Eessõna

Selle loenguga astume järgmisele astmele meie parapsühholoogiks õppimise teel. „Algharidus“ on meil juba käes, nüüd on aeg hakata põhjalikult tegelema psii-nähtustega. Enne aga, kui süveneme ülitaju ja psühhokineesi teooriasse ning praktikasse, tuletame lühidalt meelde, milliseid teadmisi ja oskusi oleme viimase 13 kuu kestel omandanud: oleme palju teada saanud maailmast ja kosmosest, mille integreeritud koostisosa me oleme, tutvunud oma organismi füsioloogiliste ja psühholoogiliste funktsioonidega, õppinud ennast täielikult valitsema ning viimaks saanud oma esimesed paranormaalsed kogemused.

Sel moel oleme jõudnud kahe vahe-eesmärgini oma õppetöös, nimelt mõistnud oma kohta ja ülesandeid üldises kosmilises protsessis ning õppinud ohjama omaenda isiksust. Seepärast on kätte jõudnud aeg teha esimene kokkuvõte ja vastata kirjalikult järgmistele küsimustele.

– Kuidas on mõjutanud parapsühholoogia kursuse harjutuste abil saavutatud teadvuse avardumine meie üldist psüühilist enesetunnet (kas oleme muutunud rahulikumaks, enesekindlamaks, rahulolevamaks ja õnnelikumaks kui enne õppetöö algust)?

– Kas meil on õnnestunud vabaneda näiteks oma psühhosomaatilistest haigustest (kas tunneme end praegu tervema ja elujõulisemana kui enne õppetöö algust)?

– Kui palju on muutunud paremuse poole meie suhtumine maailma ja ellu (kas leiame nüüd kergemini ühise keele meid ümbritsevate inimestega, kas oleme teinud isiklikke ja ametialaseid edusamme, mis enne tundusid olevat võimatud, kas on paranenud meie suhted abikaasaga?)

– Milliseid paranormaalseid nähtusi suudame juba esile kutsuda endas või välises maailmas (kas need nähtused tekkisid spontaanselt või suutsime juba ise neid luua – näiteks astuda telepaatilisse kontakti, võtta vastu selgeltnägemise informatsiooni või näha psii-välja)?

– Mida peame PPI parapsühholoogia kursuses eriti õnnestunuks, kus on tekkinud raskusi harjutuste sooritamisel või teoreetilise materjali mõistmisel, mida saaks instituut õppematerjalis paremaks teha?

Märkus: esimeses loengus välja öeldud hüpoteesi, et kosmilise energia kvandid võivad olla neutriinod, PPI enam ei toeta. Uusima teabe kohaselt võib tegemist olla pigem niinimetatud virtuaalsete footonitega!

Ülitaju

Retseptorite abil saadud informatsioon, mille abil võime tajuda oma lähemat ja kaugemat ümbrust, on enamasti teisese loomusega, see tähendab, me saame seda millegi kaudu.
Nii näiteks räägivad orgaanilistest ja mitteorgaanilistest ainetest ja ühenditest lähtuvad lõhna- ja maitsemolekulid, mis satuvad läbi õhu maitseretseptoritele suus, meile küll üht-teist nende ainete keemilisest koostisest (maitsev, maitsetu, mürgine), kuid ei ütle mitte midagi atomaarse ehituse kohta, rääkimata juba nende ainete ja ühendite „ajaloost“.

Helilained, mis ei ole mitte midagi muud kui õhu mehaaniliste protsessidega tekitatud võnkumised, annavad meile kõrvade mehhanoretseptorite kaudu neist protsessidest küll üldise ettekujutuse, kuid „räägivad“ vähe nende põhjustest (piksemürinat kuuldes saame teha vähe järeldusi elektrilahenduste kohta, mis on äikese tekke põhjus).

Soojuskiirgusega on samamoodi: me tajume oma naha termoretseptoritega mitte Universumi koostisosade soojuskiirgust, niinimetatud mustade kehade kiirust, vaid üksnes footonite tekitatud molekulide liikumist õhus, vedelikus või keha pinnal kui soojust (sõltuvalt liikumiskiirusest võib molekul tunduda külmana, rohkem või vähem soojana või kuumana).

Ja viimaks, meie tajutav optiline valguskiirgus – kui me ei vaatle otse kunstlikku või looduslikku valgusallikat, näiteks Päikest – ei ole miski muu kui teistelt valgusallikatelt kehade pinna kaudu peegeldunud jääkkiirgus (vt loengut A) ning seega samuti teisese loomusega informatsioon: me võime selle järgi hinnata ainult kehapindade kuju ja omadusi, kuid mitte nende struktuuri ega olemust. Meeleelundite piiratuse tõttu võib parapsühholoog niisiis tajuda teda ümbritsevat maailma vaid üldjoones ja ta saab üksnes skemaatilise ülevaate selles toimuvatest protsessidest. Võimalik, kuid äärmiselt harva esinev spontaanne ülitaju, mis lubab tal mõnikord korraks heita pilgu ajas või ruumis kaugel asuvatesse sündmustesse (ilmutused või seitsmes meel, nagu ütleb rahvasuu), ei anna talle selget arusaama toimuvast, sest ta ei suuda seda ei teadvustada ega interpreteerida.

Enamik inimesi suhtub oma retseptorite piiratusse haruldase külmaverelisusega. Spontaanselt esinevad ülitaju juhtumid tekitavad neis küll hämmastust ja imestust, kuid ei ärata soovi arendada oma tajuvõimeid. Kõik ülitajuga seonduv tekitab neis kui mitte rohkem, siis vähemasti kahtlusi, sest vanemad, kool ja ühiskond on neile peale surunud tehnilise orientatsiooniga ja rangelt skolastilise suunitlusega kujutlusvõime.

Seejuures oleksid nad pidanud vaid aknast välja vaatama, et näha elavaid ülitaju võimaluste tõendeid: me peame silmas loomi ja taimi, mis asustavad koos meiega Maad, nende ülitaju ei sea kahtluse alla ükski teadlane-skolastik – isegi siis, kui ta ei suuda endale nende toimemehhanisme seletada või ei tunne neid täielikult.

Meid kui parapsühholooge ei ole mõistagi enam vaja ülitaju võimalustes veenda, sest meil on sel tasandil olnud juba võimalus saada ise ühes või teises vormis kinnitust (instituudis on olemas terve hulk aruandeid parapsühholoogia kursustel osalejatelt, kes juba pärast 6 kuud kestnud õpet on näiteks suutnud luua telepaatilisi sidemeid). Järgmises jaos asume siiski vaatlema loomade ja taimede ülitaju, kuid teeme seda vaid selleks, et veel kord veenduda, kui mitmekülgsed on meist, inimestest „primitiivsemate“ eluvormide kommunikatiivsed, informatsioonilised ja orientatsioonilised võimalused.

