Harjutus 16.1: Otsmikutšakra aktiveerimine

Eesmärk: Otsmikutšakra sensibiliseerimine, et tõhusalt välja kiirata amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilisi mõtteid.

Toime: Meie otsmikutšakra on nagu antenn, mis saadab välja igat liiki kosmilise energia amplituudmoduleeritud kiirgusi. Selle võimekust saab parandada korduva aktiveerimise ja sensibiliseerimise teel sedavõrd, et välja kiirgamist ootavad mõtted saavad vajaliku impulsi, tungimaks läbi mitte-parapsühholoogi aktiveerimata kroontšakra ja alles nõrgalt moodustunud nadi-sideme prefrontaalkorteksisse.

Harjutuse esimest astet sooritades laseme oma otsmikutšakrasse voolata suure hulga kosmilist energiat ja nii valmistame selle ülesande täitmiseks ette. Kosmoenergeetilise kujundi vahelduvasuunaline ülekanne harjutuse teises astmes avardab ja tugevdab seejärel veelgi nadi-sidet meie teadvuse ja otsmikutšakra vahel, tänu millele saab võimalikuks mis tahel ajal edastada võimsa impulsiga sõnumeid.

Harjutuse esimene aste: Mugavalt istudes või lamades süüvime teadvuse psii-seisundisse. Kui oleme saavutanud selle kõrgeima tähelepanu ja vastuvõtlikkuse seisundi, keskendume oma otsmikutšakrale ja kujutame pingeliselt ette, kuidas sellesse koguneb tohutu suur hulk kosmilist energiat.

Harjutuse teine aste: Jätkuvalt psii-teadvuse seisundis viibides laseme oma nägemiskeskuses tekkida hõõguva kera eideetilise kujutise. Kui suudame kujutist selgelt ja teravalt näha, projetseerime kujutise otsmikutšakrasse ja sunnime kera seal edasi helendama.
(Hästi tajutav tšakra piirkonna soojenemine annab seegi kord tunnistust harjutuse edukast sooritamisest.)

Umbes ühe minuti pärast lõpetame harjutuse teise astme nii, et lubame kuuma kera kujutisel nägemiskeskusse tagasi voolata ja seal aeglaselt kustuda.

Harjutuse kestus: Sooritame harjutuse astmed üksteise järel, kumbki neist peab kestma mitte rohkem kui 10 minutit.

Harjutuste sagedus: Aktiveerime oma otsmikutšakrat selle harjutusega vähemalt ühe nädala kestel kaks korda päevas, nimelt hommikul pärast ärkamist ja õhtul enne uinumist (kuid kindlasti kuni edu saavutamiseni).

Harjutus 16.2: Üldine mõjutamine eemalt

Eesmärk: Telepaatiliselt suunatud sisenduste abil püüame positiivselt mõjutada meid ümbritsevaid inimesi.

Toime: Kui saadame oma lähedastele ja kaugematele tuttavatele telepaatilisi sisendusi, mis kutsuvad esile nende olemuse muutumist paremuse poole, muudame selles mõttes ka nende käitumist.

Juba veidi aja pärast võime nentida, et isikustevahelises valdkonnas on meid ümbritsev atmosfäär muutunud vabamaks ja paremaks: kõik on üksteise suhtes hoolivamad ja sõbralikumad, nad räägivad kaaslastele rohkem oma läbielamustest, arvestavad teistega, on valmis üksteist aitama ja on tulvil rõõmsat enesekindlust.

Paranenud suhetest kõikide vahel saame kasu ka meie ja see peabki olema stiimul, mis ajendab meid sooritama seda harjutust nii sageli (ja nii pingeliselt) kui vähegi võimalik.

Harjutuse kulg: Psii-teadvuse seisundis kutsume oma teadvuses esile järjest tugevneva armastuse aistingu kõige vastu, mis meid ümbritseb (hõlmame sellesse kõiksusse mitte ainult meid ümbritsevad inimesed – nii meie tõelised „kujuteldavad“ vaenlased ja sõbrad kui ka kõik loomad ja taimed).

