Harjutus 14.1: Värvilise kujundi loomine kujutluses (II)

Eesmärk: Kahevärvilise mõttekujundi loomine ja selle võimendamine.

Toime: Harjutust IV/4 jätkates püüame arendada oma eideetilise nägemise võimet nii, et tekitame oma nägemiskeskuses mitte ühe, vaid kaks värvust korraga.

Kõrvaltoime, mida ei tasu seejuures alahinnata, on see, et me tõstame samaaegselt oma neuroloogiliste funktsioonide kulgemise kvaliteeti: ülitaju ajal vastuvõetava informatsiooni maht on niivõrd suur, et me ei suuda seda oma „normaalse“ mõtteprotsessiga töödelda.

Märkus: Neil meie hulgast, kellele kahevärviline mõtlemine või mõttekujundi loomine raskusi valmistab, tuleks ettevalmistuseks mõned korrad läbi teha harjutus IV/1, see suurendab edu saavutamise võimalusi.

Harjutuse esimene aste: Võtame mugavalt istet või heidame pikali, kandes enne hoolt, et mitte keegi meid lähima poole tunni jooksul ei tülitaks. Seejärel sulgeme silmad ja süüvime psii-teadvuse seisundisse.

Suletud laugudega sisendame endale, et näeme ristkülikut, mille ülemine pool on roheline ja alumine pool punane. Kui näeme mõlemat värvitooni selgelt ja eredalt, püüame kujundit viis minutit säilitada.

Seejärel kustutame rohelise poole ja näeme ainult punast osa varem kahevärvilisest ristkülikust.

Kui see õnnestus, „tõmbame“ allesjäänud värvilise poole üle kogu ristküliku, nii et see on nüüd üleni punane.

Niipea kui näeme üleni punast ristkülikut, hajutame selle ja tekitame kahevärvilise kujundi.
Nüüd kordame katset selle erinevusega, et seekord kustutame punase poole ja muudame ristküliku kogu pinna roheliseks.

Kui suudame kolme päeva kestel järjest laitmatult tekitada kahevärvilisi kujundeid, läheme üle harjutuse järgmisele astmele.

Teine aste: Harjutuse selle osa kulg on täpselt samasugune nagu esimeses astmes. Erinevus on vaid selles, et seekord tekitame sisenduse abil kahe üksteise kohal asuva värvilise (taas punase ja rohelise) hõõglambi kujutise.

Värvitoonid, mida näeme harjutuse selles astmes, peavad olema eredamad kui ristküliku puhul. Lisaks püüame päev-päevalt värvitoonide eredust tugevdada.
Harjutuse kestus.

Harjutuskorra kestus peaks jääma alla 30 minuti.

Tsükli kestus: Teeme harjutuse esimest astet kolm päeva järjest hommikul ja õhtul (või kuni edu saavutamiseni), harjutuse teist astet teeme neli päeva järjest (või kuni edu saavutamiseni).

Harjutus 14.2: Värvilise kujundi loomine kujutluses (III)

Eesmärk: Spektri kõigi üksiktoonide loomine kujutluses ja nende järjestikune kustutamine.

Toime: Nii nagu eelmiseski harjutuses, püüame stabiliseerida oma informatsiooni töötlevaid neuroloogilisi struktuure ja arendada oma eideetilise nägemise võimet.

Harjutuse kulg: Seame end mugavalt ja lõdvestunult tugitooli istuma või heidame pikali, sulgeme silmad ja süüvime psii-teadvuse seisundisse. Seejärel sisendame endale, et näeme kogu värvuste spektrit ehk kõiki vikerkaarevärvusi: punast, oranži, kollast, rohelist, sinist, lillat – lindina, mille värvitoon muutub nimetatud järjestuses. Kui meil on õnnestunud viie minuti kestel näha värvilist spektrit, asume värvitoone punasest alates ühtlases rütmis kustutama, kuni jääb järele ainult must tühjus.

