Eessõna

Arvatavasti on igaüks meist 15. loengu harjutusi sooritades omandanud võime tungida teda ümbritsevate inimeste mõttemaailma. Nii oleme endale loonud ühe telepaatiliseks tajuks (ja suhtlemiseks) vajaliku oskuse, mis oligi 15. ja 16. loengu harjutuste peamine eesmärk.

Teise oskuse – eemalt mõjutamise võime – omandame harjutuste XVI/1 ja XVI/2 abil, see annab meile võimaluse aidata haigetel inimestel terveneda ja haigustest vabaneda, kui ravime neid eemalt. Tõsi küll, paljude riikide seadusandlusega on siin kehtestatud teatud, mõnikord isegi ületamatud piirangud, mida me ei tohi mitte mingil juhul rikkuda.

Niisiis, kes kavatseb hakata selles valdkonnas tööle, aidata ja ravitseda, see peab mitte ainult silmas pidama järgmise jao kommentaare, vaid ka saama selleks asjakohaste tervishoiuasutuste loa.

Telepaatiliseks suhtlemiseks ei vaja me mitte mingisuguseid lube, selleks vajame ainult partnerit. Oma tuttavate seast ei ole niisugust partnerit leida alati lihtne, sugugi mitte väikest rolli mängivad siin veel laialt levinud eelarvamused meie teaduse vastu. Kuid siin on meile abiks tuhanded õpingukaaslased (kes pealegi on, samamoodi nagu meie, ka ise telepaadid).
Jagudes „Telepaatia inimese ja looma vahel“ ning „Telepaatia inimese ja taime vahel“ saame teada, et meie ees avaneb mitte ainult inimeste mõtete maailm, vaid ka loomade ja taimede maailm.

Vaimse sideme loomiseks loomade ja taimede maailmaga, mis lubab meil lisaks mõtete lugemisele ka avaldada mis tahes mõju eemalt, ravida eemalt, samuti arukalt suhelda, ei ole vaja isegi eelnevaid harjutusi, sest see side allub samasugustele seaduspärasustele nagu telepaatia inimeste vahel.

Juba praegu ei ole mingit kahtlust, et saavutame oma neis püüdlustes edu. Samuti võib kindlalt väita, et telepaatilisi harjutusi ja katseid sooritades omandatud oskused rikastavad tunduvalt meie parapsühholoogiliste teadmiste taset. Just sellepärast ei tohi me neid mitte mingil juhul endasse peita, vaid lasta instituudil teaduslikuks uurimiseks ja võimalikuks avaldamiseks hinnata.

Tahtlik telepaatia inimeste vahel (II)

Meid ümbritsevate inimestega telepaatilise sideme loomise tähtsaima eelduse, nimelt mõtete eemalt lugemise oskuse omandasime eelmise loengu harjutusi sooritades. Et praktikas vastastikku suhelda, puudub meil veel oskus kiirata oma mõtteid „vastuvõtjale“ tugevate amplituudmoduleeritud kosmoenergeetiliste impulsside kujul.

Mõjutamine eemalt

Valgevene linn Gomel. Keset viimse kohani välja müüdud teatrietendust ilmuvad korraga lavale kaks rohelises vormis sõjaväelast ja teatavad hämmeldunud publikule, et etendus on lõppenud. Seejärel viiakse ära õhtu täht – telepaat Wolf Messing, istutakse temaga ootavasse autosse ja sõidetakse ei tea kuhu.

On aasta 1940. Sel ajal juhtus stalinlikul Venemaal sageli, et miilitsa- ja julgeolekuasutused arreteerisid inimesi ning nood kadusid ilma kohtumõistmise ja uurimiseta alatiseks kaugesse Siberisse.

„Mis sai minu kohvrist ja hotelliarvest?“ küsib Messing sõjaväelastelt. „Kohvrit ei ole enam vaja, arve on juba tasutud,“ kuulis ta vastust. „Me sõitsime kuhugi,“ jutustas Messing hiljem.„Mind viidi mingisse ruumi.

Tundus, et see võis olla hotell. Mõne aja pärast viidi mind teise ruumi. Sisenes vuntsidega meesterahvas.“

Parapsühholoog on ootamatult sattunud suure Vene diktaatori Jossif Stalini ette. Stalin tahab temalt teada, mis toimub praegu Poolas ja mis plaane peab selle riigi valitsus. Pärast esitab ta küsimusi Messingi mõne mõjuka sõbra kohta. Sõpru on Messingil tohutu palju, sest ta ei ole lihtsalt „tavaline ülitajuga inimene“, vaid kuulus meedium, kes on läbi reisinud kogu maailma ja kelle paranormaalseid võimeid on testinud sellised tuntud inimesed nagu Albert Einstein, Mahatma Gandhi ja Sigmund Freud. Tema sõprade seas on palju Poola valitsuse liikmeid ja nende hulka kuulus ka nüüd juba surnud marssal Pilsudski.

See oli nende kahe niivõrd erineva inimese esimene kohtumine ja neid kohtumisi tuli veel palju. Stalin teab, et Messing suudab projitseerida oma mõtteid teise inimese ajju, et kontrollida tema omi mõtteid või hägustada ta mõistust. Ta tahab näha selle kohta tõendit ja annab Messingile käsu korraldada „psüühiline“ pangarööv – võtta välja 100 000 rubla ühest Moskva pangast, kus keegi teda ei tunne.

„Läksin kassiiri juurde ja ulatasin talle koolivihikust välja rebitud tühja paberilehe,“ jutustab Messing hiljem.„Seejärel avasin portfelli ja asetasin selle aknale.“ Ta annab kassiirile vaimse korralduse see tohutu suur summa talle välja maksta. Kassiir uurib tähelepanelikult tühja paberilehte, nagu oleks see maksekorraldus, avab seifi, võtab sealt 100 000 rubla ja ulatab „kliendile“. Messing oli oma tugevaid telepaatilisi võimeid veenvalt tõestanud ja ta andis raha kassiirile tagasi. Too vaatab algul hämmeldunud teda, siis rahatähti, seejärel tühja paberilehte ja saab südamerabanduse.

Stalin on vaimustatud ja pakub välja järgmise, veel huvitavama eksperimendi. Selleks viiakse Messing ühe tähtsa valitsusasutuse ruumi ja palutakse tal sealt väljuda. Kolmele üksteisest sõltumatule valverühmale on antud korraldus Messingit mitte mingil juhul ruumist ega hoonest välja lasta.

„Täitsin ülesande raskusteta,“ jutustas Messing, „aga kui tänavale väljusin, ei suutnud ma alla suruda kiusatust pöörduda ümber ja viibata käega kõrgele valitsusametnikule, kes ülemise korruse aknast alla vaatas.“

Nende sündmuste tõepärasuses ei ole mõtet kahelda – need avaldati katkendis Messingi autobiograafiast „Mina iseendast“, mis ilmus tuntud nõukogude ajakirjas Teadus ja religioon. Kuid need kujutasid endast vaid kübekest Messingi paranormaalsest vaimsest arengust, mis algas tal juba üheteistkümneaastaselt.

Ta elas siis koos vanematega veel Venemaale kuuluvas linnas Góra Kalwaria linnas Varssavi lähistel ja tundis järjest kasvavat kihku kaugete reiside vastu. Kord põgenes ta kodust, kaheksateist kopikat taskus, et rongiga Berliini sõita. Rahatuna peitis ta end pooltühjas vagunis istme alla ja uinus kohe.

„Loomulikult ei olnud mul piletit ja konduktor leidis mu kohe üles. Kuulen ta häält veel praegugi: „Noormees, teie pilet?“ Närviliselt ja erutatult ulatasin talle paberitüki, mille olin rebinud mingi vana ajalehe küljest. Meie pilgud kohtusid. Soovisin kõigest jõust, et ta peaks seda paberitükki piletiks. Konduktor võttis paberitüki ja keerutas seda ebalevalt käes. Võtsin kogu jõu kokku ja surusin talle oma tahte peale. Ta komposteeris ajalehepaberi tüki. Ulatas mulle siis „pileti“ tagasi ja küsis: „Miks sa pingi alla ronisid, kui sul on pilet olemas? Tule välja, kahe tunni pärast on Berliin.“ „See oli esimene minu sisendusjõu triumf,“ kirjutas Messing hiljem oma mälestustes. Berliini jõudnud, töötas ta algul juudi kvartalis käskjalana, seejärel läks kuulsasse Wintergartenisse, kus esines fakiirina. Seal tuli talle kasuks oskus muuta oma keha valu vastu tundetuks: ta ei näidanud välja valu, kui talle torgati rinda tohutu suuri naelu. Messing mängis ka imedetektiivi, otsides publiku seast üles peidetud ehteid ja muid esemeid.

1915. aastal korraldas Messingi impressaario talle etenduse Viinis, millest sai hooaja nael. Seal esitati ehk ajaloo kõige lõbusam parapsühholoogiline eksperiment.

Albert Einstein kutsus telepaadi oma korterisse. Tollal juba ülemaailmselt tuntud relatiivsusteooria looja kabinetis tutvustati Messingit psühhoanalüüsi aluste rajajale Sigmund Freudile (too olevat kunagi teatanud, et kui tal oleks võimalus elada veel üks elu, pühendaks ta selle parapsühholoogilistele uuringutele). Freud oli Messingi psüühilistest võimetest sedavõrd hämmastunud, et otsustas korraldada temaga rea katseid. Freud täitis „saatja“ rolli. „Mäletan tänase päevani Freudi vaimset käsklust,“ meenutas Messing, „minna vannituppa ja võtta kapist pintsetid, tulla tagasi Albert Einsteini juurde ja kitkuda välja kolm karva tema vuntsidepahmakast.“

Leidnud pintsetid, lähenes Messing ebalevalt kuulsale teadlasele, palus tema ees vabandust ja tegi talle teatavaks Freudi soovi. Einstein naeratas ja lubas tõmmata kolm karva oma vuntsidest.

Niisiis ei vallanud Messing mitte ainult eemalt mõjutamise kunsti, ta oskas ka teiste inimeste mõtteid lugeda.

Järgmise kümne aasta kestel esines ta Londonis, Pariisis, Roomas, Varssavis, Stockholmis ja rändas läbi peaaegu kogu maailma. Ta andis etendusi Brasiilias, Argentiinas, Austraalias ja mitmes Aasia riigis.