Loomade ja taimede ülitaju

Paljude elusolendite suutlikkus võtta vastu informatsiooni ümbritseva maailma kohta ületab märgatavalt inimese võimeid. Nii näiteks tajuvad paljud neist elektromagnetilisi vahelduvvälja ja nad reageerivad väljatugevuse muutumisele väga tundlikult. Väga eredalt illustreerivad seda L. Šuhha katsed kuldhamstritega.

Šuhha asetas mitmesse klaasterraariumi igaühte ühe hamstri. Kui loomad olid kodunenud ning oma toidu- ja puhkepaigaga harjunud, seati nende eluasemete kohale tasapinnalised antennid. Nende abil tekitati korrapäraste vaheaegade järel elektrilisi vahelduvvälju tugevusega 100 kuni 900 V/m ja sagedustel alates mõnest hertsist kuni 10 000 hertsini. Sellised väljad tekivad tavaliste äikeste ajal. 48 tunni jooksul viisid kõik loomad oma pesad terraariumis ümber mujale, kus elektrivälju ei olnud. Kui elektriväljadega mõjutati aga kogu terraariumi, hakkasid hamstrid elama tõelist mustlaselu ja asustasid oma pesa pidevalt ümber.

Oli täiesti ilmne, et seejuures ei tundnud hamstrid end mitte kusagil hästi. Eriti ägedalt reageerisid poegadega emasloomad. Nende jaoks piisas juba väljatugevuse muutmisest pesa kohal 10 V/m võrra ja nad tassisid oma lapsukesed terraariumi kõige kaugemasse soppi. Seejärel viisid nad sinna järele ka pesa ja toiduanuma.

Mesilased reageerivad samuti märgatavalt näiteks atmosfääriprotsessidest põhjustatud elektromagnetilise välja muutustele. On tõestatud, et lennud saagi järele jäävad eriti sageli ära siis, kui atmosfääris esineb tugevaid elektromagnetiliste väljade häireid. Nende nähtuste täpsemaid füsioloogilisi põhjuseid ei tunta, ehkki on kindlaks tehtud terve rida biokeemilisi muutusi, mis võivad nendega olla vastastikuses seoses.

Veelgi tundlikumalt reageerivad elektriväljadele ja -vooludele veeloomad. Väga eredalt iseloomustab seda avastus, mis ajas teadlased algul tupikusse.

Haid – kiired ja energilised mereröövlid – jahivad mitte ainult veekihis ujuvat saaki, vaid ka merilesta, kes kaevub liiva sisse kuni 30 cm sügavusele. Hai ujub aeglaselt põhja vahetus läheduses ja ründab korraga enesekindlalt nähtamatut ohvrit. Kui liiva kaevunud lest katta aga plastkilega, ei suuda hai teda avastada. Võiks ju edukalt oletada, et hai leiab lesta lõhna järgi. Sugugi mitte! Kui katta lest želatiinikihiga, mis ei lase läbi lõhnamolekule, kuid seevastu juhib elektrit, leiab hai oma saagi taas eksimatult üles. Hai tajub lesta nõrka bioelektrilist välja, mis tekib iga tema lihaste liigutusega.

Kui matta lesta asemel liiva sisse kaks elektroodi ja tekitada nende vahele nõrk pinge, ajab see hai eksitusse ja ta sööstab elektroodidele kallale. Hai tundlikkus elektriliste väljade vastu on erakordselt suur: piisab väljatugevusest, mis ei ületa üht miljondikku volti meetri kohta, et reageeriks tema kõrgelt arenenud, tuhandetest Lorenzi ampullidest koosnev otsinguelund (vt joonist 1).

Joonis 1. Kalade elektrilised meeleelundid – Lorenzi ampullid – paiknevad sügaval naha all. Želeetaoline aine, mis koondab elektrivälja jõujooned kimpu nagu lääts, asub õõnsuses, mis on kanali kaudu välismaailmaga ühendatud. Selle õõnsuse põhjas asuvad närvirakud võtavad vastu elektrilisi ärritusi ja saadavad neid edasi kesknärvisüsteemi.

Lisaks haidele on palju teisi arvukaid kalade rühmi – sägad, raid ja vaalad –, kes on elektriväljade suhtes imetlusväärselt tundlikud. Seitsmel kalade sugukonnal, nende hulgas elektriangerjal (vt joonist 2), Niiluse haugil ja elektrisägal on lisaks elektrilised elundid, mis koosnevad moondunud lihastest või modifitseerunud nahanäärmetest.

Nõrka voolu tekitada suutvad kalad, näiteks Niiluse haug, tekitavad 300 korda sekundis impulsse pingega mõnest sajandikust kuni mõne voldini, kui tahavad uurida oma ümbrust. Iga selline lahendus tekitab kala sees elektrivälja, mis levib negatiivselt pooluselt sabas positiivsele poolusele peas (vt joonist 3), kus asuvad tajumiselundid. Need fikseerivad elektrivälja muutusi, mis on tavaliselt täiesti sümmeetrilised.

Joonis 2. Elektriangerjas.

Head elektrijuhid – kalad või taimed – tõmbavad välja jõujooni ligi, halvad elektrijuhid – kivid – tõukavad neid eemale. Nii muutub Lorenzi ampulle läbivate elektrivälja jõujoonte tugevus ning kala suudab enda ümbruses toimuvat tajuda.

Omavahel suheldes kasutavad kalad nõrku pingeimpulsse: kohtudes mõjutavad need üksteise elektrivälju ja tekitavad elektrivälja jõujoonte vastuvõtus häireid, nii nagu kaks raadiosaatjat, mis töötavad samal lainepikkusel. Impulsside väljasaatmine peatub ja mõlemad partnerid või konkurendid muudavad sagedust, et nad suudaksid endi impulsse teise omadest eristada. Sel viisil saadavad nad elektriliselt välja sagedusmoduleeritud teateid, näiteks: „Kao siit, see on minu piirkond.“

Tugevate pingeimpulssidega kalad, näiteks elektriangerjad, kasutavad neid mitte ainult sideks, vaid ka oma saagi halvamiseks. Jahiks kasutatavate impulsside pinge võib ulatuda 600 voldini ja voolutugevus kuni 0,5 amprini, need võivad kesta mitu sekundit (katse ajal võiks süüdata elektrilambi, kui selle kontaktid oleksid kala pea ja sabaga ühendatud).

Maismaaimetajad suudavad samuti tajuda nähtamatut kiirgust, mõned neist isegi kõrgenergeetilises lühilainelises piirkonnas. Näiteks on California teadlased kindlaks teinud, et rotid suudavad – nähtavasti pea kuklaosas (nende kroontšakras) asuvate retseptorite abil – tajuda röntgenkiirgust.

Elektromagnetilise spektri infrapunast osa, mis avaldub soojuskiirgusena, kasutavad maod saaki jahtides.

Maa väga nõrk magnetväli (0,4 x 10-4 teslat) aitab paljudel organismidel orienteeruda. Nii näiteks rahunevad kärbsed ja paljud teised putukad eelistatavalt jõuväljaga risti (ida-lääne suunas) või paralleelselt (põhja-lõuna suunas) liikudes; Maa magnetväli mõjutab meretigusid, usse ja koorikloomi. Teatud merebakterid ujuvad aga ja leiavad kaitset mudas teatud nurga all välja jõujoontega (niisugust käitumist tingivad nähtavasti väikesed ferromagnetilised osakesed bakterites, mis isegi surnuna orienteerivad ennast Maa magnetväljas edasi).