Harjutuse kestus: Igapäevase harjutuse kestus on kuni 10 minutit.

Tsükli kestus: Treenime oma kujutlusvõimet selle harjutusega vähemalt kolme päeva kestel hommikul ja õhtul, kuid tingimata kuni edu saavutamiseni. Seejärel läheme üle harjutusele XIV/3.

Harjutus 14.3: Keskendumine värvustele

Eesmärk: Nii nagu ka harjutuses VII/4, püüame oma isiklikust lemmikvärvusest luua elava ja ereda kujundi (seekord me aga loobume värvitooni „reaalsest“ kujundist).

Toime: Eideetilise kujutise loomiseks on vaja rakendada palju mitmesuguseid elemente, teisisõnu vajame suurt hulka informatsioonikogumeid. Selle harjutusega treenime oma kujutlusvõimet ja tõstame ka informatsiooni töötlevate neuroloogiliste struktuuride, sealhulgas nägemiskeskuse struktuuride kvaliteeti.

Abivahend: Äratuskell.

Harjutuse kulg: Mugavalt istudes või lamades süüvime psii-seisundisse.
Selles ülitaju seisundis kujutame suletud silmadega ette oma lemmikvärvust nii, et see täidaks kogu meie teadvuse. Seekord ärgu olgu see nii ere kui eelmistes harjutustes, vaid pigem hägus ja ähmane.

Kui see õnnestub, leiame eideetiliselt selle värvitooniga sobiva „dekoratsiooni“.
Punase värvuse korral võib see olla näiteks aeglaselt leviv tuli või veriselt leegitsev taevas päikesetõusu ajal.

Rohelise värvuse korral võib kujundiks olla eredas päikesevalguses mäenõlv, sinise värvuse korral järv ja helesinine taevas, milles hõljuvad kohevad pilvekesed, või korallriffidega ookeanirannik kusagil lõunas.

Fikseerime loodud elava ja ereda kujundi seni, kuni äratuskell meile harjutuse lõpust märku annab. Seejärel lõõgastume mõne minuti mõtterahu seisundisse süüvides.
Harjutuse kestus.

Igapäevase harjutuskorra kestus peaks jääma alla 20 minuti. Seepärast seame enne harjutuse algust äratuskella helisema just nimelt mitte rohkem kui selle ajavahemiku pärast.
Harjutuste sagedus.

Sooritame harjutust vähemalt kolm päeva igal õhtul enne magamaminekut (ja kindlasti kuni edu saavutamiseni).

Harjutus 14.4: Visuaalne kujutlus

Eesmärk: Mõttekujundi loomine ja sellele järgnev reaalse kujundi tajumisest loobumine.

Toime: Juba harjumuspäraseks muutnud eideetilise kujundi loomine arendab meie kujutlusvõimet. Harjutuse sellel astmel läheme veelgi kaugemale: kui loobume oma silmade nägemisretseptoritega fikseeritud kujundi tajumisest, teisisõnu surume teadlikult alla nägemisnärvi kaudu nägemiskeskusesse saabuvaid neuroloogilisi impulsse, saame täieliku kontrolli oma vastavate informatsiooni töötlevate struktuuride üle ja tõstame nende tõhusust.

Abivahend: Tajutav kujund – must täht valgel taustal (lisatud).

Esimene aste: positiivne visuaalne kujund

Seame end mugavalt tugitooli istuma ja süüvime psii-seisundisse. Silmad on suletud. Sisendame endale, et näeme valget tähte täiesti mustal taustal. Sisenduse tekst on järgmine (kordame seda seni, kuni ilmub eideetiline täht): „Ma näen valget tähte … ma näen valget tähte … ma näen valget tähte … jne.“

Kui suudame mõne sekundi kestel selgelt ja eristatavalt tajuda valget tähte, on harjutuse see etapp meil õnnestunud ja me võime üle minna negatiivse visuaalse kujundi sisendamisele.