Tugevdame seda aistingut endas järjest rohkem. Me ei tunne enam mitte midagi muud peale armastuse, kõik muud tundmused on meis kadunud. Meile näib, et meie sisemuses ei ole kunagi olnud muid emotsioone peale armastuse kõigi vastu, ei ole kunagi olnud kadedust ega vihkamist, ei kurbust, ei muresid, ei üksindust, ei meeleheidet.

Armastuse tunne võtab meis järjest rohkem võimust, avardab meid, olles valmis purustama meie teadvuse piirid, laieneb, olles valmis tungima meist välja.

Anname nüüd sellele survele järele, päästame kogutud tundmuse vabadusse. Kuid seda mitte kuhugi suunates. Me saadame selle oma otsmikutšakrani viivasse nadisse. Sealt laseme tundmuse välja armastuse voona kõigi vastu.

Sellega on harjutus sooritatud ja me võime taas naasta oma normaalsesse ärkveloleku teadvusse.
Muidugi mõista võime samaviisi välja saata ka mis tahes muid tundmusi või sisendusi.
Harjutuse kestus.

Armastusetunde kogumine ja väljasaatmine ei nõua meilt vaeva, seepärast on reeglina piisav, kui teeme seda harjutust 5 kuni 10 minutit.

Harjutuste sagedus: Kiirgame armastuse voogu ühe nädala kestel hommikuti ja õhtuti. Hiljem võime seda eemalt mõjutamise võtet kasutada siis, kui meie lähemas või kaugemas ümbruses on tekkinud mingisugune disharmoonia.

Harjutus 16.3: Ravitsemine eemalt

Eesmärk: Ravitsevate sisenduste saatmine telepaatiliselt.

Toime: Meie otsmikutšakra kaudu kiiratud sihipärased sisendavad käsklused (nende sisu vastab auto- ja heterohüpnoosis kasutatavatele sisendavatele käsklustele) jõuavad kroontšakra ja vastavate nadide kaudu ravi vajava „vastuvõtja“ aju nendesse subkortikaalsetesse piirkondadesse, kus on vaja avaldada toimet, st kus need peavad muutuma tõhusaks.

Bioenergeetilise vastastikmõju kaudu neuroloogilisteks ärritusteks muudetud käsklused mõjutavad seal vegetatiivseid ja endokriinseid reguleerimismehhanisme samamoodi, nagu see toimub auto- ja heterosugestiooni puhul.

Abivahend: Võimaluse korral ravi vajava isiku foto.

Harjutuse kulg: Mugavalt istudes või lamades süüvime psii-teadvuse seisundisse. Selles teadvuse kõrgeimas tähelepanu ja keskendumise seisundis kujutame endale ette – algul kinnisilmi, hiljem avatud silmadega – hästi tuttavat inimest, kes põeb mingisugust haigust ja keda kavatseme telepaatiliste sisenduste abil terveks ravida. Kujutame teda ette nii eredalt ja elavalt kui vähegi võimalik (kui me ei ole seda inimest pikka aega näinud, värskendab me mälu tema foto).

Niipea kui suudame selgelt tajuda patsiendi eideetilist kujutist, alustame sisendusteksti telepaatilist ülekannet, mis peab toimima vastu selle haiguse sümptomidele ja inimest niiviisi ravima (võime kasutada kas 11., 12. ja 13. loengu sisendustekste või luua ise konkreetseks juhtumiks kohandatud tekste).

Tekitame endas võimalikult tugeva ettekujutuse, et kõik, millest me praegu mõtleme, kandub kosmoenergeetiliste võnkumiste kaudu üle patsiendile ja mõjub tema subkortikaalsetes piirkondades neuroloogilise ärritusena, seejärel edastame mõtteliselt sisendatava teksti.
Kui lõpetame mõtete ülekande, kustutame patsiendi eideetilise kujutise ja naaseme normaalsesse ärkveloleku seisundisse.