Joonis 3. Niiluse haugil (vasakul) paiknevad elektrivälja jõujooned samamoodi nagu magnetvardal (paremal), senikaua kuni need väliste jõudude toimel ei muutu. Negatiivne poolus asub kala sabas.

Eriti põhjalikult on uuritud Maa magnetvälja mõju mesilaste orientatsioonitantsule, mille abil näitavad luuremesilased oma liigikaaslastele avastatud toiduvarude suunda ja kaugust. Kärgede vertikaalsel osal tantsuliste liigutustega suunda osutades kirjeldavad nad seda lennunurgana Päikese suhtes (asimuudina). Seejuures on raskusjõu suund Päikese suuna sümbol.

Teadlased Lindauer ja Martin avastasid, et luuremesilaste navigatsiooniandmetes esines süstemaatilisi vigu, mis sõltusid Maa magnetvälja suunast ja mida võisid tugevalt mõjutada kunstlikud jõuväljad.

Joonis 4. Hämarasse tarusse naasnud mesilane näitab lennunurka vertikaalsel kärjel raskusjõu (G) toimele vastupidise suunana ja teatab sellest teistele mesilastele sabatantsu abil.

Sellest hoolimata suutsid teised mesilased signaale täiesti õigesti lugeda. Kui orientatsioonitantse oldi sunnitud esitama horisontaalsel pinnal, eelistasid tantsivad mesilased lisaks „Päikese suunale“ veel nelja kompassikurssi. Need eelistatud suunad kadusid, kui Maa magnetvälja toimet vähendati kunstlikult nullini. On õnnestunud ka tõestada, et magnettormid mõjutavad mesilaste tantsu.

Lindudele annab orienteerumisvõime meeleelundite suur tajudespekter: õhurõhku tunnetades võivad nad määrata oma lennukõrguse täpsusega kuni 10 meetrit, infrahelilainete järgi läbida tuhandete kilomeetrite pikkuseid vahemaid, nad tunnetavad päikesevalguse polarisatsiooni ja tähtkujude asendit, samuti tajuvad nad mitmesaja kilomeetri kauguselt aromaatsete ainete lõhna.

Tuhandete kilomeetrite pikkustel rändudel talvituskohta ja tagasi suvekorterisse aitab rändlindudel navigeerida ka Maa magnetväli. Katsed punarindadega tõestavad, et nad säilitavad oma loomupärased lennusuunad (sügisel edelasse, kevadel kirdesse) ka suletud ruumis, kus puuduvad igasugused abistavad optilised nähtused, orienteerudes üksnes Maa magnetvälja järgi. Kunstlikult tekitatud väli, mis oli Maa magnetvälja suhtes 180° pööratud, sundis linde lendama tavalisele rändele vastupidises suunas.

Joonis 5. Kivitäkside sügisene ränne suvekorterist talvitumiskohta. Kõik selle perekonna liigid (neid on üle kahekümne) talvituvad Aafrikas ja läbivad kaks korda aastas vahemaa kuni 13 000 km.

Samasugune efekt saavutati tuvide puhul (kes ei ole rändlinnud), neile kinnitati pea külge väikesed topeltpoolid, mida läbis vool. Nende abil muudeti Maa magnetvälja vertikaalse komponendi polaarsust lindude pea piirkonnas, sest just siin, silmade kohal, asub nende „magnetkompass“, tibatilluke koepind, mis sisaldab magnetiidi (rauaoksiid, millel on omadus magnetiseeruda) kristalle. Lindude tundlikkust magnetiliste väljade vastu suutis tõestada ka botaanik professor Leslie Andrews: ta tegi kindlaks, et tugevad jõuvälja kunstlikud grandiendid mõjutavad kasvu. Samasuguseid katseid seentega on teinud Venemaa teadlane Aleksei Titajev.

Taju või ülitaju?

Paljudes parapsühholoogiat käsitlevates teostes esitatakse eespool kirjeldatud näiteid tõenditena loomade ja taimede ülitaju olemasolust. See väide on ekslik, sest erinevalt meist on loomadel ja taimedel olemas spetsiaalsed elundid, mille abil nad võivad näiteks tajuda magnetilisi, elektrilisi ja elektromagnetilisi välju nii, et see taju jõuab teadvusse.

Teistsugused on lood inimestega, kes reageerivad väga tundlikult ümbritsevas maailmas toimuvatele protsessidele ja muutustele, omamata nende tajumiseks vajalikke meeleelundeid. Tasub vaid meenutada tundlikkust ilma suhtes, mille all kannatab enamik elanikkonnast, seletamatuid psüühilisi ja füüsilisi koormusi, mis tekivad radarite ja raadiosaatjate või kõrgepingeliinide läheduses, või biorütmide mõju, millest rääkisime põhjalikumalt 10. loengus. Kas need nähtused põhinevad meeltevälise tajumise võimel?

Sellele küsimusele vastamiseks vaatleme põhjalikult inimese ja ümbritseva maailma protsesside vastastikmõju.

Kuivad ja soojad tuuled, sellised nagu föön Alpides, chinook („lumeõgija“) Kaljumägedes, zonda Argentinas või sharav Lähis-Idas põhjustavad paljudel inimestel tugevat enesetunde halvenemist: lisaks depressiivsele meeleolule, väsimusele ja surutuse tundele tekivad ka ebameeldivad ja osalt isegi ohtlikud somaatilised sümptomid – peavalu, migreen, unetus, valud vanades haavades ja traumeeritud kohtades, peapööritus ja heli kõrvus, samuti südamepuudulikkuse nähtused.

Ilmastikutundlikkuse põhjused olid kaua ebaselged, kuni Ameerika füüsik K. U. Hensel tegi 1932. aastal katsetes elektrigeneraatoriga – ioonide tekitamise seadmega (vt joonist 6) – hämmastava avastuse: alati, kui ta tekitas oma generaatori abil negatiivseid ioone, oli ta rõõmus ja heas tujus, sellal kui positiivsete ioonidega töötades oli ta meeleolu alati halb.
Edasised katsed erinevate katseisikutega näitasid, et positiivsete ioonide kontsentratsiooni suurenemine sissehingatavas õhus tekitas samasuguseid sümptomeid, mis kaasnevad iseloomulikult soojade kuivade tuultega.

Samal ajal oli negatiivsete ioonide toime täiesti vastupidine: patsiendid, kes olid aastaid kannatanud valude ja migreeni all, vabanesid neist mõne ionisatsiooniseansiga.

