häält tähelepanelikult süvenedes. Nüüd langeb Teie peale raskus, Teie keha muutub raskeks. Teie jalalabad, jalad, kogu keha muutub raskeks. Teie kehas levib meeldiv soojus. Te mõtlete unest. Te olete meeldiva soojuse võimuses, just nagu enne uinumist. Teie silmalaud muutuvad raskeks. Te olete unine, Teie silmalaud on rasked, rasked, rasked. Te mõtlete unest, ainult unest, unest ja mitte millestki muust.

Te ei suuda enam silmi lahti hoida, sest Teie silmalaud muutuvad järjest raskemaks ja raskemaks, järjest raskemaks. Te tahate magada, Te tahate järjest rohkem magada. Teie pilk muutub uduseks, Te tunnete silmis kõrvetust, Te nutate (seda räägime ainult siis, kui näeme, et silmad on tõepoolest niisked!). Hingake sügavalt ja aeglaselt, sügavalt ja aeglaselt. Iga hingetõmbega on Teie uni järjest sügavam, Teie silmad on juba suletud. Te uinute, magate, magate.“

Viimase osa kordamine annab tavaliselt tulemust ja patsient suleb silmad (seejärel võime asetada sõrmed tema suletud laugudele). Kui seda ei juhtu, võime üle minna loendamisvõttele: teeme sisendusfaasid veel korra ühekaupa läbi, lugedes (muidugi mõtteliselt) iga faasi ajal ühest kümneni.

Kui ka see ei aita, kasutame järgmist võtet. Liigutame kätt mõne sentimeetri kaugusel patsiendi silmadest kiiresti üles-alla ja kordame umbes kahe minuti kestel järgmist sisendusteksti: „Jälgige silmadega minu kätt, üles, alla, üles, alla, ja Te magate, magate järjest sügavamalt!“

Kui patsient ka nüüd hoiab veel silmi visalt lahti, ütleme talle: „Nüüd võite sulgeda silmad.“
Samal ajal vajutame patsiendi silmalaud sõrmedega ettevaatlikult kinni.

Meil on veel üks võimalus sundida tõrksaid patsiente silmi sulgema. Hoidke tema silme ees lihtsalt oma nimetis- ja keskmist sõrme ning rääkige: „Teie silmalaud muutuvad järjest raskemaks ja raskemaks, Te tahate magada … Keskenduge pilguga minu sõrmedele. Ma lähendan neid järjest Teie silmadele ja need sulguvad.“

Loomulikult sulgeb patsient silmad, kui meie sõrmed on juba peaaegu tema silmadeni jõudnud. Täpselt sel hetkel asetame sõrmed ta silmalaugudele ja vajutame neid kergelt. Me räägime patsiendile, et ta silmad jäävad suletuks seni, kuni anname korralduse need avada.

Teine meetod: Sõnaline sisendamine

Eeskätt neil juhtudel, kui meie patsient ei suuda fikseerida pilku esemel, kasutame lihtsa sõnalise sisendamise meetodit. Palume patsiendil heita kušetile (meetod on erandlik selle poolest, et seda saab teha ainult patsiendi lamavas asendis) ja sulgeda silmad. Seejärel sisendame talle umbkaudu järgmist. „Ma soovin, et Te lõdvestuksite, et Te lõdvestaksite kogu oma keha. Ma soovin, et Te tunnetaksite kõiki pingeid oma lihastes, kõigis lihastes, ja seejärel lõdvestuksite. Lõdvestage laup, lõdvestage näolihased. Lõdvestage kaela, käte, jalgade, kogu keha lihased.

Nüüd sirutage käed ja jalad välja. Te tunnete loidust, väsimust kogu kehas. Nüüd tunnete padja survet vastu oma pead. Te tunnete padja survet oma kaelale ja õlgadele. Te tajute oma kehaga kušetti. Nüüd pöörake tähelepanu oma puusadele ja Te tunnete, et kušett kannab Teie keha. Te olete täiesti, täiesti lõdvestunud. Teile tundub, et Teie keha vajub kušeti sisse, see on üleni kušeti sisse vajunud.