Teine aste: negatiivne visuaalne kujund

Selles astmes tahame saavutada vastupidist efekti sellele, milleni jõudsime positiivse visuaalse kujundiga: mitte tajuda teadvustatult reaalset kujundit.

Selleks vajame selle loengu tekstile lisatud tajumise abivahendit, mis kujutab musta tähte valgel taustal. Seame kujundi lauale umbes 1,5 meetri kaugusele silmadest. Vaatleme pingsalt tähte, silmi pilgutamata, ja sisendame endale (loomulikult jällegi psii-teadvuse seisundis) järgmist: „Ma ei näe enam tähte … ma ei näe enam tähte … ma ei näe enam tähte … jne.“

Harjutuse eesmärk on saavutatud, kui täht kaob meil kas või hetkekski silmist.

Harjutuse kestus: Positiivse visuaalse kujundi suudame tõenäoliselt tekitada juba kiiresti, niisiis ei pea harjutuse esimene aste kestma üle 10 minuti. Harjutuse teisele astmele võib seevastu rahulikult pühendada pool tundi. Seepärast on kogu harjutuse üldine kestus umbes 40 minutit.

Tsükli kestus: Tekitame positiivse ja negatiivse kujundi üks kord igal hommikul ja õhtul vähemalt kolm päeva järjest, kuid kindlasti seni, kuni oleme saavutanud edu. Seejärel läheme üle harjutusele XIV/5.

Harjutus 14.5: Auditiivne kujutlus

Eesmärk: Harjutuse esimeses astmes õpime „kuulma“ olematut kellaheli, teises astmes püüame teadlikult mitte tajuda reaalset kellaheli.

Toime: Harjutuse mõlema astme abil õpime saavutama täielikku kontrolli akustiliste ärrituste töötlemises osalevate närvistruktuuride üle. Tähtsa kõrvalnähtusena kaasneb nende tõhususe arenemine.

Abivahendid: Magnetofon ja kassett kellahelina salvestusega.

Esimene aste: positiivne auditiivne kujutlus.

Suletud või avatud silmadega (teine variant on parema ettevalmistusega õpilaste jaoks) süüvime psii-seisundisse ja kujutame endale ette, et lamame väikese küla lähedal aasal. On pühapäeva hommik, inimesed lähevad kirikusse, kellad helisevad, et kutsuda usklikke palvetama.

Kohe seejärel tungib pühapäevase hommiku meeleollu (võib rahulikult endale ette kujutada kirkalt sinist taevast tõttavate pilvedega, linnulaulu ja muud sellist) kauge, kuid tugev kirikukellade heli, mis tõstab meid ümbritsevat vaikust veelgi rohkem esile.

Kui meil ei õnnestu täiesti selgelt kuulda kellahelinat, võime end abistada järgmise sisendusega: „Ma kuulen kellade helinat … ma kuulen kellade helinat … jne“.

Kui meil õnnestus laitmatult eristada ja tajuda kellahelinat mitme minuti kestel, katkestame harjutuse ja läheme kohe üle teisele astmele.

Teine aste: negatiivne auditiivne kujutlus.

Seekord püüame eirata reaalset kellahelinat, nii et me seda rohkem ei taju. Selleks vajame kellahelina magnetsalvestust.

Kui oleme käivitanud magnetofoni, sisendame endale – mõistagi teadvuse psii-seisundis – lakkamatult järgmist: „Ma ei kuule enam kellahelinat … ma ei kuule enam kellahelinat … jne“.

Jätkame seni, kuni me tõepoolest enam kellahelinat ei kuule. Nii oleme saavutanud oma eesmärgi

– negatiivse auditiivse kujutluse – ja võime asuda järgmise harjutuse juurde.
Harjutuse kestus.