Harjutuse kestus: Igapäevase eemalt mõjutamise kestus telepaatilise sisenduse teel sõltub koostatud sisendusteksti mahust.

Harjutuste sagedus: Kordame eemalt ravitsemise protsessi olenevalt haiguse loomusest 1–4 nädala kestel iga päev, kuid mitte vähem kui edu saavutamiseni (rasketel juhtudel võite edu saavutada alles mitme

Harjutus 16.4: Individuaalne mõjutamine eemalt

Eesmärk: Tegutsema ergutavate mõtete, kujundite, ettekujutluste või impulsside telepaatiline edastamine.

Toime: Kujutlusvõime abil meie teadvuses loodud ja otsmikutšakra kaudu sihipäraselt välja kiiratud mõtted, kujutluspildid või tegutsema sundivad impulsid tungivad kroontšakra ja nadi kaudu „vastuvõtja“ prefrontaalkorteksisse, kus need muundatakse bioenergeetilise vastastikmõju abil neuroloogilisteks ärritusteks.

„Vastuvõtja“ ise ei teadvusta seda mõju – enamgi veel, ta peab oma teadvuses tekkivaid mõtteid, kujutluspilte või tegutsema sundivaid impulsse oma neuroloogilise töötluse saadusteks. Ta hakkab nendest lähtudes tegutsema ja muutub nii meie vabatahtlikuks „marionetiks“.

Abivahendid: Võimaluse korral mõjutatava isiku foto.

Harjutuse kulg: Mugavalt istudes või lamades süüvime psii-teadvuse seisundisse.

Selles teadvuse kõrgeimas paranormaalse tähelepanu ja keskendumise seisundis kujutame endale ette – algul kinnisilmi, hiljem avatud silmadega – hästi tuttavat inimest, keda kavatseme telepaatiliste sisenduste abil mõjutada. Kujutame teda ette nii eredalt ja elavalt kui vähegi võimalik (kui me ei ole seda inimest pikka aega näinud, värskendab me mälu tema foto).

Kui meie „vastuvõtja“ kujund on tekkinud, kujutame võimalikult pingeliselt ette, et ta tõttab nüüd kohe telefoni juurde ja helistab meile.

Meil ei ole vaja rohkem millestki mõelda, sest me ju teame, et meie mõtted jõuavad ka ilma täiendavate jõupingutusteta iga inimeseni, kellele oleme keskendunud, et avaldada talle mõju.
Niipea kui heliseb meie telefon, peatame mõtete ülekande, naaseme ärkveloleku teadvusse, tõstame telefonitoru, tervitame oma „saatjat“ nimepidi, enne kui ta sõnagi jõuab lausuda, ja naudime tema piiritut imestust!

Kui meil on niiviisi mitu korda õnnestunud ergutada oma tuttavaid meile helistama, võime püüda panna seda tegema ka võõraid inimesi või neid, keda vaid põgusalt tunneme.

Enesestki mõista oleme edaspidi suutelised telepaatiliselt edastama ka mis tahes muid käsklusi või sisendada „vastuvõtjale“ mõtteid, mida ta hakkab pidama enda omadeks.

Harjutuse kestus: Tavaliselt ei möödu viit minutitki, kui heliseb meie telefon ja meie „vastuvõtja“ on liinil.

Harjutuste sagedus: Kordame seda harjutust ühe nädala kestel igal õhtul mitu korda kuni edu saavutamiseni.

Harjutus 16.5: Telepaatia inimeste vahel

Eesmärk: Kahepoolse telepaatilise suhtluse teel püüame alustada vestlust meist ruumiliselt kaugel asuva partneriga.