Ma soovin, et Te kujutaksite endale ette meeldivat kohta, mis teid rõõmustab, kus võite end sirutada ja unustada kõik oma mured, kõik oma ebameeldivused – kohta, kus Te võite magada. See koht võib olla mere ääres või mägedes, kus iganes soovite (enamik patsientidest valib mäed). Te hingate aeglaselt ja sügavalt. Sirutage jalad ja käed välja. Teie keha on pehme ja lõdvestunud (võtame patsiendi käe ja „pillame“ selle). Te olete täiesti lõdvestunud, täiesti-täiesti lõdvestunud, Teie keha on täielikult lõdvestunud. Te lamate mägiaasal (või muus soovitud kohas). On vaikne päev. Taevas on sinine, päikesepaiste hellitab. Te vaatate taevast. Te märkate kerget pilvekest. Kõik on vaikne ja rahulik. Ka Teie hing on täiesti rahulik. Te hingate sisse okaste lõhna, näete järvevett. Teie hing on sama rahulik nagu selle järve pind. Lõdvestuge ja magage, magage, magage rahulikult ja sügavalt. Magage!“

Kolmas meetod: Visuaalne kontakt ja hüpnotiseerimine pilguga

Seda meetodit tuntakse kahes vormis ja see leiab tänapäeval harva kasutust. Mõned saksa ja vene hüpnotisöörid kasutavad seda tähelepanu koondamise meetodina, kuid käesoleval juhul ei keskendu patsient esemele, vaid vaatab hüpnotisöörile silma. Selle meetodi teise vormi põhimõte on teistsugune, siin mängib peamist rolli võluv ja autoriteetne alge hüpnotisööri isiksuses. See vorm leiab veel kasutust teatrites ja varieteedes, samuti meditsiinis teatud alkoholismi, narkomaania ja psühhopaatia juhtumitel.

Selle pilguga hüpnotiseerimise vormi puhul asub patsient meie vastas umbes 30 cm kaugusel. Igal juhul peame me olema temast kõrgemal: kui ta on meist pikem, tuleb ta istuma panna ja ise seisma jääda. Seejärel võtame patsiendi õlgadest kinni ja kõigutame teda edasi-tagasi, pööramata pilku tema ninajuurelt. Seejärel sisendame talle rea korraldusi: „Vaadake mulle silma, Teie pilk muutub raskeks, raskeks, Teie käed muutuvad raskeks, Teie jalad muutuvad raskeks, kogu Teie keha muutub raskeks. Teie silmad on väsinud, kuid ärge sulgege neid, kui veel suudate. Teie silmalaud on rasked nagu tina. Te jääte magama, magama!“

Tehke paus. Kui patsient hakkab silmi pilgutama, jätkame kategoorilisemal toonil umbkaudu järgmise tekstiga: „Teie silmalaud ei värise enam, Te ei suuda neid enam avada senikaua, kuni annan Teile selleks korralduse!“

Niipea kui silmad on taas sulgunud, asetame neile käe ja räägime: „Teie silmalaud on just nagu kinni kleepunud, Te ei suuda neid avada, kui ma ei anna selleks korraldust.“

Kui patsient hüpnoosi viimise ajal seisis, tuleb ta nüüd panna ettevaatlikult tugitooli istuma.

Neljas meetod: Käe levitatsioon (“Kergus”)

Sellel meetodil, mida kasutavad peamiselt Ameerika hüpnotisöörid, on see eelis, et patsient osaleb tema hüpnootilisse seisundisse viimises. Me palume patsiendil tugitooli istuda ja sisendame talle järgmist. „Ma soovin, et Te tunneksite end tugitoolis mugavalt ja lõdvestuksite. Nüüd, kui olete istunud, asetage mõlemad käed puusadele. Niiviisi. Te tunnetate oma käsi ja avastate, et suudate neid tähelepanelikult jälgida.

Teil on vaja teha vaid üht: istuda tugitoolis ja lõdvestuda. Te märkate, et lõdvestumise ajal toimuvad mitmesugused sündmused. Need toimuvad alati, kui lõdvestute, kuid varem ei ole te neid nii selgelt tähele pannud. Ma pööran Teie tähelepanu nendele. Ma soovin, et te keskenduksite kõigile tundmustele ja muljetele, mida tunnetate oma kätes, ükskõik mis need ka olla ei või. Võimalik, et tunnete puusale asetatud käes raskust või survet. Võimalik, et tunnete peopesaga oma pükste tekstiili või puusaga käe soojust. Ma soovin, et Te jälgiksite oma aistinguid. Võimalik, et tunnete midagi kiheluse taolist. Millised teie aistingud ka ei oleks, ma soovin, et Te neid jälgiksite. Te vaatate kogu aeg oma kätt ja panete tähele, kui rahulik see on, kuidas see püsib kogu aeg ühes ja samas asendis. Selles toimuvad liikumised, kuid neid ei ole veel võimalik tajuda. Ma soovin, et Te vaataksite lakkamatult oma kätt. Teie tähelepanu võib käelt mujale kalduda, kuid see pöördub ikkagi käele tagasi, Te vaatate kätt ja küsite endalt, millal muutuvad nähtavaks neis toimuvad liikumised.“

Just nimelt sel hetkel on meie patsient kogu tähelepanu pööranud oma käele. Ta lausa põleb soovist teada saada, mis siis nüüd juhtub, meie aga sisendame talle, et tema tulevased aistingud saavad olema samasugused nagu igal teisel.