„Tõesti harukordne, milleks oli too Messing suuteline,“ mõtleb nüüd mõni meie seast.„Võib-olla oli ta lihtsalt hea hüpnotisöör, kes viis oma „ohvrid“ algul hüpnoosiseisundisse, et seejärel sugereerida neile, mida vaja?“

Ta oli seda! Erinevus on vaid see, et hüpnootilise seisundi saavutamiseks ja sellele järgnevaks sugestiooniks kasutas ta mitte sõnu, vaid telepaatiliselt edastatud mõtteid. Niisiis võime mõjutamise eemalt lugeda täiesti võrdseks hüpnoosiga eemalt. Toimemehhanismid on mõlemal juhul ühesugused, erinevad on vaid kasutusmeetodid.

Eemalt hüpnotiseerimise põhimõttele tugineb ka eemalt ravitsejate edu. Nad viivad hüpnoosiseisundisse patsiendi, kelle haigusloo on nad teada saanud ankeedist või telepaatiliselt loetud mõtete kaudu (patsiendid ei pane seda tavaliselt tähele) ja sugereerivad neisse tervenemise (või mingi muu) käsu mõnel neist sugestioonimeetoditest, millega tutvusime 11., 12. ja 13. loengus.

Telepaatiliste sugestioonide ebaõnnestumise tõenäosus on sama vähetõenäoline nagu autosugestiooni puhul, kui ravitsejal on mõistagi telepaatilised võimed avaldunud. Nii näiteks ei olnud PPI-le ootamatus, et 39-aastane Šveitsi ravitseja Freddy Wallimann Lungernist suutis oma eemalt ravitsemise võimeid Saksamaa telekanali ZDF kaamerate ees tõestada. Talle anti nelja Saksamaa patsiendi fotod ja haiguslood. Nende haigused olid traditsioonilise meditsiini seisukohast ravimatud. Wallimann pidi nad terveks ravima umbes viiesaja kilomeetri kauguselt (ta nimetas oma meetodit kosmiliste võngete saatmiseks).

Noorim patsient, 10-aastane Haike H haigestus kaheaastaselt ekseemi, see oli nahahaigus, millega kaasneb tugev kihelus (vt 13. loengut). Sage kliinikutes käimine ja medikamentoosne ravi peamiselt kortisooni sisaldavate preparaatidega ei toonud mingit kergendust.
Teine patsient, 64-aastane Ursula R. elas aasta varem reisi ajal Türgis üle apoplektilise rabanduse. Talle anti küll otsekohe meditsiinilist abi, kuid tema vasak käsi ja jalg jäid halvatuks. Raviarstid ei saanud talle anda vähimatki tervenemise või isegi seisundi paranemise lootust.

59-aastane Günter K kannatas juba kümme aastat progresseeruva käte ja jalgade halvatuse all ning oli juba aastaid aheldatud ratastooli. Suur hulk arste, kellega ta nõu pidas, ei suutnud teda ravida ega osanud isegi kindlalt diagnoosi panna.

Neljanda, kõige vanema patsiendi, 78-aastase Helena V. jalal oli juba 40 aastat liigesest allpool umbes 20 cm pikkune lahtine haav. Ravi ei olnud andnud tulemusi ja ta pidi pidevalt taluma tugevaid valusid.

Pärast Wallimanni kõigest kolm kuud eemalt kestnud ravi ilmnesid haiguste kulus järgmised muutused, mida kinnitavad patsientide endi sõnad ja ZDF dokumentaalselt kinnitatud kaadrid (näidati ekraanil 1. septembril 1985).

Haike H. kogu naha pinda kattev lööve oli märgatavalt vähenenud, lahtised mädakolded kadunud. Haike enda sõnad: „Mu nahk on veel küll kuiv, aga kihelust enam ei ole.“

Ursula R, keda filmiti kodus ja aias töötades: „Juba umbes kaks nädalat julgen kätte võtta kandiku … Minu vasaku käe sõrmed ei olnud varem selleks piisavalt tugevad … Nüüd võin jälle kätt üles ja alla liigutada ning sõrmi harali ajada. Minu raviarst peab imetlusväärseks, et mu käsi ja jalg on nii lühikese ajaga uuesti liikuma hakanud.“

Helena V.-l tervenesid haava servad, väikesed kõrvalhaavandid kadusid täiesti, haav enam ei immitsenud. Isegi valud, mis teda neljakümne aasta kestel piinasid ja sageli magadagi ei lasknud, olid jäljetult kadunud.

Ainult Günter K.-le ei andnud Wallimanni mõjutamine tulemust. Kuid ikka veel ratastoolis istudes rääkis ta, et lubab siiski oletada Wallimanni paranormaalse mõjutamise toimet: „Minu olukord ei ole põhimõtteliselt muutunud. Kuid seansside esimese nelja nädala kestel ärkasin kord öösel tundega, et suudan käia. Tõusin voodist, jalad kuuletusid mulle, ma liikusin ilma kepi ja muude abivahenditeta. Järgmisel hommikul oli siiski kõik endine.“

Nende tervistavate seansside ajal mängisid kahtlemata oma osa mitte ainult Wallimanni saadetud telepaatilised sisendused, vaid ka patsientide endi autosugestiooniprotsessid – nad teadsid ju nende seansside eesmärkidest ja ootasid väga edukaid tulemusi. (Et eksperimendi korraldus oleks rangelt teaduslik, oleks ZDF pidanud Wallimannile andma ka patsientide kontrollrühmad, kes ei olnud neist katsetest eelnevalt teadlikud.) Sellegipoolest näitavad need meile, kuidas me võime meie mõistes telepaatiliselt mõjutada oma ümbrust (sealhulgas loomi ja taimi) ja kuidas niiviisi „peale suruda“ oma tahet.

Et olla selleks võimeline, peame üksnes psii-teadvuse seisundis vaimselt häälestuma „vastuvõtja“ lainepikkusele, et mõjutaksime oma mõtetega ainult teda ja mitte kedagi teist (seejuures on mõistagi võimalikud sihipäratud edastused paljudele inimestele ning ühele või teisele ühiskonnarühmale); lisaks sellele „lülitama sisse“ nadi kaudu toimiva side oma otsmikutšakra ja prefrontaalkorteksi vahel; aktiveerima oma otsmikutšakra nii, et suudaksime selle „saateantenni“ abil kiirata mõtteid amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilise energia kujul.

Kuid me peame oma eemalt mõjutamise mõtetele andma väga tugeva impulsi, et need tekitaksid „vastuvõtjas“ oodatud efekti: kokkuvõttes peavad need läbi voolama mitteaktiivsest kroontšakrast (selle vastuvõtusuutlikkus on väike ja see põhjustab meie pingutustes suuri kadusid) kortikaalsetesse ja subkortikaalsetesse struktuuridesse ning seal bioenergeetilise vastastikmõju toimel tekitama neuroloogilisi ärritusi, mis oleksid „vastuvõtja“ enda ärritustest tugevamad. Tugevamad seetõttu, et erinevalt auto- ja heterosugestioonist ei ole telepaatilise sugestiooni korral vajadust eelneva (auto- või hetero-) hüpnoosi järele. See on ühtlasi põhjus, miks „vastuvõtjad“ enamusel juhtudest üldse ei märka neile eemalt suunatud mõju. Neisse sugereeritud tervenemise teave möödub teadvusest ja jõuab otse mõjutatavate objektideni – autonoomsete subkortikaalsete piirkondadeni, vahetult prefrontaalkorteksisse „toimetatud“ mõtteid, kujundeid, ettekujutusi või tegutsemise motivatsioone peavad nad iseenda neuroloogilise töötluse saadusteks, iseenda tahteks, iseenda isiklikuks läbielamuseks.
Ja nüüd peame andma oma mõtetele edukaks eemalt mõjutamiseks vajaliku impulsi. Selleks avardame esiteks side saatevõimsust nadi kaudu meie prefrontaalkorteksi ja otsmikutšakra vahel ja teiseks suurendame selle kosmoenergeetilise saateantenni kiirgusvõimsust, sooritades harjutust XVI/1: AKTIIVNE OTSMIKUTŠAKRA.

Õpitu esmane praktiline kasutamine lubab meil seejärel asuda sooritama harjutust XVI/2: ÜLDINE MÕJUTAMINE EEMALT, mille abil võima positiivselt mõjutada kogu meid ümbritsevat elusat maailma ja seda harmoneerida. Me saavutame kaheldamatut edu, mis lubab muu hulgas konfliktideta korraldada elu mitte ainult neil, keda me mõjutame, vaid ka iseendal.

On loomulik, et me võime nüüd telepaatiliselt edastatud sisenduste abil mõjutada iga inimest. Seejuures tuleb aga kogu aeg järgida peamist põhimõtet teha ainult sisendusi, mis ei kahjusta „vastuvõtjat“ (meie jaoks võivad need lisaks sellele olla soodsad).

Kasulik ja moraalses mõttes laitmatu eemalt mõjutamise näide on juba nimetatud vaimne ravitsemine eemalt – me võime ise siin osaleda põhimõtte järgi, mis on esitatud harjutuses XVI/3: RAVITSEMINE EEMALT, kuid igas riigis tuleb rangelt järgida seadustega kehtestatud ettekirjutusi (me ju ei taha oma paranormaalses tegevuses kehtivate seadustega konflikti sattuda).

– Saksamaal võivad eemalt ravitseda selleks ametlikku luba omavad arstid. Seepärast võivad tasu eest eemalt ravitsemisega tegeleda ainult need isikud. Ei ole keelatud korraldada tasuta telepaatilisi raviseansse, st kui nende eest tasu ei nõuta ega vastu võeta.

– Austrias on ravitsemine eranditult arstide eesõigus. Iseõppinud arstidele ei ole lubatud isegi ravi „käsi peale pannes“.

– Šveitsis on eemalt ravitsemine mõnes kantonis lubatud, mõnes mitte (täpsemat teavet annavad asjakohased meditsiiniasutused).

– Prantsusmaal rikub eemalt ravitseja küll kehtivat seadust, kuid tema tegevusse suhtutakse leebelt. Selliseid ravitsejaid kohtulikult ei jälitata ja mõnes maadepartemangus ületab nende hulk isegi arstide arvu.

– Inglismaal on vaimne ravitsemine lubatud, kuid riiklik tervishoiuamet seda ei finantseeri. 20 000 ravitsejad teevad laabuvat koostööd enamusega 60 000 inglise arstist ja neil on juurdepääs paljudesse haiglatesse.