Joonis 6. Ioonid on aatomid või aatomite rühmad (molekulid), mille elektriline laeng ei ole tasakaalus, nii nagu keskmisel joonisel, teisisõnu on need positiivselt või negatiivselt laetud. Elektrilist tasakaalu võivad häirida gaaslahendus (impulssionisatsioon), keemilised reaktsioonid, hõõrdumine või löögid, samuti kõrgenergeetiline kiirgus (kosmiline, radioaktiivne ja ultraviolettkiirgus).
– Aatomi väliskihist võib eralduda negatiivselt laetud elektrone, sel juhul on ülekaalus aatomi positiivse laenguga osakesed ja aatom muutub katiooniks (vasakpoolne joonis).
– Aatomi väliskihti võib lisanduda elektrone, mistõttu saavad selles ülekaalu negatiivse laenguga osakesed, aatom muutub negatiivselt laetud aniooniks (parempoolne joonis).

Vererõhuhäirete all kannatajatel kadusid ka peapööritused ja heli kõrvus, väsimus ja surutus olid nagu käega pühitud (kuid 75% juhtumitest kaebasid ioniseeritavad reumaatikud tuntavaid valusid keha tavapärastes kohtades).

Nii selgitati välja üks ilmastikutundlikkuse põhjustest: katioonide hulga suurenemine, mis toimub teatud kindlate atmosfääriprotsesside ajal.

Tõusvad õhuvood, mis laskuvad seejärel orgudesse föönidena mägede kohal, koguvad endasse suurel hulgal positiivseid ioone, mis tekivad looduslike protsesside, kosmilise kiirguse, lühilainelise kiirguse, hõõrdumise ja lumekeeriste tagajärjel.

Ka tavaliste ilmastikumuutuste ajal, teisisõnu niisuguste meteoroloogiliste protsesside nagu vihm, lumesadu või äike tekkimise ja arenemise ajal hakkab elektrostaatiliste laengute kontsentratsioon märkimisväärselt muutuma, ehkki ilmamuutus ei ole vastavas kohas veel väliselt nähtav. Selliseid kõikumisi põhjustab õhu loomulik radioaktiivsus, mis peamiselt vabastabki laenguid ning sõltub tugevalt tuule suunast, sademetest ja ilmastikufrondis toimuvatest protsessidest. Näiteks Alpide põhjaküljel täheldatakse külmafrontide ees sageli tuule pöördumist lõunasse. Sedaviisi kasvab Alpi aluspõhjakivimites sisalduva raadiumi ja tooriumi radioaktiivse lagunemise saaduste kontsentratsioon selles kõrgeks.

Tuule mõjul võib õhu loomulik radioaktiivsus 20 korda suureneda ja mõistagi suureneb sama arv kordi pikaealiste positiivsete ioonide hulk. Lisanduvad veel katioonid, mida tekitab hõõrdumine vastu langevaid veepiisku ja jääkristalle (nagu teada, põhjustavad need dramaatilisi laengute tekkimist äikese ajal).

Millel põhineb ioonide füsioloogiline toime?

Ameerika teadlane A. P. Kruger tõestas 16 aastat kestnud loomkatsetega, et ioonide esinemine sissehingatavas õhus avaldab pikaajalist mõju tähtsa närvihormooni kontsentratsioonile loomade ainevahetussüsteemis. See hormoon on serotiin (vt 13. loengut) – erakordselt tähtis biokatalüsaator, mida esineb suurel hulgal keskajus ja mis võib esile kutsuda muutusi kogu organismi ainevahetuses. See mõjutab ka niisuguseid elutegevuse tähtsaid protsesse nagu neuroloogiliste signaalide edastamine, uni ja meeleolu kujunemine. Kui hingati sisse negatiivseid ioone, vähenes serotiini kontsentratsioon ajus. Kui hingati sisse positiivseid ioone, kasvas see märgatavalt.

Neid tulemusi on kinnitanud ka teised teadlased. Näiteks G. O. Gilbert tõestas, et negatiivsed ioonid vähendavad serotiini kontsentratsiooni rottide ajus ja pärsivad nende temperamenti. J. M. Olivero käsitles seda probleemideringi oma doktoriväitekirjas ja näitas biokeemiliste uuringute abil, et ioonide abil põhjustatud serotiini kontsentratsiooni muutused mõjutavad tugevalt rottide kesknärvisüsteemis toimuvaid protsesse. Need omakorda kutsuvad esile märkimisväärseid füsioloogilisi muutusi. Nende uuringutega tehti kindlaks, et negatiivsed ioonid vähendavad märgatavalt hiirte ja rottide hirmu stressiolukorras. Nende toime on samasugune nagu kõrgvererõhu ravimil reserpiinil (vt 13. loengut), mis samuti vähendab serotiini kontsentratsiooni keskajus.

Krüger ja tema kolleegid tõestasid, et õhuioonid avaldavad püsivat mõju ka hiirte haiguste arengule. Positiivsed ioonid halvendasid märgatavalt haigete loomade seisundit ja vähendasid nende eluiga. Negatiivsed ioonid leevendasid aga haiguse kulgu ja pikendasid loomade eluiga.
Inimeste tundlikkus õhuioonidele põhineb serotiini tasakaalu häiretel (serotiini osakaal neuroloogilistes sidemetes on 40%), see on vaieldamatult tõestatud. Esiteks on katioonide põhjustatud haiguslikud sümptomid võrreldavad serotiini üliaktiivsusega keskajus ja teiseks on kindlaks tehtud, et patsiendid eritavad ebanormaalselt palju serotiini uriiniga. Lisaks on avastatud, et nende haiguslike sümptomite raviks võib edukalt kasutada nii anioone kui ka serotiini blokeerivaid ravimeid.

Kuid ravist kaubanduses lakkamatult reklaamitavate ioonigeneraatorite abil eluruumides, töökohtadel või autos tuleb meil siiski hoiduda: kõik PPIs katsetatud ioonigeneraatorid tekitasid lisaks anioonidele ka mingis koguses mürgist gaasi osooni, mis juba kontsentratsioonil 1–2 miljondikosa ärritab tugevalt limaskesti ja põhjustab kesknärvisüsteemi häireid. Kontsentratsioon 8 miljondikosa võib tekitada surmavalt ohtliku turse kopsudes samamoodi nagu paljud mürgised ained, näiteks fosgeen. Osa sellistest seadmetest, ennekõike Idabloki maadest pärinevaid, tekitasid lubatud anioonide asemel isegi soovimatuid katioone.
Lisaks inimese katioonidest põhjustatud ilmastikutundlikkusele on olemas veel üks tundlikkuse liik, mis on seotud pikalainelise elektromagnetilise kiirguse intensiivsuse kasvuga ja elektrivälja häiretega atmosfääris.

Seda teavad vähesed: meie Maal on lisaks magnetväljale ka elektriväli, mille tugevus tasandikul hea ilmaga on 100 kuni 300 V/m. Mägedes ja puude otsas on see märgatavalt tugevam, kuid 10 kilomeetri kõrgusel langeb juba väärtuseni 4 V/m.

Õhk juhib suhteliselt hästi elektrit, seepärast tekib pidev vertikaalne elektrivool, mis püüab atmosfääri elektrivälja vähendada. Selle väärtus on umbes 2 x 10-16 A/cm2 ja ühe tunni jooksul kaoks elektriväli täiesti, kui äike seda pidevalt ei värskendaks.