Toime: Kui meie partner ei ole parapsühholoog, saadame talle oma osa vestlusest, moodustades selle sisu mõtteliselt ja kiirates seda sihipäraselt oma otsmikutšakra kaudu välja. Vestluse partneri osa teadvustamiseks võtame oma kroontšakra kaudu vastu tema mõtteimpulsse ja suuname need teadvusse.

Kui partner on parapsühholoog, edastame talle oma osa vestlusest samamoodi. Vastuvõtt on aga teistsugune: partneri mõttelise saate impulss on piisavalt tugev ja suudab tungida teadvusse ilma meie osaluseta.

Abivahendid: Võimaluse korral meie telepaatilise partneri foto.

Telepaatia mitte-parapsühholoogiga: Psii-teadvuse seisundis kujutame endale võimalikult eredalt ette inimest, kellega soovime telepaatiliselt vestelda.

Kui meie vestluspartneri kujutis on tekkinud (algul peab see olema meile hästi tuttav inimene, keda oleme eelnevalt oma kavatsusest teavitanud, hiljem võib luua sidet võõraste inimestega ja neid eelnevalt teavaitamata), sõnastame mõttelise tervituse, näiteks: „Tervist, Klaus, kuidas läheb?“ Samal hetkel, kui mõtleme neid sõnu, saadame need oma otsmikutšakra kaudu oma telepaatilisele partnerile välja nii, nagu õppisime harjutustes XV/7, XV/8 ja XV/9.

Pärast oma mõtete väljasaatmist jääme ootama partneri vastust. Selleks aktiveerime oma kroontšakra nii, nagu õppisime harjutustes XV/3 ja XV/4.

Seejärel on jälle meie kord vastata: niisiis oleme vaheldumisi kord „saatja“, kord „vastuvõtja“.

Telepaatia parapsühholoogiga: Psii-teadvuse seisundis keskendume meile tundmatu parapsühholoogi fotole. Süüvime sellesse kujutisse sedavõrd, et võime igal hetkel luua temast ereda elava aistingu oma nägemiskeskuses.

Keskendume kuu aja kestel iga päev enda määratud ajal oma partnerile ja loome temaga tuntud meetodil telepaatilise kontakti.

Pärast oma sõnumi saatmist jääme ootama tema vastust. Võime seejuures jääda täiesti passiivseks – meie partner suudab ju, nii nagu meiegi, kiirata mõtteid vahetult meie teadvusse. Kuid alguses tasub paremaks mõistmiseks püüda teadvustada tema mõtteid ka mõtete lugemise teel. Seepärast läheme üle vastuvõtule meie partneri poolt valitud saateajal, ootame tema teateid ja püüame neid mõteteid lugedes mõista.

Telepaatilise suhtlemise kestus: Igapäevased vestlused võivad kesta soovikohaselt.

Suhtlemiskatsete sagedus: Kuu aja kestel võtame iga päev ühendust oma telepaatilise partneriga ja ootame ka iga päev tema suhtlemist.

Harjutus 16.6: Telepaatia loomadega

Eesmärk: Püüame kahepoolse telepaatilise suhtluse teel alustada arukat vestlust loomaga.

Toime: Me ei tea, kes meie loom-partneril on (ja kui on, siis millisel määral) telepaatilisi võimeid, seepärast projitseerime vestluse oma osa otsmikutšakra kaudu otse tema teadvusse. Vestluse looma osa teadvustame mõtete lugemise teel, võttes kroontšakra kaudu vastu tema kosmoenergeetilisi mõtteimpulsse, suunates neid teadvusse ja seal demoduleerides.

Abivahendid: Ükskõik milline loom, eelistatavalt selline, kes on juba pikemalt aega olnud meiega (või teiste inimestega) tihedas kokkupuutes.

Harjutuse kulg: Psii-teadvuse seisundis kujutame võimalikult eredalt ette looma, kellega sooviksime telepaatiliselt suhelda.