Mitte mingitel asjaoludel ei püüa me patsiendile peale suruda sisendusi: kui temas tekib mingisugune aisting, võtab ta seda kui oma isiklike läbielamuste tulemust. Meie aga tahame saavutada, et ta kuulaks meie sisendusi nii, nagu kuuluksid need tema isiklike läbielamuste juurde. Niisiis, me püüame teda osavalt viia seisundisse, milles ta seob oma aistinguid meie öeldud sõnadega ja oleks kindlalt veendunud, et meie öeldud sõnad või käsklused kutsuvad hiljem esile sensoorseid või motoorseid reaktsioone.

Ainult juhul, kui patsient osutab teadlikku vastupanu, hakkab mõni tema sõrmedest või kogu käelaba kergelt võbelema. Me pöörame sellele kohe tähelepanu ja räägime talle, et tõenäoliselt võib liikumine olla tugevam. Täpselt sama kehtib mõistagi ka meie patsiendi kõigi teiste objektiivsete reaktsioonide – näiteks tema hingamise süvenemise või jalgade liikumise kohta: vastastiksidemed, mille me loome patsiendi reaktsioonide ja enda käitumise vahel tema suhtes, loovad kokkuvõttes just selle vaimse ühenduse, mis lubab meil täielikult mõjutada tema neuroloogilisi struktuure!

„On huvitav jälgida, milline Teie sõrmedest hakkab esimesena liikuma. See võib olla keskmine sõrm, nimetissõrm, nimetu sõrm, väike sõrm või pöial. Üks Teie sõrmedest võpatab või hakkab liikuma. Te ei tea, millal ja kummal käel. Jälgige tähelepanelikult. Kõigepealt tunnete kerget võbelust võib-olla paremas käes. Vaadake, pöial võpatab ja liigub. Liikumise alguses märkate midagi huvitavat. Sõrmed hakkavad väga aeglaselt üksteisest eemalduma, sõrmed lähevad aeglaselt harali ja Te märkate, et sõrmed liiguvad üksteisest järjest kaugemale. Sõrmed liiguvad aeglaselt üksteisest eemale, sõrmed lähevad järjest rohkem harali, harali, harali, vaat nii.“

See oli praegu meie esimene tegelik sisendus, millele reageeris patsient: käsklus sõrmed harali ajada. Kui see on täidetud, jätkame rääkimist, nagu oleks see reaktsioon toimunud iseenesest ja sündmuste loomuliku kulgemisena. „Sellal kui Teie sõrmed lähevad harali, Te märkate, et need lähevad sirgeks ja tõusevad (patsiendi nimetissõrm peab pisut tõusma). Te näete, kuidas tõuseb Teie nimetissõrm. Teised sõrmed tahavad samuti järgneda, need lähevad samuti aeglaselt sirgu (sõrmed hakkavad tõusma). Sellal kui Te sõrmi tõstate, tunnete ühtlasi, et Teie käelaba muutub järjest kergemaks. See kerguse tunne muutub järjest rohkem märgatavaks, mida kõrgemale tõusevad Te sõrmed, juba tõusebki kogu käelaba, just nagu oleks see kõrgustesse kerkiv õhupall. Käelaba tõuseb, tõuseb, tõuseb õhku, õhku, õhku, tõuseb järjest kõrgemale, käelaba muutub kergeks, väga kergeks. (Käelaba hakkab tõusma.) Kui Te vaatate oma tõusvat käelaba, panete tähele, et ka kogu käsi tõuseb, tõuseb õhku, natukene, veidi kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale, veel kõrgemale, veel, veel kõrgemale. (Käsi on tõusnud puusast umbes 10 cm kõrgemale ja patsient märkab seda.) Te jälgite kogu aeg oma käelaba ja kätt, mis tõusevad, ja sel ajal Te tunnete, kui uniseks ja väsinuks on muutunud Teie silmad. Sellal kui Teie käsi jätkab tõusmist, tunnete end väsinuna, lõdvestununa ja tahate magada, Te tahate väga magada. Teie silmad muutuvad raskeks ja võib-olla tekib Teis tahtmine sulgeda laud. Sellal kui Teie käsi jätkab tõusmist, tunnete end järjest rohkem lõdvestununa, Te tahate järjest rohkem magada, tunda rahu ja lõõgastust, sulgeda silmad ja uinuda.“

Selles kohas on sobiv anda tähtis soovitus, kuidas käituda edasi: kui patsient allub mõnele meie sisendusele, peame ära kasutama selle reaktsiooni järgmise sisenduse võimendamiseks. Kui ta tõstab näiteks kätt, sisendame talle, et ta uinub sellepärast, et ta käsi tõuseb: „Teie käsi tõuseb kogu aeg, tõuseb, tõuseb, ja sellepärast Te muutute väga uniseks. Teie silmalaud muutuvad väga raskeks, Teie hingamine muutub aeglaseks ja ühtlaseks. Hingake sügavalt – hingake sisse ja välja. (Patsient hoiab väljasirutatud kätt sirgelt, ta pilgutab silmi, ta hingamine on sügav ja ühtlane.)