Kui inimene seisab maa peal püsti, on vertikaalse välja pinge tema pealae ja jalataldade vahel keskmiselt 300 volti. Igasuguste füsioloogiliste reaktsioonide (näiteks selliste, mis tekivad voolu all oleva juhtme puudutamisel) puudumine on seotud sellega, et selle voolu tugevus on äärmiselt väike – umbes 10-14 amprit, inimese keha juhib aga voolu nii hästi, et omandab maapinna potentsiaali, mistõttu surutakse elektriväli kehast välja.

Ainult siis, kui elektriväljade intensiivsus tugevalt muutub, avaldavad need füsioloogilist mõju: siis tekivad juhtides vastavalt elektrodünaamika klassikalistele seadustele niinimetatud nihkevoolud, teisisõnu tõelised ajas piiratud vooluimpulsid. Need on seda tugevamad, mida kiiremini muutub elektrivälja tugevus.

Joonis 7. Niipea kui kaob elektrilaeng, hakkab selle keskmest valguse kiirusel levima elektromagnetiline lööklaine, mis kustutab elektrivälja järk-järgult (üleval).

Sel viisil kehale edasiantavad energiad on piisavad, et tekitada füsioloogilisi reaktsioone fantoomvalude kujul amputeeritud elundites või valusid vanades haavades. Muus osas ei toimu aga peaaegu mitte midagi, sest inimene on niisuguste nihkevoolude eest märgatavalt paremini kaitstud kui loomad, kes reageerivad neile väga tundlikult.

Teist elektrivälja muutustega kaasnevat füüsikalist nähtust tajutakse palju ebameeldivamalt: need on elektromagnetilised lained, mis tekivad alati, kui muutub või kaob täielikult mingi keha elektrilaeng (vt joonist 7).

Pikad elektromagnetilised lained tekivad looduslikult äikeselahenduste ajal, vihmapilvedes „vaiksete“ lahenduste ajal, samuti õhu horisontaalsel ja vertikaalsel liikumisel. Illustreerime nende tekkeprotsessi mõne näitega.

Umbes 100 km kõrgusel on Maa atmosfääri õhk peaaegu täielikult lõhustunud ioonideks ja vabadeks elektronideks, teisisõnu ioniseeritud. Seetõttu ümbritseb Maad õõnes ioniseeritud gaasist kest, mis peegeldab elektromagnetilisi laineid. Äikeselahenduste ajal, mis toimuvad kogu Maa kohal umbes 100 korda sekundis, ergutatakse maapinna ja selle ioniseeritud kesta vahele jäävat ruumi võnkuma. Tekib seisevlaine, mis on nii suure pikkusega, et võib ulatuda ümber Maa. Kui selle järgi välja arvutada laine võnkesagedus, saame väärtuse umbes 10 hertsi.
Äikeselahenduste ajal võivad teatud piirkondades tekkida elektromagnetilised lained sagedusega 1 herts kuni 10 kilohertsi, teisisõnu 1 kuni 10 000 võnget sekundis.

Õhumasside horisontaalne liikumine tekitab elektromagnetilisi laineid sagedusalas 10 kilohertsi (nende impulss suureneb koos tuule kiiruse kasvuga), sellal kui õhumasside vertikaalne liikumine, st keerised, põhjustavad võnkumisi sagedusalas 28 kilohertsi.
Kui salvestada need lained, mida avastaja järgi nimetatakse Schumanni resonantsiks, meeriku abil, siis näeme, et need on hämmastavalt sarnased graafikutega, mis on saadud hoopis muude mõõtmiste käigus.

Nii näiteks vastab Schumanni resonants sagedusega 10 hertsi alfa-kõverale elektroentsefalogrammil (vt 11. loengut ja joonist 8), ja sagedused, millel inimaju väljastab lihaste juhtimpulsse, langevad vahemikku 1 herts kuni 10 kilohertsi, mis langeb kokku pikselahenduste sagedusalaga.

Joonis 8. Schumanni resonantsi võnked sagedusel 10 hertsi vastavad täpselt alfa-seisundi iseloomulikele võnkumistele.

Pärast kõike seda, mida 8. loengus interferentsinähtuste kohta teada saime, peab meile olema selge, et kui kohtuvad ühesuguse sagedusega väline ja sisemine laine, võib tekkida kas võimendumise, nõrgenemise või kustumise efekt, mis mõjutab negatiivselt organismi juhtimise ja reguleerimise neuroloogilisi funktsioone.

Seda kinnitavad niisuguste lainete tekkega kaasnevad arvukad rasked haigused ja talitlushäired, nende hulgas infarktid, kopsuembooliad, rasked vereringehäired ja südamerebend. Tõestatud on ka sünnitus- ja surmajuhtude ning autoavariide sagenemine jõuvälja niisuguste atmosfäärihäirete ajal.

Ligilähedasi negatiivseid füsioloogilisi efekte kutsuvad esile need elektrilised ja elektromagnetilised väljad, mida kiirgavad meie nüüdisaegse tsivilisatsiooni tehnilised seadmed: näiteks iga sideliini või elektrijuhet ümbritseb samalaadne suurema või väiksema jõuga väli (vt joonist 9), samuti annavad kõik arvutud pidevalt pikkadel, kesk- lühi- ja ultralühilainetel kiirgavad raadio- ja televisioonisaatjad oma „panuse“ elektromagnetiliste väljade võrku, millesse oleme end sõna tõsises mõttes sisse mässinud.

Professor Andrew Marino Syracusest (New Yorgi osariik) on uurinud niisuguste laineväljade mõju bioloogilistele süsteemidele. Muu hulgas mõjutas ta kolme hiirte põlvkonda väljadega, millega puutuvad inimesed kokku kõrgepingeliinide postide all. Loomad tõid ilmale kaasasündinud väärarenguga järglasi, järglaste suremus kasvas järsult ja katsehiirte eluiga vähenes märgatavalt.

Raadiolainetega mõjutatud loomadel vähenes veresoonte hulk. Kahjustus ka närvisüsteem, kaitseainete kogused vähenesid. Seejuures mõjutati loomi nõrgemate raadiolainetega kui need, mille toimet peavad taluma televisiooni- ja raadiosaatjate antennide läheduses asuvad inimesed. Neil inimestel on aga avastatud veelgi tõsisemaid sümptomeid: näiteks on tõestatud neljas sõltumatus uuringus, et elektrikud, radistid ja insenerid haigestuvad leukeemiasse palju sagedamini kui muu elanikkond.

Veelgi äärmuslikumalt avaldub bioloogilise aine ja elektromagnetiliste mikrolainete (neid kasutavad tööks radarid ja mikrolaineahjud) või infrapunase sagedusala kvantide vastastikmõju.
On teada, et iga organism koosneb üksikutest molekulidest, mis võnguvad teatud kindlal sagedusel. Kui elektromagnetilised kvandid põrkuvad molekuliga, millel on nendega võrdne võnkesagedus, kannavad need molekulile üle kogu oma energia: molekul ergutatakse veelgi tugevamini võnkuma (või vibreerima, pöörlema). Seejuures tekkivat termilist efekti kasutatakse küll edukalt ära mikrolaineahjudes toidu soojendamiseks, kuid elusorganismide jaoks on niisugune täiendav energiaallikas ülimalt ebasoovitav.