Esimene aste peab kestma kuni 0,5 tundi, teine aste toob edu juba 10–15 minuti pärast. Harjutuse üldine kestus on niisiis 40–45 minutit.

Tsükli kestus: Tekitame positiivset ja negatiivset visuaalset kujutlust üks kord päevas (hommikul või õhtul) kolm päeva järjest kuni edu saavutamiseni. Seejärel asume sooritama harjutust XIV/6.

Harjutus 14.6: Sensoorne kujutlus

Eesmärk: Harjutuse esimeses astmes püüame tekitada sensoorset aistingut ilma selleks vajaliku füsioloogilise põhjuseta. Teises astmes aga eirame reaalset retseptori valusignaali nii, et see ei tungi isegi teadvusse.

Toime: Esimeses astmes imiteerime oma kortikaalsetes neurolootilistes struktuurides teadlikult (samamoodi nagu tegime juba harjutuses XII/11) signaale, mis vastavad tavapäraselt organismi retseptoritelt edastatud keha seisundi kohta informatsiooni kandvatele signaalidele. Nii arendame märgatavalt oma aju suutlikkust informatsiooni vastu võtta ja töödelda ning kehtestame kontrolli selles osalevate kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride üle.
Neile järgneval reaalsete sensoorsete aistingute eiramisel, mida oleme juba samuti treeninud ning usutavasti üpris hästi oskame, on sama eesmärk.

Märkus: Kuivõrd see harjutus viib meid suure sammu võrra lähemale ülitaju saavutamisele, ei tohi selle tähtsust alahinnata – isegi juhul, kui oleme arvamusel, et sensoorseid kujutlusi juba valdame.

Abivahend: Pesulõks.

Esimene aste: positiivne sensoorne kujutlus.

Sisendame endale psii-teadvuse seisundis, et tunneme ühel sõrme- või varbaotsal lühikese kestusega, kuid selgelt eristatavat valu. Umbes nii: „Minu nimetissõrme (või suure varba) ots valutab … minu nimetissõrme (või suure varba) ots valutab … jne.“

Kui meil õnnestub teadlikult valusignaali tajuda, läheme üle harjutuse teisele astmele.

Teine aste: negatiivne sensoorne kujutlus.

Need meie hulgas, kes on kannatanud pea- või muude valude all, tehes loengute 11–13 juurde kuuluvaid asjakohaseid harjutusi, on juba õppinud eirama sensoorseid efekte ja välja lülitama mis tahes valuaistingu. Kuid nemad peavad samuti tegema seda harjutust, nii nagu kõik teised, kes enda õnneks on täiesti terved.

Et olla võimeline valusignaali eirama, tuleb see kõigepealt tekitada. Signaal ei pea olema eriti tugev, me lihtsalt asetame pesulõksu selle sõrme või varba külge, mille oleme „ohvriks“ valinud.

Seejärel sisendame – taas teadvuse psii-seisundis – endale järgmist: „Valu on kadunud … valu on kadunud … jne.“ Kordame sisendust seni, kuni me ei taju enam pesulõksu tekitatud valuaistingut. Kui eesmärk on saavutatud, lõpetame harjutuse.

Harjutuse kestus: Isiksuse arenguastmest sõltuvalt kestab harjutuse kumbki aste 10 kuni 30 minutit.

Tsükli kestus: Kordame harjutust kolm päeva järjest (või kuni edu saavutamiseni) ja läheme üle harjutusele XIV/7.

Harjutus 14.7: Lõhnakujutlus

Eesmärk: Olematute lõhnamolekulide kvasisensoorne tajumine ja reaalsete aroomiainete lõhna mittetajumine.

Toime: Harjutuse esimese astmega tekitatud toime on üldjoontes vastav harjutuse VII/12 toimele ja sensibiliseerib lisaks meie haistmisstruktuure.

Negatiivse lõhnakujutluse abil saavutame veelgi tugevama kontrolli nende ajupiirkondade üle.