Sellal kui Te jätkuvalt jälgite oma kätt ning käelaba, muutute järjest unisemaks ja lõdvestute järjest rohkem, panete tähele, et Teie käsi muudab suunda. See paindub ja käelaba läheneb Teie näole, järjest lähemale, lähemale, lähemale. Samal ajal kui käsi tõuseb, vajute Te aeglaselt, aga kindlalt sügavasse-sügavasse unne, milles Te väga sügavalt lõdvestute. Käsi tõuseb kõrgemale, kõrgemale, veel kõrgemale, kuni jõuab Teie näoni, ja Te tahate järjest rohkem magada, kuid Te ei või uinuda enne, kuni käsi on jõudnud Teie näoni. Kui käsi jõuab Teie näoni, Te uinute, Te jääte sügavalt ja rahulikult magama.“

Sellesse kohta jõudnud, anname patsiendile võimaluse ise määrata uinumise rütm: kui ta käsi puudutab nägu, ta uinub, sest usub, et see on ta enda soov. Käe levitatsioon ja uinumine on siit edasi vastastikku teineteist toetavad. Kui patsient suleb seejärel silmad, on ta transis, milleni jõudmisest võttis ta ise osa. Seepärast ei püüa ta hiljem kahtluse alla seada, kas ta ikka tõepoolest oli transis.

„Nüüd muudab Teie käelaba suunda. See tõuseb, tõuseb Teie näo juurde. Teie silmalaud muutuvad raskeks. Te tahate järjest rohkem magada, magada, magada. (Patsiendi käsi läheneb näole, ta silmalaud võbelevad.) Teie silmalaud muutuvad raskeks, väga raskeks, ja käsi on juba tõusnud näoni, Te tunnete end väga väsinult ja unisena. Teie silmad sulguvad, sulguvad. Kui Teie käsi puudutab nägu, Te uinute ja jääte sügavalt magama. Te tunnete ennast väga uniselt. Te uinute, uinute, uinute. Te tahate väga magada, olete väga väsinud. Teie silmalaud on nagu tina, aga Te käsi tõuseb, tõuseb täpselt Te näo juurde, ja kui see puudutab nägu, Te uinute. (Patsiendi käsi puudutab nägu, ta silmad sulguvad.) Nüüd te magate, magate, magate, magate, magate, lihtsalt magate. Senikaua kuni Te magate, tunnete end väsinult ja lõdvestununa. Ma soovin, et Te keskenduksite lõdvestumisele, lõdvestunud olekule, mis on vaba igasugusest pingest. Ärge mõelge mitte millestki peale une, peale sügava ja rahuliku une.“

Muud meetodid

Senikirjeldatud transi saavutamise meetodites, mis on hüpnootilise seisundi saavutamisele eelnev aste, toimisid sõnalised sisendused akustiliste ärritajatena. Kuid on patsiente, kes tunnevad teadlikult või alateadlikult hirmu terapeudi ees või ei ole suutelised sõnadele keskenduma. Sellistel juhtudel võib edu saavutada metronoomimeetodi abil.

Metronoom on muusikalise tempo etteandmise vahend, mis tekitab rütmilist tiksumist ja kergendab patsiendil keskendumist. Me sisendame talle vaid, et mida kauem ta metronoomi tiksumist kuulab, seda kauem kestab ta uni.

Lisaks neile tuntakse veel väga palju nii sõnalisi sisendusi kasutavaid kui ka sõnadeta hüpnoosimeetodeid. Nende kohta võime saada teadmisi erialasest kirjandusest.

Transi süvendamine

Eespool kirjeldatud meetodite abil viisime patsiendi selleni, et ta sulges silmad ja jäi liikumatusse asendisse. Kas ta on nüüd hüpnotiseeritud? Me ei saa seda väita, sest puuduvad iseloomulikud tunnused. Seepärast peame asjakohaste sisenduste abil määrama transi sügavuse ja vajaduse korral seda süvendama, et kindlustada jõudmine hüpnootilisse seisundisse. Selleks on samuti olemas mitmesuguseid meetodeid, mida asumegi nüüd vaatlema.