Telepaatia teine kasutusvaldkond tuleneb mõtete, ettekujutuste või tegutsema ergutavate impulsside edastamisest vahetult „vastuvõtja“ teadvusse. Selle eemalt mõjutamise alaliigi puhul, mida harjutuse XVI/4: INDIVIDUAALNE MÕJUTAMINE EEMALT abil praktiliselt katsetame, tekitavad meie mõtteimpulsid „vastuvõtja“ prefrontaalkorteksis (mitte subkortikaalsetes piirkondades, nagu eemalt ravitsemise puhul) neuroloogilisi ärritusi, mida ta peab omaenda ideedeks, mõteteks, emotsioonideks, soovideks, mälu sisuks. Mõistagi reageerib ta neile vastavalt ja teeb seda, mida temalt nõuame ning ootame. Meile kirjutas PPI õpilane Doris Smotschimski Dettingenist:

„Telepaatiast on minu jaks saanud omalaadne hobi. Kasutan seda suhtlemisvahendit peaaegu iga päev mitmesugustel põhjustel: kui vajan midagi või kui tahan midagi teada saada … Suudan oma mõtteid edastades ergutada inimesi mulle helistama ja midagi minu jaoks korraldama.“

Seejuures, nagu ka, muide, kõigi telepaatiliste nähtuste puhul, ei mängi ruumiline kaugus „saatja“ ja „vastuvõtja“ vahel mitte mingisugust rolli. Seda tõestavad edukad eemalt mõjutamise eksperimendid, mille korraldas PPI õpilane Klaus Volbrecht Wellingtonist (Uus-Meremaa): juba mõnd aega ergutab ta oma Saksamaal elavaid lähedasi ja sõpru talle helistama, toimides lihtsalt nii, et ta soovib seda pingeliselt ja kiirgab oma soove sihiteadlikult välja.

Teeme kokkuvõtte.
Me võime telepaatia abil edastada otse ükskõik millise „vastuvõtja“ kortikaalsetesse ja subkortikaalsetesse struktuuridesse tekste, sisendusi, mõtteid, emotsiooni, ettekujutlusi ja tegutsemise motiive, kui häälestume isiksusest kujuteldavat mõttepilti tekitades tema lainepikkusele, loome seejärel oma teadvuses mõttelise ülekande sisu ning kiirgame selle ühekorraga ja jadamisi oma aktiveeritud otsmikutšakraga välja.

Joonis 1. Mõjutamine ja ravitsemine eemalt. „Vastuvõtja“, kes võib olla parapsühholoog või mitte, püüab oma kroontšakraga kinni sisendatavad käsud, mille kiirgab oma aktiveeritud otsmikutšakra kaudu amplituudmoduleeritud kosmoenergeetiliste lainete kujul välja ettevalmistatud parapsühholoog. Sealt jõuavad need nadide kaudu sisendatava käsu liigile vastavatesse aju kortikaalsetesse ja subkortikaalsetesse piirkondadesse, kus need töödeldakse ümber neuroloogilisteks ärritusteks ja täidetakse.

Kommunikatsioon

„Eelseisval kosmoselendude ajastul on telepaatilised võimed hädavajalikud. Ja need aitavad kaasa kogu inimkonna arengule. Sellal kui kosmoseraketid peavad aitama inimesel tundma õppida Universumi saladusi, võib psüühiliste nähtuste uurimine viia meid inimvaimu saladuste mõistmiseni. Nende kahe probleemi lahendamine tõotab inimesele ülima täiuslikkuse astet.“
Kui nüüdisaegse raketiehituse rajaja, vene teadlane Konstantin Tsiolkovski 1930. aastatel neid ridu kirjutas, ei mõelnud ükski tõsimeelne teadlane teabe mõttelise edastamise võimalusest. Parapsühholoogilised uuringud olid veel oma kujunemise algetapis, mitte keegi ei julgenud isegi unistada, et kunagi avavad niisugused instituudid nagu meie oma selle kommunikatiivse tee kõigile huvitundvatele inimestele.

1967. aastal ehk kolmkümmend aastat hiljem teatas nõukogude eriajakiri Новости ВМФ, et telepaatilist sidet kosmonautide vahel oleks avakosmoses kergem luua kui maa peal. Samuti teatati, et kosmonautide ettevalmistamise programm sisaldab ka ülitaju treeninguid.

Samal aastal teatas üks tuntud ameeriklane, et nõukogude parapsühholoogid on talle jutustanud „tõeliselt fenomenaalsetest“ ülitaju eksperimentidest, mida on korraldanud nõukogude kosmonaudid. Nii näiteks anti orbiidil tiirlevas kosmoselaevas asuvale kosmonaudile raadio teel korraldus keskenduda teatud esemetele. Kokkulepitud ajal võtsid tema mõtteid vastu Maal asuvad telepaadid. Ameeriklane sai oma nõukogude tuttavatelt teada, et selle katse kõik täpsemad tulemused on rangelt salastatud.

California parapsühholoogia fondi president San Diegos oli ainus ameeriklanna, kes külastas 1966. aastal oma kolleegide istungit Moskvas. Ta teatas, et venelased on kosmoses kaaluta olekus korraldanud ülitaju eksperimente ning kosmonautidele on selleks õpetatud joogat ja hüpnoosi. „Enesestki mõista,“ märkis Kai Sterner, „küsisid nad meilt palju rohkem, kui ise rääkisid“.

Isegi konservatiivne Ippolit Kogan, Popovi-nimelise instituudi bioinformaatika osakonna juhataja, jutustas nõukogude ajakirjandusele, et edaspidi leiab telepaatia kasutust seal, kus ei ole võimalik kasutada muid sidevahendeid:

„Telepaatiat võib kasutada näiteks kosmoselendudel. Kujutage ette, et side kosmoselaevaga on katkenud. Sel juhul oleks piisav sidehäirest ja abivajadusest maajaamale telepaatiliselt teatada.“

Millisel tasemel on ülitaju uurimine Venemaal ja Ameerikas ning millist tähtsust nad telepaatia praktilisele kasutamisele omistavad (on loomulik, et niisugune superriik nagu USA on huvitatud üleolekust selles valdkonnas), on raske otsustada: range salastatus takistab siin informatsiooni saaamist. On aga selge, et riiklike ettevalmistuskeskuste telepaadid nii Läänes kui ka Idas võivad kahepoolse telepaatilise side loomisel olla sama võimekad nagu PPI õpilased. Informatsiooni paranormaalne vahetamine telepaatilisel teel on jõukohane igale inimesele, kes on mõtete lugemise ja eemalt mõjutamise oskused omandanud.

Joonis 2. Telepaatiline suhtlemine. Üks partneritest peab olema õppinud parapsühholoog, mõlemad partnerid on ühtaegu nii „saatjad“ kui ka „vastuvõtjad“. Nende tahteimpulsid kas projitseeritakse partneri teadvusse (kui ta ei ole parapsühholoog) või teadvustatakse mõtete lugemise teel (kui partner on parapsühholoog).

On täiesti selge, miks on nii: inimestevaheline suhtlemine eeldab alati vastastikust informatsioonivahetust. Kui soovime luua teise inimesega telepaatilise sideme, õnnestub meil see sellepärast, et

– me loeme tema mõtteid ja saame nii teada, mida ta tahab meile teatada, ning samas

– edastame oma mõtteid telepaatiliselt vahetult tema teadvusse.

Siit järeldub, et kahepoolne telepaatiline side on võimalik isegi siis, kui vaid üks partneritest on õppinud parapsühholoog (telepaadi kui partneriga suheldes puudub meil vajadus oma teateid tema teadvusse projitseerida – ta on suuteline neid teadvustama mõtete lugemise teel). Niisiis, kui soovime teha asjakohaseid katseid, ei ole vajadust spetsiaalsete ettevalmistavate harjutuste järele, sest kõik nõutavad eeldused on meil juba olemas ja me võime valida partneriks ükskõik millise inimese.

Kergem, vähemasti esialgu, on luua telepaatilist sidet partneriga, kes, nagu meiegi, omab mõtete lugemise ja eemalt mõjutamise võimeid. Selleks tuleb meil sooritada harjutus XVI/5: TELEPAATIA INIMESTE VAHEL.

Me võime telepaatiliselt suhelda ükskõik kellega, olenemata sellest, kas tal on paranormaalseid võimeid või mitte, seda sellepärast, et

– me kiirgame oma osa suhtlusest (vestlusest) telepaatiliselt või projitseerime vahetult oma suhtluspartneri teadvusse ja

– mõistame tema osa suhtlusest mõtteid lugedes.

Telepaatia inimese ja looma vahel

Kõrgematel imetajatel, nii nagu inimestelgi, on aju, mis koosneb reptiilsest kompleksist, limbilisest süsteemist ja ajukoorest (erinevus on vaid selle osade suuruses, vt 2. loengut), ning kogu keha hõlmav närvisüsteem. Nende sensoorika ja motoorika sarnaneb meie omaga, neil on olemas tundmused, ehkki näitavad neid sageli välja teisiti kui meie. Nagu tõendavad teaduslikud uuringud, näevad nad isegi öösiti und (näiteks iga koeraomanik teab juba ammu, et ta neljajalgne sõber uriseb vahel unes, haugub, liigutab silmi, tal tõmblevad käpad – kõik need on tüüpilised aktiivse une tunnused).

Siit järeldub ilmne küsimus, miks siis ei suuda ka loomad saata ajust ja närvisüsteemist välja amplituudmoduleeritud kosmilise energia kiirgust, mida võiks vastu võtta õppinud parapsühholoog, või olla ise võimelised mõjutamise eesmärgil eemalt kiiratud signaale vastu võtma?

Praktilise teabe kohaselt, mida on selles vallas omandanud kogu maailma parapsühholoogid ja ennekõike PPI õppekursusel osalejad, on kaheldamatult olemas võimalus luua telepaatilisi kontakte inimese ja looma vahel.

Võime siin teha samasuguse liigituse nagu inimestevahelise telepaatia puhul:

– mõjutamine eemalt,

– mõtete lugemine,

– suhtlemine (kommunikatsioon).

Selle loengu kolmes järgmises jaos vaatleme lähemalt loomadega telepaatia avaldumisvorme ja õpime selliseid kontakte looma.

Enne telepaatiliste sidemete loomist loomadega ei ole ettevalmistavad harjutused vajalikud, sest siin kehtivad samad seaduspärasused nagu inimestevahelise telepaatia puhul.

Mõjutamine eemalt

Telepaatilise sideme loomine inimese ja looma vahel on võimalik, seda tõestas kindlalt juba 1924. aastal vene füsioloog Vladimir Behterev. Ta kirjutas tsirkuseartistist V. L. Durovist, kellel õnnestus õpetada koerad täitma tema telepaatilisi käsklusi.