Abivahendid: Värsked lilled või lillelõhnaline (näiteks sirelilõhnaline) õhuvärskendaja.
Esimene aste: positiivne lõhnakujutlus.

Istume mugavalt tugitoolis, süüvime psii-teadvuse seisundisse ja kujutame võimalikult eredalt ja plastiliselt ette aeda, kus õitseb palju sirelipõõsaid (võib valida ka mis tahes muud õied).

Kui see kujutlus on tekkinud, sisendame endale: „Ma tunnen sirelilõhna … ma tunnen sirelilõhna … jne.“

Niipea kui tajume selgelt sireli aroomi, katkestame harjutuse ja alustame teist astet.
Teine aste: negatiivne lõhnakujutlus.

Püüame jälle eirata sensoorset aistingut nii, et see ei pääseks enam meie teadvusse. Harjutuseks vajalikke lõhnamolekule annavad kas värsked lõikelilled, mille asetame otse enda ette lauale, või õhuvärskendaja, mida pihustame mõne sekundi kestel toas, milles harjutame. Püüame nüüd seda lõhna eirata ja toetame oma pingutust järgmise sisenduse abil: „Ma ei tunne mingit lõhna … ma ei tunne mingit lõhna … jne.“

Niipea kui lillelõhna (ja loomulikult ka kõigi muude toas esineda võivad lõhnade) aisting kaob, katkestame harjutuse ja loeme selle sooritatuks.

Harjutuse kestus: Mõlema astme kestus on umbes 15 minutit, niisiis on igapäevase harjutuse üldine kestus umbes 30 minutit.

Tsükli kestus: Sooritame lõhnakujutluse harjutust üks kord päevas vähemalt kolme päeva jooksul (kas hommikul või õhtul) kuni edu saavutamiseni. Seejärel läheme üle harjutusele XIV/8 – viimasele selles sarjas.

Harjutus 17.8: Maitsekujutlus

Eesmärk: Kaheastmelises harjutuses tekitame kõigepealt teadvuses maitsekujutluse, millel puudub reaalne alus (puuduvad nimelt reaalsed maitseaistingud) ja seejärel eirame vürtsi maitseaistingut keelel nii, et me ei taju seda.

Toime: Lisaks juba harjutuse VII/13 sooritamisel saavutatud toimetele sensibiliseerib see harjutus neid ärritusi töötlevaid struktuure, mis vastutavad maitseaistingute eest, ning annab meile täieliku kontrolli nende üle.

Abivahendid: Sool, pipar, sidrunimahl, piparmünt või mingi muu selgelt avaldunud maitsega toiduaine.

Esimene aste: positiivne maitsekujutlus.

Psii-teadvuse seisundis keskendume maitseaistingule, mis on tugevalt avaldunud ja domineerib mõnes meie lemmikroas: meenutame näiteks palavat suvepäeva, kui me vaevleme janus ega soovi mitte midagi muud peale jääkülma sidrunijoogi. Võime ette kujutada ka aromaatse maasika maitset, ungari salaamit või ükskõik mida meile meelepärast.

Toetame oma kujutlust mõistagi taas sisenduse abil: „Ma maitsen maasikat … ma maitsen maasikat … ma maitsen maasikat … jne.“

Niipea kui tekib aisting, et tunneme keelel kujuteldavat maitset, läheme üle negatiivsele maitseaistingule.

Teine aste: negatiivne maitsekujutlus.

Et tekitada võimalikult tugev maitseaisting, mida soovime seejärel asjakohase enesesisenduse abil eirata, võtame keelele väikese koguse mingit vürtsi või muud selgelt avaldunud maitsega toiduainet. Seejärel sisendame endale: „Ma ei tunne maitset … ma ei tunne maitset … ma ei tunne maitset … jne“, kuni kaob vähimgi maitseaisting.

Harjutuse kestus: Harjutuse mõlema astme kestus on kokku umbes 30 minutit.