Esimene meetod: Käte raskus

Esimeseks transi sügavuse kontrolliks teeme patsiendile sisenduse järgmise näite järgi. „Te keskendute oma kätele. Need muutuvad raskeks, väga raskeks, raskeks nagu tina: raskus algab õlgade juurest, laskub allapoole, labakätesse, sõrmedesse, igasse sõrme, pöidlasse, nimetissõrme, keskmisse sõrme, nimetusse sõrme, väiksesse sõrme. Kogu Teie käsi muutub raskeks, just nagu kaaluks see 100 kilo. Ma loen nüüd viieni ja seejuures muutub Te käsi järjest raskemaks: üks, raske, kaks, väga raske, kolm, raske nagu tina, neli, veel raskem, palju raskem, viis, väga-väga-väga raske. Te ei saa enam kätt liigutada, nii raske on see.“

Kui märkame, et raskuse sisendamine on andnud positiivse tulemuse, teeme kontrolliva sisenduse: „Teie käsi on väga-väga raske. Te tunnete, et kätt on järjest raskem liigutada. Mida pingelisemalt Te püüate seda teha, seda raskem see on. Teie käsi on väga raske, Te ei suuda seda liigutada. Te püüate, kuid see ei õnnestu.“

Alternatiivina võime teha ka niisuguse kontrolliva sisenduse: „Ma loen viieni. Teie käsi muutub väga-väga raskeks. Kui jõuan arvuni 5, püüate tõsta oma kätt, kuid ei suuda. Mida rohkem te pingutate, seda raskem on Teil kätt tõsta.“

Kui patsient suudab pärast sellist sisendust veel kätt liigutada, siis ei ole ta veel hüpnoosiseisundis. Sel juhul räägime talle, et tema juhtum ei ole erandlik, paljudel inimestel ei õnnestu see test kohe. Lisaks palume temalt kinnitust (ja ta annab tavaliselt selle), et tundis teatavat raskust, ja selgitame, et teine katse saab kindlasti olema edukas.

Kui sisendused olid aga edukad – tavaliselt see ongi nii –, siis ei saa patsient oma kätt millimeetritki liigutada: mis tahes painutajalihaste kokkutõmbe kompenseerib samasugune ja veelgi tugevam sirutajalihaste kokkutõmme. Käsi muutub paindumatuks ja selline lihaste vastasseis avaldub kerge värinaga.

Kui patsient ehmub ja teatab, et ta ei saa enam kätt liigutada, selgitame talle, et tegemist on hüpnoosi jaoks vajaliku protsessiga – täpselt samamoodi oleksime võinud muuta käe tavatult kergeks. Pärast käe raskuse kontrolli laseme patsiendil mõne minuti puhata ja teeme talle mõned sisendused lõdvestumiseks või uneks. Alles pärast seda võime üle minna silmalaugude katalepsia meetodile.

Teine meetod: Silmalaugude katalepsia

Nagu ka kõigi teiste testide puhul, on siin tähtis valida õige hetk umbkaudu järgmiseks sisenduseks: „Te olete täiesti rahulik ja lõdvestunud. Kõik Teie keha lihased on lõdvestunud: pea, kael, õlad, käed, jalad, kogu keha on lõdvestunud. Teie hingamine on sügav, aeglane ja ühtlane. Te olete väga-väga unine.

Te tunnete meeldivat soojust, teil on hea olla. Te tajute, et ei kuule mitte midagi peale minu hääle. Te tunnete, et silmalaud muutuvad väga-väga raskeks, raskeks nagu tina. Teie silmalaud on just nagu kokku kleepunud ja kui püüate neid avada, jäävad need suletuks senikaua, kuni annan korralduse silmad avada. Silmalaud on suletud, kokku kleepunud ja mida rohkem Te püüate neid avada, seda tugevamini on need kinni ja kleepunud. Püüdke neid rahulikult avada ja Te veendute, et see ei ole võimalik.“

Peaaegu kõikidel juhtudel ei suuda patsient pärast seda sisendust oma silmi avada. Kui see tal aga õnnestub, siis ütleme talle, et ta osutas vastupanu, seepärast ei mõjunud talle ka eelmised sisendused ja uni. Soovitame tal keskenduda unele, kuid mitte püüda hoida silmi avatuna või neid vabatahtlikult sulgeda. Seejärel surume sõrmedega õrnalt patsiendi silmalaugudele ja suleme need kergelt. Seejuures räägime talle, et järgmise seansiga satub ta veel sügavamasse lõdvestunud seisundisse, mis meenutab und.

Seejärel teeme patsiendile uue unesisenduse, et pärast selle mõjumist üle minna järgmisele testile (on patsiente, kes suudavad silmalaugude katalepsia testi ebaõnnestumisest hoolimata sattuda väga sügavasse transsi).