Joonis 9. 220 kV kõrgepingeliini all on elektriväli loomulikust tasemest 60 korda tugevam: niisuguse liini läheduses elavad inimesed kannatavad peapöörituse, depressioonide, peavalude, südamekloppimise all.

Bioloogilisi struktuure on vaja pidevalt energiaga varustada, et need saaksid toimida. Need struktuurid saavad energiat keemilistest protsessidest, peamiselt adenosiintrifosfaadi (ATP) (vt joonist 10) liikuvate molekulide vahendusel, mis annavad oma energiat teistele molekulidele neid ergastades üle. Kui infrapunaste või mikrolainete toimel toimub ka täiendav ergastumine, võib (katalüüsi ensüümidest põhjustatud, vt 12. loengut) bioloogiliste protsesside kiirus isegi tervete suurusjärkude võrra kasvada.

Joonis 10. Ülevaade teatud ainevahetuse protsessidest rakus.
Glükolüüsil (glükoosi lagunemisel) ja hingamisahelas vabanevat energiat kasutatakse vahetult energiarikaste ainete tootmiseks. Neist tähtsaim on ATP (adenosiintrifosfaat). Niipea kui ATP on moodustunud, suunatakse see rakku, mis vajab energiat.

On täiesti selge, milliseid soovimatuid tagajärgi võivad ainevahetuse protsessidele põhjustada mittekontrollitavad kiirgused selles sagedusalas. Teisalt aga annab nende kiirguse kontrollitav kasutamine uskumatuid ravivõimalusi: San Leandro tehniliste uuringute laboris (California) on neid kasutatud näiteks südametalitluse häirete raviks. Ortopeed dr Robert O. Becker siirdas edukalt magnetilisi poole patsientide nendesse purunenud luudesse, mille ravi kulges varem suurte raskustega. Maailmas on juba üle 50 000 patsiendi, kelle luude kildmurrud ei allunud traditsioonilistele ravivõtetele ja keda raviti edukalt kahjustatud kohta tekitatud magnetvälja abil.

Elektromagnetilised väljad stimuleerivad ka veresoonte kasvu. See on eriti tähtis puusa- ja vaagnaluu liigeste haiguste ravis. Patsientidele siirdati kahjustunud liigesesse 10 päevaks elektromagnetilised poolid. Vaid 10% kõigist katsealustest pidid pärast seda läbi tegema veel ka operatsiooni.

Dr Hiromoto Ito Tokyo meditsiinikoolist kiirendas elektromagnetiliste poolide siirdamisega rottidele perifeersete närvide kasvu. Nii paranesid kahjustatud liigesed kaks korda kiiremini. Pisa ülikoolis (Itaalia) saavutati elektromagnetiliste väljade abil imetlusväärseid tulemusi põletuste ravis, Inglismaal on õnnestunud edukalt ravida kõõluste venitusi.

Louis Slesin kirjutas ajakirjas Microwave News: „Mõnede elektromagnetite uuringute tulemused on esile kutsunud üldist hämmastust. On selgunud, et jõuväljad mõjutavad organismi tugevamalt, kui varem arvasime.“

Võime nende sõnadega täielikult nõustuda, kuid peame – erinevalt paljude parapsühholoogide arvamusest ja vastusena jao alguses esitatud küsimusele – nentima, et siin ei saa olla jutt ülitaju nähtustest, ehkki elektromagnetilised nähtused on täielikult analoogilised ka nende ja psühhokineetiliste nähtustega: infoedastust moduleeritud raadio- ja televisioonilainete teel pikkade, kesk- ja lühilainete madalenergeetilises sagedusalas võib nende edastuspõhimõttest lähtudes täiesti võrrelda meeltevälise infoedastusega; moduleerimata, kuid rohkem energiat kandvate mikrolainete kaugmõju materiaalsetele osakestele (nende pöörlemisele või vibratsioonile) on samasugune nagu psühhokineetiliste nähtuste puhul.

Elektromagnetiliste kiirguste footonid põhjustavad siiski ka paranormaalseid nähtusi, seda tõestavad järgmised asjaolud.

  1. Loomulike elektromagnetiliste kiirguste infosisaldus on ülimalt väike: iga kiirguse liik on piiratud kitsa sagedusspektriga ja amplituud on moduleerimata või nõrgalt moduleeritud (vt 5. loengut), seepärast sisaldab see vähe infoühikuid oma põhjuste või tekke kohta (me suudame juba ka oma piiratud „normaalsete“ elundite abil fikseerida suuremat informatsioonihulka, nimelt: 1011 bitti sekundis, vt 2. loengut).
Joonis 11. Elektromagnetiliste lainete spekter algab energiavaeste meeterlaineala elektrooniliste Schumanni resonantsidega ja ulatub kuni kõrgenergeetiliste radioaktiivsete kiirgusteni, mille lainepikkust mõõdetakse kõigest millimeetri miljardikosades. Neid kiirgusi, välja arvatud sekundaarne kosmiline kiirgus (seda kannavad materiaalsed osakesed, mis ei saavuta kunagi valguse kiirust), tekitavad eranditult footonid, millel ei ole massi ja mis levivad ruumis valguse kiirusel.

Olenevalt energiast võivad footonid tekitada interferentsinähtusi, panna pöörlema või vibreerima materiaalseid osakesi, tõsta elektrone kõrgematele energeetilistele tasemetele või ioniseerida aatomeid.

  1. Footonite – mis tahes eletromagnetilise kiirguse kandjate – impulss, teisisõnu energia (nagu me hiljem näeme, on see suhteliselt suur) kandub küll üle meie organismi „tellistesse“ (kuidas selline ergastamine toimub, näeme jooniselt 11), kus see võib põhjustada neuroloogilisi või hormonaalseid häireid, kuid ei tungi interpreteeritava signaali kujul teadvusse. Seepärast ei tea me kiirguse põhjuse või päritolu kohta mitte midagi konkreetset, vaid tajume üksnes alateadlikult oma subjektiivse enesetunde halvenemist.
  2. „Kuuldavuspiir“ – vähim energiatihedus, millest alates ergutavad elektromagnetilised kiirgused neuroloogilisi struktuure sedavõrd, et tekib neuroloogiline signaal – on tavatult kõrge: nagu näitasid USA sõjaväelaevastiku finantseeritud uurimisprogrammid, suutsid katseisikud (nende hulgas oli ka täiesti kurte!) oma ajus „kuulda“ ULL-saateid sagedusvahemikus 3 x 108 kuni 3 x 109 hertsi, kus saatevõimsuse suurusjärk oli millivattides ruutsentimeetri kohta. Meie ei suuda selliseid energiahulkasid oma närvisüsteemis tekitada (rääkimata juba nende moduleeritud kujul välja kiirgamisest), teisalt aga on moduleerimata elektromagnetiliste kiirguste informatsioonisisaldus väga väike, seepärast ei tule reaalsed elektromagnetilise kiirguse footonid ülitaju informatsioonikandjatena või psühholoogilise toime avaldamise energiakandjatena kõne alla (vaid töös nõiavitsa ja pendliga on neil teatav tähtsus, nagu me 18. loengus õpime).