Tsükli kestus: Sooritame mõlemat astet üks kord päevas vähemalt kolme päeva kestel (hommikul või õhtul), kuni oleme saavutanud edu.

Harjutus 17.9: Reaalsuse kujutlus

Eesmärk: Harjutuse viie astme kestel püüame luua kujutletava, puhtalt vaimse reaalsuse: tükikese maailma, mis on mitte ainult tegelikkuse koopia, vaid ka sedavõrd reaalne, et tajume seda samamoodi nagu mis tahes teist tõelist keskkonda.

Toime: See harjutus kujutab endast olulisel määral puhkust argipäevast (mis on võimalik igal ajal ja lisaks veel tasuta) ning avab meie ees ühtlasi täiesti uued avarused. „Tavaliselt“ me tajume ümbritsevat maailma neuroloogiliste signaalide abil, mida edastavad vastavate subkortikaalsete ja kortikaalsete töötluskeskuste retseptorid. Luues oma teadvuses autosugestiooni teel identseid neuroloogilise signaale ja saates neid kvasisensoorse informatsioonina töötluskeskustesse, laseme endas tekkida vaimsel maailmal, mis sarnaneb reaalsega nagu kaks tilka vett.

Niiviisi sensibiliseeritud närvistruktuurid muutuvad eriti tundlikeks väikese energiaga kosmilise energia kvantidele, mis kannavad meieni infot ülitaju olemuse kohta.
Niisiis, mida paremini meil õnnestub endale esile kutsuda kujutlusi, seda paremini avalduvad hiljem meie ülitaju võimed.

Märkus: Kõik harjutuse astmed tuleb järjest läbi teha. Kui teil algul või mõnel päeval mingi aste ei õnnestu, tuleb harjutus katkestada, et seda järgmisel päeval jälle esimesest astmest alustada.

Abivahendid: Äratuskell, merelõhnaline õhuvärskendi.

Esimene aste: lõhnade tajumine

Mugavas asendis lamades sulgeme silmad ja süüvime psii-teadvuse seisundisse.
Seejärel kujutame endale ette, et lamame kinnisilmi kusagil lõunapoolkeral atolli rannas ja tunneme ninaga ookeaniõhu soolakat värskust.

(See kujutlus ei tohi mitte mingil juhul edasi kanduda teiste meeleelundite ärritusi töötlevatele struktuuridele: teisisõnu me „ei näe“ ookeani ega randa, ei kuule lainete kohinat ega tunne nahal meretuult.)

Kui meil õnnestus „hingata mereõhku“, võime jätkata järgmise kujutlusega. Kui mitte, võime oma kujutlusvõimet esimestel päevadel abistada keemiliselt: pihustame pea lähedal õhku merelõhnalist õhuvärskendit.

Teine aste: puuteaistingute ja lõhnade tajumine

Laiendame nüüd oma kujutluspilti sensoorsete aistingute tajumisele, et mitte ainult vaimus, vaid ka kehaliselt tajuda meie „viibimist“ lõunapoolkeral.

Niisiis, me tunneme pehmet ja sooja rannaliiva, millel oma kujuteldavas maailmas lamame ja millega meie keha meeldivalt kohaneb: kühveldame liiva kätega ja tunneme, kuidas see pikkamisi sõrmede vahelt läbi jookseb.

Palava lõunapäikese kiired soojendavad keha ja me tunneme seda oma nahal. Ookeanilt puhuv meeldiv tuulehoog hellitab meid õrnalt, toob jahedust.

Õhk on pehme ja täis meeldivaid aroome: tunneme soola ja vetikate lõhna, ranna läheduses kasvavate orhideede aroomi …

(Sellega meie aistingud esialgu piirduvad, meie teadvuses ei teki visuaalseid, auditiivseid ega maitsemuljeid.)