Kolmas meetod: Anesteesia

Anesteesiale eelneb hüperesteesia (ülitundlikkuse) sisendamine, mida on kergem saavutada. Selleks teeme patsiendile järgmise sisenduse: „Kujutage endale ette, et käite ringi suures ruumis, milles on kuuma aurava veega vann. Sel hetkel, kui näete vanni, tõstate oma parema käe. Kogu Te käsi tõuseb. Laske see uuesti alla. Nüüd lähenege vannile, Te soovite teada vee temperatuuri. Te kastate parema käelaba vanni ja tunnete tugevat kuumust. Sel hetkel, kui tunnete kuumust, näidake mulle käelaba tõstes seda.

Teie käelaba tõuseb, see on väga hea. Nüüd ma puudutan Teie paremat käelaba tagantpoolt nõelateravikuga. Teie käsi on muutunud nii tundlikuks, et tajute seejuures väga tugevat valu. Nüüd ma puudutan Teie teist käelaba ja te ei tunne mingit valu.“

Niipea kui puudutame patsiendi paremat käelaba, moonutub ta nägu valust. Kui ta ei näita aga kummalgi käelabal välja tundlikkuse suurenemist, siis räägime talle, et selleks on vajalik teatud treenitus, enne kui ta hakkab erinevusi tajuma, ja me oleme täiesti kindlad, et tema järgmine katse on edukas.

Kui hüperesteesia on saavutatud, võime üle minna anesteesiale. Enamasti ei saavuta me esimese seansiga täielikku valuaistingute kadumist, kuid võime siiski sensoorset tundlikkust vähendada. Selleks teeme patsiendile sisenduse järgmise näite järgi. „Sellal kui Teie parem käelaba muutus väga tundlikuks, on vasak käelaba tundlikkuse kaotanud. Kui ma seda torgin, ei tunne Te niisugust tõelist valu nagu teises käelabas. Kujutage ette, et olete kätte tõmmanud paksu nahkkinda. Kui kujutate endale ette niisugust kinnast, andke mulle sellest käelaba tõstmisega märku. Teie käsi tunnetab seda kinnast ja kui ma nõelaga torgin, jääb Teile mulje, et ma torgin ainult kinnast. (Käelaba tõuseb.)

Nüüd ma lasen Teil tunda erinevust, torgin algul üht, seejärel teist käelaba (toimime oma sõnade järgi). Nüüd muutub Teie vasak käelaba vähem tundlikuks, valu vastu tuimaks. Tuimenenud on kogu käelaba, sõrmed ja rusikas. Teile tundub, nagu oleks Teie käelaba tehtud puust. Te ei tunne enam valu. Kas tajute tuimenemist?“

Kui patsient vastab, et ta tunneb veel valu, selgitame talle, et see on ühes käelabas tunduvalt nõrgem kui teises. Ja et järgmise seansi ajal tunnetab ta oma vasakut käelaba veelgi vähem.

Neljas meetod: Amneesia

Pärast anesteesiat süvendame transsi, minnes üle amneesiasse (mälulünkadega mäluhäire, millega kaasneb sageli sügav transs, võib aga ka juhtuda nii, et sügav transs saavutatakse ilma amneesiata). Erinevus eespool kirjeldatud hüpnootiliste nähtustega on selles, et seda on võimalik tuvastada alles pärast patsiendi virgumist.

Amneesia võib tekkida spontaanselt, kuid seda saab esile kutsuda ka posthüpnootilise sugestiooniga. Selle kindlakstegemiseks selgitame kõigepealt välja asjaolud, mida patsient võis transi ajal tõenäoliselt unustada. Kui ta aga mäletab kõike, ent psühhoterapeutiliseks tööks on soovitatav amneesia, siis allutame patsiendi teatavale treeningule, eesmärgiga ergutada teda unustama transi teatud aspekte või kogu protsessi tervikuna. Siin õigustab ennast järgmine meetod.

Vahetult enne järgmise seansi lõppu anname oma patsiendile ülesande kujutada endale ette, et ta on oma kodus uinunud ja näeb unenägu. Varsti pärast seda sisendame talle, et ta peab ärkama ja avama silmad – seejärel on tal tekkinud mulje, nagu oleks ta tõepoolest sügavast unest ärganud. Ta mäletab selgelt oma und, kuid teisi transi ajal toimunud sündmusi meenutab ähmaselt. Osa neist võivad tal olla täiesti meelest läinud.

Kui me tuvastasime oma patsiendil selle seansi ajal vaid osalise amneesia, siis räägime talle järgmise seansi ajal, et see on normaalne nähtus ja aitab ravile ainult kaasa. Me lisame, et unustada oleks olnud väga kerge, kui ta oleks oma tähelepanu teatud asjadelt kõrvale pööranud, ja kirjeldame näitena sündmusi, mille patsient viimase transi ajal unustas. Teatame talle, et täna unustab ta enamiku seansist, kui mitte kogu seansi sündmused.