Niipea kui meie nägemiskeskuses tekib loom-partneri kujutis, moodustame talle mõtteliselt sõnumi ja saadame selle moodustamise hetkel harjutustes XVI/2, XVI/3 ja XVI/4 õpitud viisil oma aktiveeritud otsmikutšakra kaudu tema suunas amplituudmoduleeritud kosmilise energia kiirgusena välja.

Kui oleme oma osa vestlusest välja saatnud, aktiveerime kroontšakra ja läheme üle „vastuvõtule“. Saadame kroontšakraga vastu võetud looma kosmoenergeetilised impulsid nadi kaudu prefrontaalkorteksisse ja demoduleerime seal.

Nüüd on meie kord dialoogi jätkata, seejärel ootame taas loomalt vastust jne.

Harjutuse kestus: Dialoog valitud loomaga võib kesta piiramatult kaua.

Harjutuste sagedus: Loomadega telepaatilisi suhteid võib püüda luua igal ajal, teeme seda vähemalt kahe nädala kestel.

Harjutus 16.7: Taimede mõjutamine eemalt

Eesmärk: Harjutuse esimeses astmes soovime telepaatiliselt tekitada seemnete ja neist arenenud võrsete pöördumatuid muutusi, teises astmes püüame juba arenenud taimedel tekitada pöörduvaid modulatsioone.

Toime: Taime elulisi funktsioone reguleerib valdavalt neeldunud footonite informatsiooniline sisu. Kui lisame kiiritatavate taimede suunas levivatele amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilistele lainetele vastava informatsioonilise sisu, luues ettekujutlusi või tegutsemist ajendavaid impulsse, kopeerime seda loomupärast valguse reguleerivat omadust ja kutsume esile analoogilisi füüsikalisi reaktsioone.

Joonis 19. Avatud ja suletud sulgjate lehtedega Mimosa pudica.

Abivahendid: Kolm lillepotti (läbimõõt 10 cm) alustel, mimoosi (Mimosa pudica) või muu kiiresti kasvava taime seemned, mimoosi juba arenenud sulgjate lehtedega taim, vajaduse korral eksperimentaator.

Harjutuse esimene aste: pöördumatud muutused

Täidame kolm lillepotti sobiva mullaga ja külvame igasse seitse mimoosi või muu kiiresti kasvava taime seemet. Kontrollime, et pottide põhjaavad ei oleks suletud, seemned peavad olema üht viisi mullaga kaetud. Kõik seemned peavad kasvama ühesugustes tingimustes, et eksperimendi tulemused ei moonutuks.

Niipea kui seemned on külvatud, märgistame potid numbritega 1, 2, 3 ja asetame need valgusküllasesse, kergesti juurdepääsetavasse kohta. Ka siin peavad tingimused kõigi kolme poti jaoks olema ühesugused, sealhulgas igapäevane kastmine.

Iga päev istume poti nr 1 ette ja laseme psii-teadvuse seisundis endas tekkida tugeval armastustundel selles potis kasvavate seemnete ja hiljem võrsete vastu.

Kanname selle tunde telepaatiliselt (otsmikutšakra kaudu) üle koos järgneva ettekujutusega, mille loome võimalikult ereda ja reaalsena oma eideetilises keskuses.

Me näeme just nagu aegluubis, kuidas seemned idanevad ja võrsed kasvavad, kuidas vars sirgub järjest pikemaks ja puhkevad esimesed lehed, areneb närvisüsteem, kasvavad uued võsud ja lehed, tekivad õied.

Mõne minuti pärast katkestame mõtete edastamise ja pöördume jätkuvalt teadvuse psii-seisundis poti nr 3 poole.

Selles potis kasvavatele seemnetele või juba idanenud võrsetele saadame mõne minuti kestel edasi vastikustunnet. Kujutame endale ette, nagu kasvaks seal umbrohi, mis tuleb hävitada, ja et taimed jätkavad kasvu kuivas, palavas maastikus, trööstitus kõrbes, mis ei anna ühelegi elusolevusele vähimatki võimalust areneda.