Kolmas aste: puuteaistingute, lõhnade ja helide tajumine

Et „kuulda“, mis meie ümber toimub, peame aktiveerima oma neokorteksi kuulmisärritusi töötlevad struktuurid.

Kuuleme lainete kohinat, tuule sahinat palmiokstes, meie kohal lendavate lindude sädistamist …. (Nüüd kuuleme, tunneme ja haistame liiiva ja randa, ookeani ja tuult, pud, lilli ja loomi – kaasamata on veel vaid visuaalne ja maitsetaju.)

Neljas aste: maitse, puuteaistingute, lõhnade ja helide tajumine

Lisame kujutluspilti veel ka soolase ookeaniõhu maitse, nii et me tunneme seda sõna otseses mõttes keelel, tugevdame oma vaimselt loodud reaalsuse aistingut sedavõrd, et see ei erine enam samasuguse reaalse koha tajumisest.

Meis ei teki kahtlusekübetki, et lamame tõesti ookeanirannal, kuulame laineid ja tuult.
Nägemusaistingute puudumine ei vähenda selle reaalsuse efekti: sisendasime ju endale, et lamame oma unistuste rannas kinnisilmi, ka tõelises rannas suletud silmadega lamades ei näeks me mitte midagi.

Nii nagu tõelises rannas, võime mõistagi ka kujuteldavas rannas avada silmad ja nii muutub kvasisensoorne aisting täiuslikuks.

Viies aste: kõigi aistingute tajumine

Diivanil suletud silmadega lamades ja psii-teadvuse seisundisse süüvinult „avame“ kujuteldavalt silmad ning „näeme“ selgelt, eredalt ja värvikalt sädelevat helesinist ookeani, mis heidab oma laineid randa või meie ees asuvat korallrahu – jah, me näeme hästi, et see on valge saarerand.

Järgmise pilguga näeme enda kohal puid – tunneme nüüd ära, et need on tuule käes õõtsuvad kookospalmid ning saame aru, et oleme troopilisel atollil, mis on tekkinud korallide sajandeid kestnud töös.

Näeme nüüd ka pehmet valget liiva, laseme liival läbi sõrmede joosta (ja tajume seda), näeme taevast, mis võlvub kui tohutu suur kelluke mere ja saare kohal.

Niipea kui suudame kõigi oma meeleiaistingutega uurida selle atolli kujutluspilti, on harjutus edukalt sooritatud.

Harjutuse variandid

Niipea kui suudame kindlalt luua teadvuses kujutluspildi saarest, sellest, mis saarel asub ja mis seda ümbritseb, võime hakata harjutust sooritama – mõistagi taas aste astme haaval – istudes või käies.

Samuti võib olla kohane pöörata astmete sooritamise järjestus teistpidi: kõigepealt aktiveerime kujutluspildi kõikides meeltes, seejärel asume neid üksteise järel kõrvale jätma (teisisõnu alustame harjutust 5. astmest ja lõpetame esimesega). Enesestki mõista võiksime oma saarel vabalt ringi käia ja tegutseda. Kuid selleks on nõutav kõrge vaimne arengutase, seepärast hakkame seda tegema järgmistes harjutustes. Kes aga juba nüüd tunneb, et on selleks suuteline, võib rahulikult proovida, kas või selleks, et selgusele jõuda, kas see on talle praegu saavutatav.

Harjutuse kestus: Harjutuse viie astme läbimiseks võime kulutada kuni kaks tundi. Seda ajapiiri on vaja tingimata järgida, võime end kontrollida äratuskella abil. Kui meil algul mingi aste ei õnnestu, tuleb harjutus sel päeval katkestada ja alustada järgmisel päeval uuesti esimesest astmest.

Tsükli kestus: Loome endale kujutluspildi saarest kahe nädala kestel igal õhtul enne uinumist. Kui me ei ole selleks ajaks õppinud kujutluspilte vabalt looma, kordame harjutust kuni edu saavutamiseni.

Categories: Peatükid