Enne iga eksperimenti võttis Durov koera pea käte vahele, vaatas talle ainiti silma (et äratada ta tähelepanu, vt 13. loengut) ja alles siis andis loomale telepaatilise käskluse mingiks toiminguks.

Kuid Durov ei andnud ülesandeid mõttelis-sõnaliste käsklustena, nagu seda tehakse inimeste mõjutamise korral eemalt, vaid püüdis pigem looma ajus tekitada elava kujutise temalt oodatava tegevuse kohta.

Mida tihedam oli telepaatiline side tema ja koera vahel, seda järjekindlamalt täitis loom talle antud telepaatilisi käsklusi, ja ka siin on olemas analoogia inimestevahelise telepaatiaga. On täheldatud, et enamusel PPI õpilastest õnnestub kõigepealt just nimelt mõjutada oma kodulooma. Nii tegi seda näiteks ka Ove Prinz Wainsbergist:

„Mul on kodus segatõuline koer. Suutsin temaga luua oma esimese telepaatilise kontakti. Koer magas põrandal, mina istusin tugitoolis kolme meetri kaugusel. Keskendusin koera seljale ja mõtlesin, et ta peab selles kohas tundma torget. Umbes 15 minuti pärast kargas koer püsti nagu nõelatult ja vaatas mulle hirmunult otsa.“

Loomulikult saab telepaatiliselt sekkuda ka loomade autonoomsetesse struktuuridesse ja paljud ravitsejad teevad „imesid“ loomadega, keda loomaarst ei suutnud aidata. PPI õpilane Marion Wildeman Leutkirchist teatab järgmist.

Joonis 3. Mõjutamine ja ravitsemine eemalt. Õppinud parapsühholoog kiirgab oma aktiveeritud otsmikutšakra kaudu amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilisi laineid ja „vastuvõtja“ – ükskõik milline loom – võtab oma kroontšakra kaudu vastu kujundlikke sugereerivaid käsklusi. Käsklused edastatakse kroontšarkrast vastavate nadide kaudu (sisendatava käsu liigiga ette määratud) kortikaalsetesse või subkortikaalsetesse ajupiirkondadesse, kus need muundatakse neuroloogilisteks ärritusteks ja teostatakse.

Suutsin esile kutsuda paranormaalseid nähtusi eeskätt taimedel ja loomadel. Näiteks taimed hakkasid lopsakamalt rohetama, loomad paranesid kiiremini haigustest, eemalt mõjutades nõudsin ma neilt mingite ülesannete täitmist või millegi tegemata jätmist.“

Kui soovime teha loomade eemalt mõjutamise katseid, tegutseme põhimõtteliselt samamoodi nagu inimeste eemalt mõjutamise või ravitsemise puhul:

– häälestume kujuteldavat sarnasust luues nende lainepikkusele,

– moodustame edastatava mõtte sisu ereda ja elava kujutisena, mitte sõnalise käsklusena ning

– kiirgame selle korraga ja jadamisi oma aktiveeritud otsmikutšakra kaudu välja.

Mõtete lugemine

„Tean omast kogemusest, et minu ja mõnede loomade vahel, keda armastan ja kes on minusse kiindunud, tekib lahusoleku ajal otsekohe kontakt või salapärane ja mõistetamatu side, kui nad ohtu satuvad. Kuulsin kaks korda väga selgelt meie koera kutset, kui olin koos oma naisega reisil ning olime koera selleks ajaks loomade pansioni viinud. Ma ei söandanud naisele sellest rääkida, kuid tagasi tulles sain teada, et koer oli väga haige.

Teine kord oli ühel õhtul, kuulsin voodis lamades jälle kutset, täpsemalt oli see abstraktne, hääletu, kuid ometi tugev side minu ja mu papagoi vahel, mis sarnanes appihüüdega. Ma teadsin, et mu papagoi piinles ja mõtles minust. Olin seegi kord sadade kilomeetrite kaugusel kodust ja jälle ei rääkinud ma midagi. Koju jõudes nägime, et papagoil oli jalg murdunud ja küünis ära rebitud. Teda oli hammustanud teine papagoi. Mind ei üllatanud see põrmugi ja ehkki linnukaupmees väitis, et ta ei tea sellest midagi, oli mul kerge öelda talle päev ja isegi tund, millal see juhtus.“

See, millest kirjutab tuntud kirjanik George Langelaan oma raamatus „Strange Miracle“ oma telepaatiliste katsete kohta loomadega, meenutab vägagi seda, mida oleme selles loengus teada saanud spontaanse telepaatia kohta: äärmuslikus stressiolukorras suudab isegi mitte-parapsühholoog (aga Langelaani loomad just seda olidki) kiirata sedavõrd tugevaid kosmoenergeetilisi mõtteimpulsse, et neid võib vastu võtta selleks emotsionaalselt valmis „vastuvõtja“ (nii nagu iga teinegi inimene, muretses Langelaan reiside ajal oma koju jäänud lemmikute enesetunde pärast).

Kuid mõtete tahtmatu edastamise korral ei saa mõistagi rääkida mõtete lugemisest telepaatilises mõttes, vaid pigem spontaansest telepaatiast. Selle vaimse suhtlemisviisi olemasolu inimeste ja loomade vahel kinnitab veenvalt, et loomad, nii nagu inimesedki, kiirgavad välja oma neuroloogiliste protsesside informatsioonilist sisu amplituudmoduleeritud kosmoenergeetiliste laineväljade kujul.

Kui nende elu kulgeb tavalistes raamides, on kosmilise energia kiirguse tugevus pisut väiksem kui stressiolukorras. Ent samamoodi nagu kosmilise energia kiirgust, võib seda vastu võtta iga õppinud parapsühholoog, niipea kui ta loomale-“saatjale“ keskendub. Või on ta siis – eeldusel, et on olemas tihe emotsionaalne side looma-“saatjaga“ – alati valmis vastu võtma tema mõtteimpulsse, nagu näiteks PPI õpilane Waltraud Radmer Hannoverist:

„Minu kassid – isane ja emane – suhtlesid minuga sageli telepaatiliselt või unes.
Kord unes nägin, et neil õnnestus paarituda, ja nädal hiljem andis Täheke – emane kass – mulle signaale, et tal on väga halb olla ja talle tundub, et on suremas. Kuu aja pärast oli selgelt märgata, et ta oli tiine.

Joonis 4. Täheke – üks kassidest, kellega Radmer telepaatiliselt suhtleb.

Minu isane kass teatab samuti mulle ülitaju kaudu oma tundmustest ja hirmudest. Kord sai ta rikutud toidu kaudu neerude ja kusepõie nakkuse. Ma ei pööranud sellele algul tähelepanu, kuid kord öösel tuli ta unes mu juurde ja palus tungivalt teda aidata. Pöördusin kohe loomaarsti poole ja pärast nädal aega kestnud ravi sai ta jälle terveks.“

See proua Radmeri teade tõestab informatsiooni telepaatilise edastamise võimalikkust inimese ja looma vahel ning selgitab ühtlasi, et loomale telepaatiliselt edastatud mõttekujundid ja informatsioon on oma olemuselt mittesõnalised: loomad – nii nagu ka „primitiivsete“ inimrasside esindajad – mõtlevad peamiselt kujundite ja tundmuste vormis (erandiks on vaid need loomad, kes on inimesega suheldes suutnud ära õppida tema keele).

Seepärast tekib traditsioonilise teaduse teel, kus on harjutud mõtlema üksnes inimesele omaselt, loomade mõistmisel raskusi, sest inimeste kujundlik ja tundmuslik mõtlemine on leidnud oma väljenduse ka meie keeltes. Väidet selgitab hästi delfiinide ja vaalade näide, kelle aju maht ja stuktuurne ehitus on võrreldav inimese omaga.

Kõrgelt arenenud mereimetajad tajuvad oma ümbrust üpris meisterliku hüdrolokatsioonitehnika abil orienteerudes ning kasutavad suhtluseks rikkaid ja keerulisi helidejadu, mille tähendust ei ole inimesed seniajani mitte kuidagi suutnud mõista. Ometi loetakse tõestatuks, et delfiinid kasutavad omavahelises suhtluses objektidelt peegelduva sonaarse kaja kirjeldusi.
Niisiis, delfiinid ei kasuta hai kohta mingeid spetsiaalseid sõnu, nad tekitavad plõksuvaid helideridu, mis kõlavad samamoodi nagu hai suunas saadetud helilainete peegeldus. Peamine delfiinidevaheline suhtlusvorm on seega helisageduslike kujundite kopeerimine – praegusel juhul oli see hai kujund.

Meil, parapsühholoogidel, ei teki loomade mõistmisel raskusi: esiteks saame me tänu oma telepaatilistele võimetele kergesti takistustest üle ja teiseks mõtleme me juba ammu peamiselt kujunditega, mitte sõnadega.

Joonis 5. Mõtete lugemine. Iga loom saadab pidevalt ja alateadlikult neuroloogilisi signaale amplituudmoduleeritud kosmilise energia kiirguse kujul, mida „vastuvõtja“ – õppinud parapsühholoog – suudab kroontšakra kaudu vastu võtta, saata nadide kaudu edasi prefrontaalkorteksisse ning seal taas muundada kujundlikeks ja tundmuslikeks (või sõnalisteks) teadvuse muljeteks.

Niisiis, me loeme loomade mõtteid tänu sellele, et häälestume vaimselt nende poolt alateadlikult (või teadlikult) saadetud kosmilise energia lainepikkusele, tajume seda oma aktiveeritud kroontšakraga, seejärel saadame nadide kaudu prefrontaalkorteksisse ning demoduleerime energia seal selleks, mis see alguses oli: kujunditeks ja tundmusteks!

Enesestki mõista ei vaja lähemat selgitamist see, et lisaks kortikaalsest piirkonnast saabuvale kujundlikule ja tundmuslikule informatsioonile (või sõnalisele informatsioonile, millest tuleb juttu järgmises jaos) võime vastu võtta ka informatsiooni subkortikaalsetest piirkondadest ja kogu närvisüsteemist (näiteks valusignaale või informatsiooni autonoomsete regulatsiooniprotsesside tööst).