Viimaks sisendame talle, et enne virgumist näeb ta und ja ärkab niipea, kui on selle ära näinud. Me ütleme, et pärast virgumist mäletab ta küll oma und, kuid enamiku muudest sündmustest või isegi kõik muud sündmused on ta unustanud.

Nüüd on patsient sedavõrd meie kontrolli all, et võime teda mõjutada sisendatavate käskluste abil samamoodi nagu iseennast teadvuse psii-seisundis.

Heterosugestioon

Enne kui hakkame patsiendile käsklusi sisendama, peame hoolt kandma selle eest, et ta hüpnootilisest transist ootamatult ei ärkaks. Kui tahame teda küsitleda näiteks tema isiksuse psühhoanalüüsi eesmärgil või regressiivse seansi ajal (vt 20. loengut) tema eelmiste maiste elude kohta, teeme talle näiteks niisuguse sisenduse: „Te olete täiesti lõdvestunud, täiesti vaba, Te magate. Te magate, kuid saate minuga rääkida. Te suudate minu küsimustele vastata ärkamata, vastata ärkamata. Te räägite nii, nagu räägivad inimesed unes.“

Esimesed küsimused, mille esitame, peavad olema lihtsad – küsime näiteks nime, elukutset ja muud sellist – ega tohi tekitada hirmu. Hiljem, analüüsi ajal võime kasutada vaba assotsiatsiooni tehnilist võtet ja ergutada patsienti välja ütlema esimest mõtet, mis talle pähe tuli. Hüpnootiliste regressioonide ajal käitume vastavalt 20. loengus esitatud autohüpnootiliste regressioonide reeglitele.

Nüüd me võime mõistagi sekkuda ka oma patsiendi subkortikaalsetesse töötlus- ja regulatsioonimehhanismidesse, et neis saavutada kõiki neid efekte, mida kutsume endas teadvuse psii-seisundis esile autosugestiivsete tekstidega: selleks tuleb talle teha vaid asjakohased sisendused (mida modifitseerime vastavalt soovitud eesmärgile).

Järgmine hüpnoosinähtus on positiivsete sensoorsete hallutsinatsioonide nähtus. Need nähtused vastavad meis autosugestiivselt esile kutsutud ettekujutustele ja neid kasutavad eeskätt hüpnotisöörid, kes hüpnotiseerivad laval vabatahtlikke, et publikut üllatada ja nende meelt lahutada: nad sisendavad hüpnotiseeritavale näiteks, et tal on kohutavalt palav (ja ta hakkab end lahti riietama) või et ta on kana (ta hakkab matkima kana liigutusi ja häält).

Niisugune odav lavaline „nõidus“ ei paku meile huvi, kuid positiivseid sensoorseid hallutsinatsioone võib edukalt sisendada lõdvestamise eesmärgil: „Te kujutate nüüd endale ette, et me väljume koos sellest ruumist. Me asume praegu lilli täis külvatud kevadisel aasal. Ilm on imeline, pilvitus taevas särab päike, linnud laulavad, kaugemal vuliseb ojake.
Ma tahan, et te kujutaksite seda stseeni võimalikult ilmekalt ette ja tõstaksite käelaba, kui näete seda, mida teile kirjeldan.

Teie ees kasvab kõrge heleroheliste lehtedega kask. Vaadake kaske, kas Te näete seda? (Patsient tõstab käelaba.) Te silmitsete tähelepanelikult kaske. Kase ühel oksal istub linnuke. Kui teda näete, tõstke käelaba. Linnuke hakkab laulma. Kas kuulete teda? Kui Te teda kuulete, andke mulle sellest käelaba tõstes märku.“

Posthüpnootiline sugestoon

Heterohüpnootilises, nii nagu autohüpnootiliseski seisundis on võimalik posthüpnootilisi käsklusi fikseerida (vt 11. loengut) ja see on eriti kohane järgmistel põhjustel: posthüpnootilise sisenduse abil võime saavutada toimunud sisenduste hüpnootilise seansi raamest väljapoole ulatuvat mõju (see on eriti tähtis kõikide maniakaalsete käitumiste lõpetamiseks tehtud sisenduste korral, orgaaniliste vigastuste ja haiguste raviks või psüühiliseks stabiliseerimiseks) ja enamgi veel – võtmesisendust kinnitades võime vähendada miinimumini aega, mida vajab patsient hüpnootilise transi seisundi saavutamiseks.

Kaks kõige kergemini saavutatavat posthüpnootilist sugestiooni on posthüpnootiline uni ja posthüpnootiline silmalaugude värin. Mõlemat meetodit võib kasutada testidena, kuivõrd juhitav on meie patsient.