Seejärel naaseme tavaseisundisse, potile nr 2 tähelepanu pööramata, just nagu ei oleks seda olemaski. Seal kasvavad meie kontrolltaimed, mis näitavad, kas meie eemalt mõjutamine on olnud edukas või mitte. Kui potis nr 1 kasvavad taimed suuremaks ja arenevad kiiremini kui potis nr 2, potis nr 3 aga on taimed väiksemad ja aeglasema kasvuga, siis ei ole meie paranormaalsetes taimede mõjutamise võimetes kahtlust.

Harjuse teine aste: pöörduv modulatsioon

Istume mugavalt laua taha, millel seisab Mimosa pudica. Taime oleme kasvatanud 15. loengu juhiste järgi või harjutuse esimest astet sooritades, sellel on juba arenenud sulgjad lehed. Seame taime nii, et see asuks sobivalt meie vaateväljas. Seejärel süüvime psii-teadvuse seisundisse.

Selles kõrgeimas paranormaalse tähelepanu ja keskendumise seisundis vaatleme pingsalt avatud silmadega „imelisi taimi“ ja kujutame võimalikult eredalt ette (vaadates kogu protsessi nagu eideetilist filmi oma nägemiskeskuses), et mimoos suleb oma lehed ja langetab rootsud nii, nagu näeme joonisel 19.

Kui meil õnnestub selline eemalt mõjutamine laitmatult, võime oma telepaatilist edastusviisi avardada. Näiteks sellega, et ergutame mimoosi lehti sulgema kõrvaltoast (taim ei ole sel juhul meile jälgimise objekt, seepärast on enne mõtete moodustamist ja edastamist vaja eideetiliselt tekitada selle koopia meie nägemiskeskuses).

Mõtete levi ei sõltu ruumilistest parameetritest, seepärast on võimalik taimele mõju avaldada sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Kuid sellistes katsetes peab osalema ka eksperimentaator, kes asub mõjutatava taime juures ja kontrollib, kas telepaatiliselt tekitatud mõju hakkab tõepoolest eelnevalt kokkulepitud ajahetkel avalduma.

Harjutuse kestus: Seemneid, hiljem võrseid ning taimi pottides nr 1 ja 3 mõjutame iga päev 3 kuni 5 minutit, niisiis harjutuse esimesele etapile kulub meil iga päev kokku 6 kuni 10 minutit.

Mimoosi mõjutamist eemalt harjutuse teises astmes püüame teha seni, kuni avaldub visuaalne toime. Kui meil ei õnnestu 15 minuti kestel panna taime lehti sulgema, lõpetame selleks päevaks katse ja proovime järgmisel päeval uuesti.

Tsükli kestus: Püüame piiramatu aja kestel iga päev mõjutada katsetaimede kasvu pottides nr 1 ja 3. Harjutuse teist astet sooritame kuni edu saavutamiseni.

Harjutus 16.8: Telepaatia taimedega

Eesmärk: Püüame kahepoolse telepaatilise suhtluse teel alustada arukat dialoogi taimega.

Toime: Me muudame dialoogi oma osa kosmoenergeetilisteks võngeteks, seepärast „mõistab“ taim seda. Samuti oleme suutelised oma aktiveeritud kroontšakraga vastu võtma taime kosmoenergeetiliste võngete kujul kiiratud mõtteimpulsse ja neid prefrontaalkorteksis demoduleerima.

Abivahendid: Ükskõik milline taim, eelistatavalt selline, mida oleme pikema aja kestel hooldanud.

Harjutuse kulg: Psii-teadvuse seisundis kujutame endale võimalikult eredalt ette taime, kellega soovime alustada telepaatilist vestlust.

Kui meie nägemiskeskuses tekib partner-taime kujutis, moodustame mõttelise tema poole pöördumise ja saadame juba selle moodustamise käigus harjutustes XVI/2- XVI/4 õpitud viisil oma aktiveeritud otsmikutšakrast moduleeritud kosmilist energiat taime suunas.