Kommunikatsioon

Rõõmsa hüüdega „Halloo, Coco!“ tervitab Ameerika ajakirja Life ajakirjanik Anni Fediman oma intervjueeritavat. Too ei tee tervitusest välja ja esitab mitte just eriti viisaka küsimuse: „Kuldhambad?“ Anni Fediman avab suu ja ütleb siis: „Kuldhambaid kahjuks ei ole.“ Cocolt järgneb uudishimulik küsimus: „Kõrvarõngad?“ Anni lükkab juuksed kõrva taha: „Ei ole.“
Coco osutab ajakirjaniku käekotile ja saab oma küsimusele: „Kas seal on kommi?“ eitava vastuse. Kuid Coco ei anna alla, nüüd tahab ta midagi muud: „Juuksenõel?“ „On.“ Anni võtab peast oma pruuni plastmassist juuksenõela ja annab Cokole. Too proovib seda endale algul pähe ja kinnitab siis kaelale. „Ilus kee,“ teeb ta komplimendi.

Nii kestab see mõni aeg. Viimaks Coco väsib ja jätab ajakirjanikuga hüvasti. „Head aega.“
Järgmisel päeval jätkub intervjuu. Anni Fediman on toonud kotikese kašuupähkleid, juustes on tal uus pruun ehe.

Kohe pärast tervitust haarab Coco pähklikoti: „Pähklid mulle. Coco on siin. Hea, väga hea. Cocole meeldivad head külalised.“

Nüüd peaks juba olema selge, et see ei ole tavaline inimestevaheline intervjuu. Tõepoolest, Coco on emane gorilla, USA tuntuim ahv, ajakirjanduses ja televisioonis pidevalt mainitav staar. Ja elav näide selle kohta, et arukad kontaktid inimese ja looma vahel on täiesti võimalikud.

Paljudel loomadel (mitte ainult inimahvidel) on olemas selleks vajalikud mõistuslikud võimed – mõtlemine, õppimis- ja abstraktsioonivõime –, nad ei juhindu oma käitumises ainult instinktidest ja füsioloogilistest vajadustest, seda teavad käitumuslike probleemide uurijad juba ammu.

Üks näide. Wolfgang Keller jälgis Tenerife saarel kaht šimpansi, kes õrritasid kana. Üks neist meelitas lindu toiduga, et too lähemale tuleks, teine peksis teda traadijupiga, mida peitis selja taga. Kana jooksis ära, tuli mõne aja pärast tagasi ja kõik tema piinad algasid uuesti otsast peale. Šimpansid näitasid siin suurepäraselt kooskõlastatud käitumist, mida varem peeti omaseks ainult inimesele: ühine tegevus, sündmuste käigu edasine kavandamine, pettus ja julmus.

Kiiret taiplikust ja õppimisvõimet näitasid Inglismaal välja linnud – sinitihased. Mõned neist avastasid, et kui lüüa nokaga läbi välisukse taha asetatud piimapudeli fooliumist kork, pääsevad nad ligi üles kerkinud koorele. Silmapilkselt said triki selgeks kõik sinitihased ja juba mitu aastakümmet oskab seda teha enamik Inglismaa lindudest. Praegu hoitakse tarbijatele kättetoimetatavaid piimapudeleid suletud kastides.

Delfiinide arukast käitumisest pärineb teateid juba muistsest ajat: muu hulgas räägitakse, et delfiinid olevat kandnud oma seljas laevahukus kannatanud inimesi ohutusse kohta. Muistses Kreekas olid neile isegi antud inimesega võrdsed õigused – delfiini tapjat karistati surmanuhtlusega. Selleks oli olemas täielik õigus – nagu me nüüdisajal teame, on delfiini aju meie omaga täiesti võrreldav, see võimaldab neil subjektiivselt tajuda ja teadvustatult mõelda, annab kiire taiplikkuse, suurepärase õppimisvõime ja mälu.

Sellele vaatamata ei ole tänase päevani suudetud hakata suhtlema delfiinidega ning paljude teiste arukalt käituvate loomadega ja põhjus ei ole ainult nende „keele“ erinevuses (ultrahelid, haukumine, laul, sädin jne), vaid ka nende anatoomilises suutmatuses tekitada inimkeele häälikuid.

Seepärast on kõik varasemad katsed õpetada primaatidele inimkeelt läbi kukkunud. Kõik need toimusid ligikaudu järgmise skeemi kohaselt: äsjasündinud šimpans viidi perekonda, kus oli imik, ja mõlemat kasvatati täiesti ühesugustes tingimustes – just nagu kaksikuid, kellel on ühesugused voodid, lapsekärud, ööpotid jne.

Kolm aastat hiljem olid šimpansid mõistagi inimlapsest üle kõiges, mis vajas kehalist osavust: jooksmises, ronimises, hüpetes ja muudes motoorsetes võimetes. Sellal aga, kui laps juba rõõmsalt vatras, suutsid šimpansid, ja sedagi suurte raskustega, välja öelda ainult sõnad „ema“, „isa“ ja „tass“. Sellest tehti üldine järeldus, et šimpansite rääkimise, mõtlemise ja muude kõrgemate vaimsete võimete tase ei ole märkimisväärne – „loomad ei oska abstraheerida“.
Alles siis, kui psühholoogid Beatrice ja Robert Gardier Nevada ülikoolist tegid kindlaks, et ahvide kurk ja neel ei ole inimkõneks võimelised, õnnestus leida uus suhtlemise viis: edaspidi õpetati ahvidele viipekeelt, mis koosneb sõnu tähistatavatest žestidest.

Samamoodi suhtleb Coco, kes elab Californias, Woodside’i Gorillade fondi instituudis, käte abil. Praeguseks ajaks on gorillat hooldav psühholoog Francis Patterson suutnud talle selgeks õpetada 600 ameerika viipekeele väljendit ja Coco oskab nende abil oma soove väljendada, samuti saab ta aru märkidest, mida talle viipekeeles antakse.

Siin kasutatud meetodil – õpetada loomadele kõigepealt viipekeelt, et luua võimalus astuda nendega dialoogi – on küll ka omad nõrgad küljed: esiteks peab tingimata valdama viipekeelt ka suhtlemispartner – inimene, teiseks võib seda kasutada ainult suhtluses loomadega, kellel on käed ja sõrmed ning viimaks nõuab see aastatepikkust tööd.

Joonis 6. Telepaatiline suhtlemine. Parapsühholoog projitseerib vestluse oma osa otsmikutšakra kaudu välja ja võtab partneri-looma osa vastu kroontšakraga.

Palju lihtsam ja kiirem on otsene, telepaatiline suhtlemisviis, mida saame kasutada meie, parapsühholoogid: oleme võimelised kohe ja piiranguteta asuda suhtlema kõigi loomadega, kes on saanud inimühiskonnas omandada suurema või väiksema inimkeelse sõnavara, kui lähtume harjutuses XVI/6: TELEPAATIA LOOMADEGA esitatud skeemist, ja õpetada telepaatiliselt loomi, kes meie keelt ei valda.

Niisiis, me võime iga loomaga, olenemata sellest, kas ta meie keelt valdab või mitte, suhelda telepaatiliselt nii, et

– projitseerime telepaatiliselt oma osa vestlusest vahetult oma partneri-looma teadvusse ja

– saame aru vestluse tema osast mõtete lugemise teel.

Telepaatia inimese ja taime vahel

Erinevalt inimestest ja loomadest puuduvad taimedel närvisüsteem ja hormonaalne süsteem endokriinsete näärmete kujul. Need asjaolud on paljudes skeptikutes tekitanud kindla veendumuse, et floorat on võimatu mõjutada ning mõistuslikud kontaktid taimedega on fantastika ja teadusliku ulme valdkond.

Me teame 10. ja 14. loengust ning oma loodusvaatlustest, et taimed reageerivad väga mitmekesistele ümbritseva maailma ärritustele: temperatuurile, raskusjõule, elektri- ja magnetväljale, mehaanilistele ärritustele ja ennekõike valguskvantidele, mis mõjutavad nende arengut ja elulisi funktsioone veelgi rohkem kui inimeste ja loomade puhul.

See tundlikkus välistele mõjudele – meenutagem kas või biorütmide kujunemist, taimede eelistatavat kasvu valguse suunas, õite sulgumist ööks või mimoosi sulgjate lehtede kokkuvajumist nende vähimalgi puudutamisel – eeldab äärmiselt kõrgelt arenenud signaalide vastuvõtmise, edastamise, võimendamise ja töötlemise süsteemi, mille tõhusus on vähemalt võrdväärne inimese ja looma vastava sensoorse, retseptoorse, neuroloogilise ja endokriinse struktuuriga.

Niisuguse informatsiooni vastuvõtmise ja töötlemise olemasolust ja selle funktsionaalsest tööst tuleb juttu järgmistes jagudes, mis käsitlevad

– taimede mõjutamist,

– mõtete lugemist ja
– suhtlemist.

Need – ja meie isiklik teave, mille oleme saanud asjakohaseid praktilisi harjutusi sooritades – tõestavad meile, et taimed ei ole mitte mingil juhul üksnes bioloogilise aine kogumid, vaid elusolendid selle sõna tõsises mõttes, isiksused, kes omavad täielikku tajude gammat, kes tunnevad rõõmu või valu samamoodi nagu meie – inimesed või loomad.

Taimede mõjutamine eemalt

Kõik teavad, et valgus tähendab elu: taimed „püüavad“ lehtedes sisalduva klorofülli abil valgust ning kasutavad seda toitainete ja energiaga rikastatud ainete loomiseks. See protsess on kujutatud joonisel 7. Fotosünteesi saaduseks on hapnik, mis omakorda lubab elusorganismidel – järelikult ka meil endil –astmelise oksüdatsiooni abil saada glükoosist eluliste protsesside käigushoidmiseks vajalikku energiat.

Vähem teatakse, et lisaks sellele osalevad reaktsioonides valguskvandid ja need reguleerivad taime peaaegu kõiki arengufaase, seejuures fotosünteesist sõltumatult. Seda valgusega seotud arengut nimetatakse fotomorfogeneesiks. See hõlmab suurt hulka üksikuid fotomorfogeneetilisi reaktsioone, mille tagajärjel tekkivaid muutusi nimetatakse fotomorfoosideks.

Joonis 7. Ainete ringlus elu dünaamilises tasakaalus.

Eespool kirjeldatut iseloomustab väga selgelt pimedas ja valges kasvanud oaidude võrdlus (joonis 8). Paljude taimede (näiteks porgandi, sinepi, oblika) seemnete paisumine valguse mõjul on esimene fotomorfoos. Sellepärast nimetatakse neid valguse käes idanevateks taimedeks (on taimi, mille idanemine pidurdub valguse käes, näiteks tomat, rebasesaba või aedkõrvits – neid nimetatakse vastavalt pimedas idanevateks taimedeks).