Milliste füüsikaliste alustega võime anda psii-nähtuste olemasolule selgituse? Kas on üldse olemas selline osake, mis vastab meie postuleeritud kosmilise energia kvantidele?

Joonis 12. Tavapärane infovahetus inimeses.

Virtuaalsed footonid – ruumilise energia kvandid?

Kui tahame leida psii-nähtustele selgitust, tuleb seda teha teistsuguste osakeste kui reaalsete footonite abil. Teisisõnu on need osakesed, mis vastavad täpselt kosmilise energia kvantidele esitatud nõuetele. Need on nimelt järgmised:

a) neil peavad olema reaalsete footonite omadused – massi puudumine, levi valguse kiirusel, samuti piiramatu eluiga ja levikaugus, kuid

b) need peavad olema suutelised avaldama vastastikust toimet teistele osakestele tunduvalt väiksema impulsiga kui reaalsed footonid.

Kõigist tuumafüüsikutele tuntud osakestest vastavad alapunktis a) esitatud nõuetele ainult neutriinod ja niinimetatud virtuaalsed footonid, seepärast ei ole võimalusi, millist osakest pidada meie kosmilise energia hüpoteetiliseks kvandiks, eriti palju. Kui veel pidada ka silmas, et neutriinod ei osale piiramatu kaugusega elektromagnetilises vastastikmõjus, vaid on tegev üksnes gravitatsioonilises vastastikmõjus (mille toimekaugus on samuti piiramatu), ning on minimaalselt tegev tugevas ja nõrgas vastastikmõjus (üksnes ülimalt väikeses tegevusraadiuses 10-15 ja 10-16 m), siis on alapunkti b) nõuetele vastavad kandidaadid üksnes virtuaalsed footonid.

Mis on reaalsed footonid, seda me juba teame. Mida aga peetakse silmas virtuaalsete footonite nime all? Mõiste „virtuaalne“ pärineb ladinakeelsest sõnast virtus, millel on palju tähendusi – näiteks mehisus, aga ka andekus –, praegusel juhul on sõna kasutusel tähenduses „võimalik, kuid mitte veel realiseerunud“ või „tukkuv“. See määrab üheselt nende spetsiifiliste footonite olemuse: igas elektronis tukub lugematul hulgal virtuaalseid footoneid, mis ainult ootavad hetke, mil oma „vanglast“ vabanevad (kujutame elektroni endale ette suletud ruumina, mis on „musta augu“ sarnane).

See võimalus avaneb neile siis, kui virtuaalseid footoneid ergastavad välised mõjud – näiteks teise elektroni elektrostaatiline väli, termiline mõju või virtuaalsete footonite voog elusolendite rakutuumadest (niisuguseid biofootoneid õpime tundma järgmises loengus).
Ergastav energia – piirenergia, mis võib panna elektronist footoni eralduma – on virtuaalsetel footonitel märgatavalt väiksem kui reaalsetel, seepärast võivad nende kiirguse esile kutsuda ka bioloogiliste süsteemide elektriliste struktuuride nõrgad impulsid. Niiviisi on mugav seletada näiteks kõiki telepaatilisi nähtusi.

Virtuaalsete footonite muud paranormaalselt tähtsad omadused on nende spinn (osakese pöörlemisimpulss ümber oma telje), mis võimaldab motoorset ülekannet ja informatsiooni kogumist, samuti nende ajaliselt ja koguseliselt piiramatu suutlikkus elektronis akumuleeruda (kui me ei avalda virtuaalsetele footonitele mõju, võib nende pöörlemisimpulss säilida miljonite aastate kestel). See seletab selliseid psii-nähtusi nagu selgeltnägemine, psühhomeetria, radiesteesia ja regressioon, mis põhinevad informatsiooni kogunemisel elusasse süsteemi või „surnud“ mateeriasse.

Ja viimaks võivad virtuaalsed footonid sagedusest sõltuvalt viia molekuli translatsiooniseisundisse, panna pöörlema või võnkuma, muuta selle elektrilist seisundit ja niiviisi avaldada füüsilist mõju näiteks keemilistele või tuumafüüsikalistele protsessidele: võimalik, et see selgitab telekineesi, psühhokineesi, teleportatsiooni ja materialisatsiooni nähtusi.

Niisiis on virtuaalsed footonid identsed kosmilise energia kvantidega?

Nende osakeste peaaegu ideaalsest kokkulangevusest hoolimata ei saa sellele küsimusele lõplikult vastata: meie loomupärane teadusliku tunnetuse tase on veel liiga madal, et nii tõsiseid otsuseid langetada. Seepärast kasutame paranormaalsetest nähtustest rääkides jätkuvalt kosmilise energia mõistet (see ei tohi siiski segada virtuaalsete footonite ja nende toime põhjalikku käsitlemist järgmistes loengutes).

Viimaks esitame lühida ülevaate paranormaalsetest nähtustest, mida käsitleme üksikasjalikult järgmises kaheteistkümnes loengus, ja kinnistame oma ülitaju võimeid järgmiste harjutuste abil.

Harjutus XIV/1: VÄRVILISE KUJUNDI LOOMINE KUJUTLUSES (II)

Harjutus XIV/2: VÄRVILISE KUJUNDI LOOMINE KUJUTLUSES (III)

Harjutus XIV/3: KESKENDUMINE VÄRVUSTELE (II)

Harjutus XIV/4: VISUAALSED KUJUTLUSED

Harjutus XIV/5: AUDITIIVNE KUJUTLUS

Harjutus XIV/6: SENSOORNE KUJUTLUS

Harjutus XIV/7: LÕHNAKUJUTLUS

Harjutus XIV/8: MAITSEKUJUTLUS

Harjutus XIV/9: REAALSUSE KUJUTLUS

Ülitaju

Telepaatia mõiste (tuletatud kreekakeelsetest sõnadest tele – kaugele, kaugel ja pathos – kannatus; tunne), mis tähendab eemalt tunnetamist, võttis kasutusele inglise filosoof Frederic W. Myers. See on mõtete, sõnade, muljete, meeleolude, tundmuste, kujutluste ja muu kosmoenergeetiline edastamine.

On võimalik nii passiivne mõtetelugemine (niinimetatud ühendumine) kui ka aktiivne suhtlus telepaadi ja teiste elusolendite vahel, seejuures ei ole oluline, kas need on inimesed, loomad või taimed.

Telepaatia erivariandid on inimeste, loomade ja taimede mõjutamine ning ravi mõtteliselt edastatud sugestioonide abil (vt 15. ja 16. loengut).