Seejärel aktiveerime oma kroontšakra ja jääme ootama peatselt üpris kindlasti saabuvat taime vastust. Seejärel on taas meie kord dialoogi jätkata, millele vastab taim uuesti.
Harjutuse kestus.

Dialoog taimega võib toimuda kui tahes kaua.

Harjutuste sagedus: Püüame meie poolt valitud taimega mitte vähem kui kahe nädala kestel dialoogi astuda.

Harjutus 16.9: Psii-välja jälgimine

Eesmärk: Kõiki elusaid olevusi ja elutuid esemeid ümbritseva psii-välja optiline tajumine.

Toime: Paranormaalselt keskendudes suurendame oma silmade kollatähni kolvikeste tundlikkust sedavõrd, et need reageerivad väikese energiaga kosmoenergeetiliste kvantide tabamustele neuroloogiliste ärritustega, mida meie aju nägemiskeskus suudab interpreteerida värvilise helendusena. Pärast mõnd aega kestvaid treeninguid õnnestub meil niisugune tajumine igal ajal ilma erilise ettevalmistuseta.

Abivahendid: Suvaliste mõõtmetega tasapinnaline peegel, võimaluse korral musta dekoratiivsametit akende pimendamiseks ruumis, kus harjutame.

Eelnevad märkused: Juba harjutusi V/3 ja V/4 sooritades omandasime oskuse tajuda oma silmade kollatähni kolvikestega ka kosmoenergeetilisi kiirgusi. Kui me juba nende harjutuste ajal (või hiljem) ei ole psii-välja spontaanselt jälginud, hakkame seda praegust harjutust sooritades visuaalselt tajuma.

Harjutuse kulg: Esimestel päevadel tuleb seda harjutust sooritada täielikus pimeduses, seepärast pimendame enne harjutuse alustamist ruumi, sulgedes ribikardinad või aknaluugid. Kui valgust ikka veel läbi pääseb, katame aknad musta dekoratiivsametiga. Seejärel asetame peegli lauale nii, et näeksime selles oma pead, kui istume mugavalt peegli ees tugitoolis.

Kustutame valguse, liigume ettevaatlikult tugitooli juurde, istume ja süüvime psii-teadvuse seisundisse.

Kujutame pingeliselt ette, et suudame näha oma keha ümbritsevat psii-välja, jälgime kannatlikult oma peegelkujutist (mis on tavasilmale nähtamatu). Me teame, et hakkame varem või hiljem tajuma nõrka helendust, ja seepärast ei ole meil vaja end mitte millekski sundida.
Mõne aja pärast märkame ümber pea esmast hägusat kuma, mis on algul veel nõrk ja värvitu, kuid tugevneb järjest ja muutub värviküllasemaks.

Sel hetkel võime pöörata pilgu oma peegelkujutiselt kõrvale ja püüda vaadata psii-välja mitmesuguste toas olevate esemete ümber.

Algul on selleks vaja neid mõni aeg jälgida, kuni tekib selge ja värvikas taju, kuid juba mõne aja pärast õnnestub meil näha psii-välju esimesest pilgust.

Kui oleme jõudnud sellele arengutasemele, võime jätta toa pimendamata ja püüda tajuda psii-välja ümber esemete päevases või kunstlikus valguses.

Loomulikult ei taha me edaspidi pidevalt näha kõiki kehi ümbritsevat valgusranti, seepärast eitame pärast igat psii-välja jälgimist algul endale tehtud sisendusi ettekujutuse abil, et näeme kõiki meid ümbritsevaid esemeid jälle „normaalses“ seisundis.

Harjutuste sagedus: Jälgime ühe nädala kestel psii-välja ümber oma peegelkujutise ja toas leiduvate esemete pimedas ruumis, seejärel kolme päeva kestel päevases või kunstlikus valguses.

Categories: Peatükid