Eri liiki taimedel sõltub seemne puhkeseisundi lõpp lisaks veel valgusperioodi pikkusest: on olemas niinimetatud pika päeva idud (sookask) ja lühikese päeva idud (mailane).

Pärast idanemist jätkub idu kasv valguse kontrolli all: mida rohkem valgust saab noor taim, seda kiiremini kasvavad ja paljunevad tema rakud.

Nii on valguse käes kasvanud taimedel suurem lehepind, fotosünteesiks paremini suutlik klorofüll, lühem võrse ja paremini arenenud juuresüsteem kui pimedas kasvanud taimedel.

Ka edasises võrse ja õie vegetatiivses arengus, taimede antotsüaanide sünteesis, mille liikidest, hulgast ja omavahelistest suhetest oleneb õite ning viljade värvuse intensiivsus ja toon, ainete polaarse jagunemise stabilisatsioonis ning vananemise protsessides on valgusel reguleeriv funktsioon.

Joonis 8. Oaidud: vasakul pimedas tärganud idu, paremal pideva valguse käes tärganud idu.

Lisaks neile pöördumatutele diferentseeritud tüüpi fotomorfoosidele on olemas ka pöörduvad moduleeritud tüüpi fotomorfoosid. Nende hulka kuuluvad näiteks lehtede liikumine liblikõielistel taimeliikidel (albiitsia) ja mimoosidel (mis sulguvad mitte ainult puudutamisel, vaid ka nõrgas valguses), varre kasvu aeglustumine oal (Phaseolus) ja hernel (Pisum), atsetaatide imendumine kaunviljalistel, kaera (Avena) idupilu välispindade ja membraani potentsiaali muutused või fermentse aktiivsuse reguleerimine (adenosiintrifosfaadi moodustumine) kaunviljalistel.

Kõik need aga ka paljud teised ruumipuuduse tõttu mainimata jäänud fotomorfoosid on võimalikud sellepärast, et valgus võib

–spetsiaalsete fotoretseptorite pigmentide kaudu sekkuda taimerakkudes toimuvatesse geneetilistesse protsessidesse,

– fermente vahetult aktiveerida või neutraliseerida,

– otseselt reguleerides muuta selliseid füsioloogilisi suurusi nagu ioonide voogu, potentsiaali või läbitavust.

Pöördumatuid muutusi kutsuvad esile peamiselt fotoretseptorite pigmendid – valgumolekulid, mida esineb taimede kõigis rakkudes, sealhulgas juurerakkudes, ja mis värvitoonide erinevuse tõttu on võimelised neelama eri lainepikkusega valgust.

Sinakad retseptorite pigmendid, mida nimetatakse fütokroomideks, mõjutavad oranži värvust, hele- ja tumepunased pigmendid spektrivärvusi vahemikus violetsest kuni roheliseni ning kollakad pigmendid, mis on veel senini identifitseerimata ja nimetatud seepärast krüptokroomideks ( kreeka keeles kryptos – salajane), valgusspektri sinist ja ultravioletset osa. Vastavate retseptorite pigmendid lähevad valgussignaali tajudes üle füsioloogiliselt aktiivsesse vormi, mis mõjutab praegu veel tundmatu ülekandeahela kaudu rakkude funktsioone ja pärilikkuse avaldumise tugevust, see tähendab päriliku informatsiooni translatsiooni (vt 12. loengut) nii, et tekib spetsiifiline fotomorfoos.

Lisaks sellele võib valgus vahetult aktiveerida või neutraliseerida fermente või mõjutada nende sünteesi. Sellel fermentide fotokontrollil põhineb ainete polaarse jaotumise stabilisatsioon.

Ja viimaks, pöörduvad modulatsioonid põhinevad taimerakkude rakusisese elektrilise potentsiaali muutustel (samamoodi nagu meie närvirakkude potentsiaal põhineb – vt võrdluseks 11. loengut – rakkude sisemistel ja välistel tasakaaluhälvetel), mida tekitab neile langevate valguskvantide energia: rakumembraani läbitavus muutub, rakuväline vedelik pääseb raku sisemusse või rakusisene vedelik voolab sellest välja. See võib põhjustada taime vastava osa liikumist, sest vastavate rakkude ruumala jätkukohtades muutub.

Mõistagi on fotomorfogeneesi ajal toimuvad biokeemilised protsessid – nende kulg, ajaline ja ruumiline ühildumine ei ole veel kaugeltki läbi uuritud – palju keerulisemad, kui siin kujutatud (kui tahate fotobioloogia valdkonnaga lähemalt tutvuda, lugege soovituslikku erikirjandust). Kuid fakt, et fotomorfogenees sellistes diferentsereeritud vormides üldse toimub, tõestab meile, et taimedel on kõrgelt arenenud optiline tajumissüsteem, mis lubab neil üksteisest eristada erisuguse lainepikkuse ja energiaga valguse spektraalseid koostisosi ning vastu võtta neisse kodeeritud informatsiooni – samamoodi nagu teeme seda meie oma silma võrkkesta fotoretseptoritega (vt 4. loengut).

Mõelgem sellele, et – nagu me viimases loengus kindlaks tegime – kosmilise energia kvantide asemel võib väga suure tõenäosusega tegemist olla olla virtuaalsete footonitega. Kui lähtuda sellest vaatenurgast, leiavad lihtsa selgituse massiteabevahendites ja parapsühholoogilises kirjanduses järjekindlalt esinevad teated, mis jutustavad „viisaka veenmise“ ja armuküllase hoolitsusega esile kutsutud taimede gigantsest kasvust: taimede anomaalset kasvu ergutavad kosmilise energia kvandid, mida neile spontaanselt ja alateadlikult kiirgab „taimede sõber“. Taimed võtavad signaalid vastu ja töötlevad neis sisalduva informatsiooni ümber samamoodi nagu muude allikate valgussignaalide informatsiooni.

Telepaatia avaldumise spontaansete vormide kulgu võib, nagu me juba teame, esile kutsuda teadvuse psii-seisundis, niisiis saame selle väite õigsust igal ajal kontrollida asjakohaselt korraldatud eksperimentide abil, näiteks nii, nagu harjutuses XVI/7: TAIMEDE MÕJUTAMINE EEMALT.

Harjutuse esimeses astmes tekitame telepaatiliselt algul ükskõik millise taime seemnetes ja siis võrsetes pöördumatud muutused, et seejärel harjutuse teises astmes samaviisi esile kutsude pöörduvaid modulatsioone (Mimosa pudica näitel).

Loomulikult võime me mõjutades takistada või ergutada mitte ainult rakkude kasvu, vaid ka kõiki teisi protsesse taimses organismis – ainevahetust, ioonide voogu, membraani läbitavust, pärilikkuse avaldumise tugevust, fermentset aktiivsust või fütohormoonide eritumist.

Joonis 9. Mõjutamine ja ravitsemine eemalt. Õppinud parapsühholoog kiirgab oma aktiveeritud otsmikutšakrast amplituudmoduleeritud kosmoenergeetiliste lainete kujul välja sugereerivaid käsklusi või tegevusimpulsse, mida võetakse taime-vastuvõtja valgustundlike struktuuride abil vastu ja tõlgendatakse pöördumatute eristuste või pöörduvate modulatsioonide algust reguleerivate korraldustena.
Joonis 10. Valguse kiirgusenergia muutumine taimede keemiliseks energiaks. Kloroplastides, mida moodustab roheliste taimede palissaadkude, kasutatakse taimele langevast nähtavast valgusest klorofülli abil fotokeemiliselt ära selle punased ja sinised komponendid, et lihtsatest orgaanilistest ühenditest, süsinikdioksiidist ja veest, sünteesida energeetiliselt kvaliteetseid orgaanilisi süsivesinikke (sünteesi järgmistel etappidel muudetakse see glükoos tärkliseks ja muudeks toitaineteks, samuti ohtra energiasisaldusega adenosiintrifosfaadiks – vt 14. loengut) Seejuures vee molekulid lagunevad ja selle tagajärjel tekib kõrvalsaadus – hapnik, mis väljub hingamisavade kaudu (samade avade kaudu saadakse ühtlasi õhust süsinikdioksiidi).
Joonis 11. Valguse informatsioonilise sisu kasutamine füsioloogiliste protsesside reguleerimiseks taimedes. Mitmesugustes toonides fotoretseptorite pigmendid, mis ladestuvad kõikides taimsetes rakkudes, neelavad footoneid, mille lainepikkus vastab nende pigmentide täiendvärvusele: sinakad fütokroomid reageerivad elektromagnetilise spektri nähtava valguse oranžile kuni tumepunasele osale, kollased krüptokroomid reageerivad sinisele ja ultravioletsele osale ja mõjutavad ka veel tundmatul viisil praktiliselt pärilikkuse avaldumise tugevust. Lisaks sellele võivad erineva energiaga (ja vastavalt erineva lainepikkusega) footonid fermente vahetult aktiveerida või neutraliseerida.

Me võime näiteks taime väljaspool tema normaalset õitsemisaega, mida juhivad loomulikes tingimustes sellised tegurid nagu valge päevaaja pikkus ja temperatuur, panna õitsema või suurendada õisikute hulka (prantsuse aednik Francois Santini kasvatas 14 cm pikkusest istikust hiiglasliku geraaniumi, mis kanti „Guinnessi rekordite raamatusse“: pärast 14 kuud kestnud „sõbralikku veenmist“ oli põõsa kõrgus 2,35 m ja laius 5,65 m ning see kandis 177 tugevat punast õit).

Me võime haigestunud taime ka ergutada intensiivsemalt sünteesima fütoaleksiine – tõhusaid kaitsemürke seente ja bakterite vastu (samaviisi võime mõistagi tugevdada ka tervete taimede immuunsüsteemi, et nende bakteriaalsetesse või seenhaigustesse haigestumist vältida).
Meie tegutseme eemalt mõjutamise või ravitsemise korral üldiselt samaviisi, kui mõjutades inimesi ja loomi eemalt. Praktilise mõju avaldamiseks on meil üksnes vaja

– häälestuda mõjutatava taime (või selle seemne) lainepikkusele, seda vahetult jälgides või eideetilist kujundit tekitades,

– luua seejärel ereda elava kujundina (või kujundite dünaamilise sarjana) sisendav käsklus ning

– kiirata see korraga ja jadamisi oma aktiveeritud otsmikutšakra kaudu välja.