Posthüpnootilise une saavutamiseks sisendame oma patsiendile, et järgmisel ööl näeb ta unes meekärgi ja need jäävad talle meelde, et ta saaks järgmise seansi ajal meile neist jutustada.
Posthüpnootilise silmalaugude värina tekitamiseks räägime patsiendile, et äratame ta aeglaselt ühest viieni lugedes. Arvu 5 kuuldes peab ta avama silmad ja meile otsa vaatama. Seejuures peab ta märkama, et ta silmalaud värisevad, ja ta ei suuda sellest värinast vabaneda, kuidas ta ka ei püüa. Lisaks räägime talle, et teeme talle seejärel ettepaneku silmad sulgeda. Pärast seda loeme ühest kolmeni, arvu 3 juures peab ta avama silmad ja märkama, et silmalaud enam ei värise.

Virgumine

Enne kui asume oma patsienti äratama, teeme talle posthüpnootilise võtmesisenduse: räägime talle, et järgmise seansi algul loeme mingi teatud arvuni, mille järel ta süüvib otsekohe samasugusesse või veel sügavamasse transiseisundisse kui praegu (arvude asemel võib valida ükskõik millise muu võtmeärritaja, näiteks kellahelina, valgusevälgatuse või võtmesõna).

Virgumine ise peab toimuma järk-järgult. Enne seda tuleb alati sisendada head enesetunnet ja rahu (seda me teame juba oma autosugestiooni praktikast). Me võime rääkida umbes nii. „Nüüd ma äratan Teid. Teie transiseisund leeveneb järjest, ma loen arve viiest üheni (teisisõnu vastupidises järjestuses kui algul). Kui ärkate, tunnete end tervena ja puhanuna, Te ei taju mingeid ebameeldivaid aistinguid. Te tunnete ennast nii, nagu oleksite magusalt ja kaua maganud.“

Seejärel kordame seda sisendust ja loeme: „5, 4, 3, 2, 1.“
Mõni patsient tajub pärast virgumist raskustunnet või kannatab iivelduse all. Kui need sümptomid ise ei kao, tuleb selliseid inimesi veel kord hüpnotiseerida, et teha neile abistav sisendus.

Vahel – tõsi küll, väga harva – puutume kokku patsientidega, kes ei taha ärgata: nad jäävad kas transiseisundisse või sügavasse füsioloogilisse unne. Motivatsioon selleks võib olla väga erinev: esimesed tunnevad transist niisugust naudingut, et soovivad selle jätkumist; teised vajuvad „kõrvalepõiklemise“ mehhanismi abil une juba enne transsi.

Kui need patsiendid ei allu ka kõige tungivamatele (kuid mitte ähvardavatele!) korraldustele, jätame nad omaette, mõne tunni pärast ärkavad nad ise füsioloogilise vajaduse toimel.

Kui patsient on ärganud, vestleme temaga sellest, millisena ta transsi tajus (nii saame teavet transi sügavuse kohta). Me võime anda patsiendile võimaluse end vabalt tühjaks rääkida või esitame talle suunavaid küsimusi.

Patsient kinnitab sageli, et ta ei maganud üldse. On vaieldamatu, et sel juhul ei olnud amneesia täielik. Sel juhul selgitame, et hüpnootiline ja ööuni ei ole identsed (me oleme sellest talle juba rääkinud) ning et hüpnootilises unes võib kuulda kõike, mida räägib hüpnotisöör. Vaid sügava transi seisundis, lisame veel, võib hüpnotiseeritu unustada, mida seansi kestel räägiti. Mitte mingil juhul ei tohi jätta viitamata, et terapeutiline mõju ei sõltu transi sügavusest.

Patsient räägib sageli, et ei suutnud kõiki sisendusi täita. Sel juhul vastame, et järgmine seanss õnnestub tal paremini.

Mõned patsiendid väidavad, et nad võtsid mõned sisendused küll vastu, kuid ei kaotanud kordagi kontrolli enda üle: kui nad oleksid tahtnud, suutnuksid nad kergesti meie sisendustele vastu hakata. Meie vastame, et meie kavatsus ei ole võtta hüpnoosi ajal neilt kontrolli enda üle. Vastupidi, me püüdsime nende enesekontrolli arendada ja nad tõendasid enesekontrolli arenemist just nimelt sellega, et tegid meiega vabatahtlikult koostööd.

Viimaks palume patsienti (eriti siis, kui ta on haritud ja analüüsivõimeline) üksikasjalikult kirjeldada, mida ta transi ajal koges. Nii on kõige parem välja selgitada, kuidas ta toimuvat tajus. Väljendeid, mida ta seejuures kasutab (näiteks „ma süüvisin, ma laskusin, ma hõljusin“) võime üle võtta kasutamiseks järgmistel seanssidel.

Categories: Peatükid