Radiesteesia (ladina keeles radius – kiir ja kreeka keeles aisthesis – tundmine, tajumine) on ümbritsevast maailmast kosmoenergeetilise informatsiooni alateadlik vastuvõtmine ja edastamine pendli võnkumise või nõiavitsa liikumise vahendusel.

Sellal kui „normaalne“ inimene võib oma võrkkesta fotoretseptorite abil tajuda ainult neid elektromagnetilisi kiirgusi, mille võnked toimuvad „optilise akna“ sagedusalas (vt 4. loengut), võib „kiirgusi tajuv“ inimene oma vastuvõtutšakratega (eelkõige kroontšakra abil) tunnetada ümbritseva maailma kosmoenergeetilist informatsiooni. See võib lähtuda kui tahes kaugel asuvast „saatjast“ – inimesest, loomast või ükskõik millisest esemest ning edastada teavet selle geograafilisest asukohast, suurusest ja füüsikalistest omadustest.

Inimene ei teadvusta seda (nii, nagu näiteks selgeltnägemise korral), kuid see info kas stimuleerib lihaseid, mis panevad võnkuma käeshoitava pendli, või tekitab alateadliku psühhokineetilise impulsi, mis kallutab nõiavitsa horisontaal- või vertikaalsuunas.

Liikumisprogrammid on radiesteesiaga tegelevatel inimestel juba varem kindlaks määratud, seepärast on pendli võnkumise või nõiavitsa kõrvalekalde amplituudi järgi võimalik täpselt taastada kosmoenergeetilisel teel edastatud informatsiooni algne sisu (vt 17. ja 18. loengut).
Psühhomeetriaks (kreeka keeles psyche – hing ja metreo – mõõdan) nimetas ameeriklane J. R. Buchanan 1849. aastal informatsiooni paranormaalset „lugemist“ elusolenditest, keda ta puudutab, ja esemetest, mida ta käes hoiab. Selle nähtuse teised vormid on paramneesia (Austria), krüptesteesia (Richet), hilomantia (Bleuler), pöördmetaesteesia (Oscar Fisher) ja psühhoskoopia (Tishcner). Kui lugeva parapsühholoogi ja uuritava objekti vahel ei ole kehalist kontakti, on tegemist telemeetriaga.

Muide, psühhomeetrias ei loeta mõtteid ega mälu sisu nagu telepaatia korral, vaid informatsiooni tekkimise, ringlemise ja elutee kohta, mis on salvestatud vastava elusolendi või eseme elektronidesse neis asuvate virtuaalsete footonite mitmesuguste pöörlemisimpulsside vormis (vt loengut 19).

Regressiooniks (ladina keeles regressio – taandumine, tagasiminek) nimetatakse meenutamise seda erilist vormi, mis viib kaugele tagasi enda tekkest varasematesse aegadesse.
Auto- või heterohüpnootilises transiseisundis on võimalik välja nõuda mitte ainult kogu isikuga seonduvat mälus salvestatud informatsiooni, vaid ka viimast kui üht „arhetüüpi“, mis on salvestatud geneetilises materjalis ja materiaalse keha elektronides. See teeb võimalikuks esivanemate „teise elu“ (vt 20. loengut).

(Religioosse ümberkehastumise teooria pooldajad, mille kohaselt surnu hing sünnib uues kehas uuesti, näevad regressioonis isiksuse meenutusi oma eelmisest olemasolust).
Selgeltnägemiseks nimetatakse suutlikkust tajuda informatsiooni ning fakte minevikust, olevikust ja tulevikust.

Tagasivaade minevikku – retrokognitsioon (ladina keeles retro – tagasi ja cognitio – tunnetamine) – õnnestub meil „lugedes“ kosmoenergeetilist informatsiooni, mida on kogunud ja salvestanud meie Universumi elektronid selle tekkimise hetkest alates.

Samaviisi on võimalik hankida informatsiooni oleviku faktidest ja protsessidest, seejuures nende füüsikalisest kaugusest sõltumatult (kognitsioon ehk lihtsalt selgeltnägemine).
Tulevikusündmuste tajumist nimetatakse prekognitsiooniks (ladina keeles prae – ette) või kui tegemist on religioossete ettekuulutustega, siis prohvetluseks.

Siin „pressitakse“ minevikust pärinevad tõenäosused, evolutsioonilised ja füüsikalised seaduspärasused ning aktuaalsed reaalsused tulevikukujutluseks, mis muutub ajalise distantsi suurenedes siiski järjest ebatäpsemaks (vt 21. loengut).

Psii-nähtused

Ülitaju

  1. Telepaatia

– mõtete lugemine („ühendumine“)

– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)

– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim

  1. Radiesteesia

– pendli kasutamine

– nõiavitsa kasutamine

  1. Psühhomeetria/telemeetria

– „surnud“ mateeria mälu lugemine

  1. Regressioon

– sündmuste meenutamine eelmistes eludes

  1. Selgeltnägemine

– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)

– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)

– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)

Psühhokineetilised nähtused

  1. Psühhokinees/telekinees

– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine

– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine

  1. Levitatsioon

– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt

  1. Kehaväline projektsioon

– energeetilise keha eraldamine materiaalsest

– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga

  1. Materialisatsioon

– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“

  1. Teleportatsioon

– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis.

Psühhokineetilised nähtused

Telekinees (kreeka keeles kinesis – liikumine) on materiaalsete esemete ja energeetiliste väljade mõjutamine füüsilist jõudu avaldamata kosmoenergeetiliste impulsside vahendusel.
Kui eksperimentaator puudutab mõjutatavat eset, on tegemist psühhokineesiga (vt 22. loengut).
Levitatsiooni (ladina keeles levitas – kergus) – gravitatsiooni osalist või täielikku kaotamist on võimalik saavutada keskendumise ja mediteerimise teel. Vähe sellest, et 100 kilo kaaluvaid esemeid võib muuta kergeks nagu udusulg, ka inimesi võib erijuhtudel isegi õhus hõljuma panna (vt 22. loengut).

Kehaväliseks projektsiooniks nimetatakse energeetilise keha eraldamist materiaalsest, mille käigus on võimalik teha kehaväliseid katseid.

Eksperimentaator võib jälgida omaenda füüsilist keha (teated elust pärast surma põhinevad just nimelt sellel nähtusel), jälgida mis tahes kaugusel asuvaid objekte või isegi oma energeetilise kehaga esile kutsuda kõiki paranormaalseid nähtusi (vt 24. loengut).
Teleportatsioon (ladina keeles portare – kandma) on inimese või eseme ümberpaigutamine teise kohta ruumis liikumata (vt 24. loengut).

Materialisatsioon (ladina keeles materia – aine) on objektiivsete, visuaalselt tajutavate esemete või inimeste tekitamine „mitte millestki“. Materialisatsiooni tihedus ja kestus võivad olla erinevad, teatud juhtudel võivad materialiseerunud esemeid ümbritseda helendavad psii-väljad (vt 25. loengut).

Categories: Peatükid