Mõtete lugemine

Eelmises loengus saime teada, et kõik loomsed ja taimsed organismid kiirgavad lakkamatult biofootoneid või virtuaalseid footoneid (mis on suure tõenäosusega identsed kosmilise energia kvantidega – see on PPIs loodud mõiste). Need vallanduvad kõigi neuroloogiliste ärrituste või ainevahetuse protsesside ajal, nende liik, toimumise viis ja tugevus sõltub footonite lainepikkusest ja amplituudist.

Niisiis, virtuaalsed footonid kannavad endas täpset informatsiooni enda tekkimise kohta ning võivad seetõttu anda täpset teavet neuroloogiliste ja ainevahetuslike protsesside kohta asjakohases organismis neile, kes suudavad seda vastu võtta ja dešifreerida. See võib olla informatsioon mõtlemise, emotsioonide ja tundmuste, sensoorsete aistingute, füüsilise nõrkuse ja valu või retseptorite ümbritseva maailma retseptroorse tajumise kohta.

Kuid ometi, kas taimed mõtlevad? Kas neil on olemas tunded? Kas nad tajuvad nälga ja valu? (Kas taimed on suutlikud ümbritsevat maailma tajuma, see ei ole meie jaoks enam küsimus: eelmises loengus jõudsime juba selgusele, et see avaldub diferentseeritult).

Ameerika valedetektorite spetsialisti Cleve Baxteri korraldatud eksperimendid annavad neile küsimustele vastuse.

Kui Baxter ühendas 1966. aasta veebruaris oma draakonipuu galvanomeeetri (tundlik seade väga väikeste pingete ja voolude mõõtmiseks) kaudu meerikuga (vt 5. loengut), et membraani potentsiaali muutumiste järgi mõõta kiirust, millega vesi tõuseb juurtest lehtedesse, registreeris meerik paberirullil signaalid, mis vastasid üldjoontes lühiajaliste emotsionaalsete ärrituste mõju all oleva inimese signaalidele.

Tulemus tekitas temas nõutust ja ta otsustas taime üht lehte kõrvetades tekitada teisi samalaadseid reaktsioone. Baxter üllatus väga, kui meerik näitas täpselt sel hetkel maksimaalset kõrvalekallet. Eksperimentaator ei liikunud ju paigastki, rääkimata juba sellest, et taime puudutada.

Hiljem tegi Baxter kindlaks, et taimed – need, mille eest ta isiklikult pidevalt hoolitses – reageerisid talle isegi suure vahemaa tagant (kuni 1000 km). Nii jättis fikseeris ta kord jalutuskäigu ajal ootamatu intuitsiooni ajel meelde täpse aja, millal ta otsustas tagasi pöörduda. Koju jõudnud, nentis ta imestusega, et ikka veel taimega ühendatud meerik fikseeris just sel hetkel „rõõmsa“ hälbe.

Hilisemate katsete käigus lõikasid või kõrvetasid teised inimesed Baxteri ülesandel taimede lehti. Järgnenud „vastandamise“ käigus suutsid taimed, kes viibisid „vägivallaakti“ ajal samas ruumis, süüdlased raskusteta ära tunda. Iga kord, kui keegi neist lähenes mõnele kahjustamata „tunnistajale“, reageerisid need paanilise hirmuga, mida näitas seadmega registreeritud signaali järsk hüpe. Nende vastu, kes eksperimendis ei osalenud, ei näidanud taimed välja mingeid reaktsioone.

Meie aga võime veenduda, et taimel on olemas oma mõttemaailm ja tundeelu, või uurida nende füsioloogilisi protssse palju lihtsamalt kui Baxter – oma juba hästi arenenud telepaatilisi võimeid kasutades:

– me häälestume vaimselt kosmoenergeetiliste impulsside lainepikkusele, mida kiirgab meie valitud taim,

– võtame kiirguse oma aktiveeritud kroontšakraga vastu,

– suuname vastu võetud impulsid nadi kaudu oma prefrontaalkorteksisse ja

– demoduleerime siin neuroloogilised ärrituste mudelid.

Kellel on soovi, võib loomulikult korraldada ka telepaatilisi füüsikakatseid taimedega, näiteks PPIs välja töötatud häireväljade otsija abil. See on tundlik mõõteriist elektriliste ja kosmoenergeetiliste sagedustväljade tugevuse mõõtmiseks (seadme lühida kirjelduse leiate 5. loengust).

Kui me lähendame tööks ette valmistatud häireväljade otsija, mille tundlikkuse regulaator on seatud märgisele „välised mõõtmised / bioloogiliste süsteemide mõõtmised“, teleskoopantenni tihedalt vastu telepaatiliseks partneriks valitud taime, kuuleme kõrvaklappides kõige vähimaidki kosmoenergeetiliste impulsside ja sageduste muutusi.

Kui ühendame kõrvaklappide asemele meeriku, salvestab see paberirullil impulsside ja sageduste muutused katkematus ajalises järgnevuses. Samamoodi nagu Baxter, võime seejärel mõõtmise tulemusi hinnata, määrata täpselt eelseisvate sündmuste toimumise aega.

Täpseid soovitusi telepaatiliste katsete korraldamiseks, milles on kasutusel häirevälja otsija, ei ole siin teadlikult antud: nii nagu ka igas teises teaduslikus uurimuses, peab eksperimendi korraldamise õigete tingimuste valik ja tulemuste hindamine jääma iga eksperimentaatori enda pädevusse. Ei ole mingit kahtlust, et see õnnestub, sest PPI õppematerjali teoreetiline osa on andnud selleks vajalikud põhiteadmised.

Muuseas, mis puutub põhiteadmistesse: mõnel meie seast võib eespool esitatud selgitusi lugedes tõenäoliselt tekkida küsimus, kuidas üldse saavad informatsiooni kandvad valguse või kosmilise energia kvandid sattuda rakkudesse ja taimede juurtesse või sealt taas taimede perifeeriasse, kui taimsetel organismidel ei ole ei närvisüsteemi ega ka informatsiooni edastamise kosmoenergeetilist süsteemi, mis oleks analoogiline meie nadide või meridiaanidega.

Vastus sellele küsimusele on lihtne ja uus. Teadus on alles hiljuti välja selgitanud, et taimne kude sarnaneb nüüdisaegsete klaaskiudkaablitega, mis tänu oma suurele infoedastuskiirusele tõrjuvad tehnikas järjest rohkem välja seni kasutusel olnud vaskkoaksiaalkaableid ja võivad juhtida valgust suurte kauguste taha.

Niisiis, ümbritsevast keskkonnast saabuv kosmoenergeetiline valgusinformatsioon kandub mööda optilisi liine kõigi elunditeni, kuni peenimate juurekiududeni välja. Sama teed pidi liiguvad taimedes tekkinud footonid või biofootonid sisemistest struktuuridest perifeeriasse ja kiirguvad edasi.

Et meie ülevaade taimede füsioloogiast oleks täielik, vaatleme lõpuks veel lühidalt teist taimede sisemist orgaanilist informatsiooni edastamise süsteemi, mille tööpõhimõte on keemiline (ning milles on fotoretseptorite molekule ja rakkude geneetilist materjali ühendaval signaalahelal tähtis, veel seniajani välja selgitamata funktsioon): selle süsteemi moodustavad ka fütohormoonideks nimetatavad molekulid-regulaatorid, mida toodetakse rakkudes ja kõigi rakkude rakumembraanides (mitte spetsiaalsetes hormonaalsetes näärmetes, nagu inimese ja looma puhul).

Tuntakse kuut taimset hormooni või taimsete hormoonide klassi, neist on spetsiifilised ainult niinimetatud oligosahhariidid – need mõjutavad taime kasvu, arengut ja ainevahetust, kõik ülejäänud taimehormoonid – auksiinid, tsütokiniinid, giberelliinid, abstsiishape ja etüleen – on mittespetsiifilised (rohkem kui üks liik või mõjuvaldkond).

Auksiinid stimuleerivad kasvuprotsesse, samas mõjuvad need pärssivalt juuresüsteemile, lisaks on need olulised uute juurte ja külgjuurte moodustumisel, lehtede ja viljade langemisel, külgvõrsete kasvu takistamisel varre kasvu kasuks. Samuti on need koos tsütokiniinidega tähtsad rakkude jagunemisel, mis omakorda tõstab rakkude ainevahetuse aktiivsust ja takistab näiteks lehtede vananemist.

Nüüdisajal tuntakse 50 giberelliinide ühendit, mis on oma keemiliselt koostiselt üksteisega väga sarnased. Kõige paremini on uuritud giberelliinide rolli kõrsviljade terade idanemises. Idus tekkiv giberelliin ergutab tärklist lõhustavate fermentide moodustumist, need kanduvad tera sisemusse ja vähendavad seal tärklisekogust. Lisaks sellele on giberelliinid tähtsad varre kasvu reguleerijad (ennekõike sukulentidel) ja koos abstsiishappega – puude ja põõsaste talveune alguses ja lõpus (praktikas kasutatakse sünteetilisi pärssivaid giberelliini biosünteesi saadusi, näiteks kloorkoliinkloriidi) – kasvu takistamiseks.

Abstsiishape on fütohormoon, mille mõju on eespool kirjeldatud regulaatormolekulidega võrreldes vastupidine ja sellepärast nimetatakse seda inhibiitoriks. See põhjustab (vastupidiselt auksiinidele) lehtede ja viljade langemist ning (võimalik, et vastupidiselt giberelliinidele) võrsete üleminekut puhkeseisundisse ning täidab määrava tähtsusega rolli seemnete puhkeseisundi puhul.

Etüleeni (C2H4 / CH2=CH2) – gaasilist kasvuregulaatorit – sünteesitakse (harvem küpsevates viljades) metioniini aminohappest. Etüleeni tähtsust taime sisemuses tuntakse veel vähe. Praktikas on oluline teada, et see kiirendab viljade küpsemist. Näiteks banaanide transpordil tuulutatakse välja nende endi tekitatud etüleen või vähendatakse selle tekkimist jahutamisega, niiviisi aeglustub banaanide küpsemine. Kui vilju hiljem etüleeniga töödelda, võib esile kutsuda nende järelküpsemise.

Toime mitmekesisuse tõttu sarnanevad mittespetsiiflised taimsed ained-transmitterid inimeste ja loomade hormoonidega, mis ergutavad nääret eritama suures koguses muid hormoone (11. loeng). Nii on see näiteks hüpotaalamuse – vaheaju piirkonna – hormoonide puhul.

Joonis 12. Valguse levi a) maisiteras b) kaeraidus c) klaaskiudkaablis

Need ergutavad hüpofüüsi eesmist osa tootma ja eritama mitmesuguseid hormoone, sealhulgas ka kortikotropiini, mis stimuleerib neerupealiste koort tekitama palju erisuguseid hormoone.

Nagu teame 11. loengust, esineb inimesel lisaks neile mittespetsiifilistele transmitteritele ka selliseid, mis mõjutavad sihipäraselt teatud kindlaid elundeid. Üks stimuleerib näiteks kilpnääret, teine munasarjade folliikulrakke jne. Neile vastavad taimede oligosahhariidid.

Oligosahhariidid on väikesed, kahest kuni viieteistkümnest monosahhariidist koosnevad polüsahhariidsed molekulid, need eralduvad fermentide abil esmasest rakuseinast, mille koostisest 90% on polüsahhariidid, 10% proteiinid.

Joonis 13. Mõtete lugemine. Taimest-“saatjast“ lähtuv kosmoenergeetiline kiirgus annab õppinud parapsühholoogile, kes võtab seda kiirgust vastu oma kroontšakraga, taime füüsilise ja psüühilise enesetunde kohta ulatuslikku teavet.

Erinevad fermendid vabastavad erinevaid sahhariide, mis ühinevad seejärel vastavate retseptorite abil (võti-lukk-põhimõttel) aktiivseks signaalmolekuliks. See tekitab taimsete rakkude teatud hormoonide transkriptsiooni maatriks-RNAs (mRNA), mis seejärel transleeritakse fermentideks või proteiinideks (vt 12. loengut).

Nii kannab iga oligosahhariid edasi spetsiaalset informatsiooni, mis on seotud taime mingi täiesti kindla funktsiooniga: muu hulgas kuuluvad nende hulka kaitse infektsioonide eest, kasv ja arengust põhjustatud diferentseerumine, teisisõnu jaotus, millistest rakkudest tekivad juur, vars, lehed, õied või viljad.

Kommunikatsioon

Lõuna-Ameerika. Lausa lõputuna laiuvad üle 50 meetri kõrguste puudega troopilised džunglid. Laialt avanenud võrad moodustavad peaaegu läbitungimatu lehekatuse, läbi mille jõuab maapinnani ainult 1% päikesevalgusest. Taimed aga vajavad eluks, fotosünteesiks valgust, seepärast ei tekita imestust, et maapind puude all on peaaegu elutu. Läbipääsmatuid puutumatuid padrikud võib näha ainult seiklusfilmides!

Alles puuvõrade kõrgusel (25-30 meetri kõrgusel maapinnast) algab vilgas elu: siin kasvatavad oma lehti, õisi ja vilju kõik puud peale kõige väiksemate, siin kubiseb putukatest, skorpionidest ja madudest, siin elavad linnud ja imetajad. Tingimused niisuguseks eluks on ideaalsed: valgust, vett ja toitu on küllaga, oletatakse, et 40% kõigist meie planeedi looma- ja taimeliikidest elutseb siin.

Madalakasvulistel taimedel, näiteks orhideedel, kaktustel, alamatel samblikuliikidel, sammaldel ja sõnajalgadel on raske sellistes tingimustes maapinnal metsa alumises kihis areneda, neil lihtsalt ei jätku fotosünteesiks päikesevalgust. Seepärast ei jää neil üle muud kui suurte puude võrades „elamispinda rentida“. Kuid mitte parasiitidena nagu meie kohalik puuvõõrik, mis lihtsalt toitub oma peremeespuu mahlast, sealsed peremeestaimed pakuvad neile ainult kohta päikese all. Nemad saavad oma toidu mullakübemetest ja lahustunud mineraalsetest sooladest, mida toovad vihm ja huumus, mis tekib nende puukoore pragudesse ja lõhedesse kinnitunud juures, kui seal leidub ladestunud orgaanilist ainet.

Ühel puul võib sageli kasvada isegi 100 ja rohkem niisugust pealistaime, mida üldiselt nimetatakse epifüütideks. Nende juured ja võrsed moodustavad tihedaid (kuni 25 cm paksusi) vaipu ja võivad endasse küllastumiseni vihmavett imanuna ühel puul tuhandeid kilogramme kaaluda.

See on nõrkadele puudele ohtlik koormus ja ühtlasi põhjus, miks paljud puuliigid on välja töötanud aktiivsed kaitsemehhanismid niisuguste võsundite eest. Nende „strateegia“ on heita endalt korrapäraselt koor ja niiviisi vabaneda selle külge kinnitunud noortest epifüütidest. Paljude troopiliste puude koores kaitsevad ka alkaloidid selle külge kinnituvate noorte epifüütide või vääntaimede eest. Need toimivad fütohormoonidena, mis pärsivad võõrtaimede kasvu. Ent on ka puid, mis jäävad epifüütidest puhtaks, ehkki need ei heida korrapäraselt koort ega tooda kasvu pärssivaid aineid. Näiteks üks tsekroopia (Cecropia) liik, mille okstele on ülekoormus nende kerge ja väga hapra bambusesarnase ehituse tõttu eriti ohtlik. Mispärast on niisugused puud epifüütide vastu „immuunsed“?

Ameerika teadlane Daniel Jansen (Pennsylvania ülikool) leidis üllatava vastuse: selle puu õõnsates võrsetes pesitsevad asteeksipelgad (nad on saanud nime Mehhiko atsteekide järgi) kisuvad äsjakasvanud epifüüdid puuokste küljest lahti ja kaitsevad niiviisi puud ülekoormuse eest. Enamgi veel, need agressiivsed, vaid mõne millimeetri suurused sipelgad ründavad hulgakesi teisi lähenevaid putukaid ja imetajaid, kes toituvad enamasti puidust ja võivad puud kahjustada.

Asteeksipelgate epifüütide leviku vastu reageerimise kiirus ja tõhusus on katsetega tõestatud. Kui bioloogid kinnitasid tsekroopia külge sammalt, ilmus otsekohe tohutu suurel hulgal sipelgaid, kes hakkasid sammalt tükikeste kaupa lahti rebima. Sipelgad ei rahunenud enne, kui olid kogu samba kõrvaldanud.

Miks siis need sipelgad „oma“ puu säilitamisest nii huvitatud on? Kahtlemata sellepärast, et mõned puu omadused tulevad neile kasuks. Nii näiteks on tähtis osa nende toidus leherootsude ühenduskohas leiduvatel valgetel tompudel (niinimetatud Mülleri kehakesed), mis sisaldavad palju glükogeeni (loomset tärklist), ja selle puu võrsete õõnsates, vaheseintega eraldatud lülides leiavad nad endale elutsemiseks ohutu keskkonna.

Samasugused sümbioosid nagu siin kirjeldatu tekitavad meis pidevalt hämmastust. Ja millal, esitame endale tahtmatult küsimuse, tuli tsekroopiatele „mõte võtta oma teenistusse“ puhastusteenindajad-sipelgad ning pakkuda neile tasuks oma energeetilist varuainet glükogeeni (loomse organismi maks toodab seda tärklisest, see on magusavõitu maitsega polüsahhariid), mis on portsjonite kaupa „pakendatud“?

Joonis 14. Asteeksipelgad toituvad peamiselt Mülleri kehakestest (vasakul), vastuteenena puhastavad nad peremeespuud epifüütidest (paremal).

Kuidas nad teavad glükogeeni keemilist koostist, kui seda taimsetes organismides üldse ei esine, glükogeeni leidub ainult loomadel (maksas, lihastes, munakollases) ja seentel, mis ei kuulu taimede hulka, vaid moodustavad eraldi riigi? Ja miks võtavad niisuguse ahvatleva toitumisettepaneku vastu üksnes püüdlikud asteeksipelgad, sellal kui teised džunglielanikud sellest välja ei tee?

Evolutsioon ei anna neile küsimustele rahuldavat vastust, ehkki Mülleri kehakeste leidumise näide tsekroopiatel on ilmekas.

Üle 600 miljoni aasta tagasi, kambriumi-eelse perioodi lõpus hakkasid vetikad jagunema taimseteks ja loomseteks eluvormideks. Nende kahe vormi areng kulges edaspidi paljudes valdkondades täiesti erinevalt, see avaldub taimede ja loomade sünteesitud erineva koostisega süsivesinikes, mille otstarve on koguda D-glükoosist energiat: loomne tärklis koosneb glükogeenist (ja see ei ole üksnes süsivesikute varu, vaid reguleerib ka suhkrusisaldust veres), taimne tärklis aga koosneb 20% amüloosist ja 80% amülopektiinist.

Taimed töötasid niisiis välja oma spetsiifilise tärklise, neil ei olnud vähimatki vajadust luua valemit loomse tärklise tootmiseks ja salvestada seda geenides. Ja glükogeeni keerulise koostise tõttu on viirustest tingitud juhuslik mutatsioon või vastava geenide korduvuse juhuslik ülekanne enam kui ebatõenäoline.

Joonis 15. Telepaatiline suhtlemine: parapsühholoog projitseerib vestluse oma osa otsmikutšakra kaudu välja ja võtab telepaatilise partneri-taime osa kroontšakra kaudu vastu.

Õigem on oletada, et tsekroopiad teadsid – nad peavad pakkuma asteeksipelgatele toitu, et neil ei oleks vaja seda otsida, vaid saaksid selle asemel asuda tööle ja puid puhastada – ning omandasid glükogeeni sünteesimise oskuse telepaatiliselt (meile on ju teada, et ka geneetiline aine saadab pidevalt välja moduleeritud kosmoenergeetilist kiirgust). Niipea kui neil süntees õnnestus, võisid nad sipelgatele eemalt mõjutamise teel anda korralduse tööd alustada.
Muud arvukad sümbioosid meie Maa ökosüsteemi asukate – loomade, taimede ja seente vahel, mis samuti väga tõenäoliselt põhinevad informatsiooni ja käitumismallide telepaatilisel vahetamisel, kinnitavad seda hüpoteesi. Lisaks näitavad need, et igal elusolendil peab kindlasti olema mõtlemisvõime.

Niisuguse sihipärase koosluse moodustamise idee (ja veelgi enam selle realiseerimine) eeldab lisaks suhtlemisele lõppude-lõpuks sellise intellekti loomise võimalust, millega võrreldes on inimese kogu süsteemne käitumine ja tegutsemine vaid tähtsusetu vari.“ (Nii iseloomustas vähemasti Einstein evolutsiooni leidlikkust).

Selle järgi otsustades näib, et kõik Maad asustavad elusolendid suhtlevad ja vahetavad üksteisega telepaatiliselt informatsiooni.

Ainult „normaalne“ inimene oma taandarenenud ja nüristunud viie meelega on sellest globaalsest intellektuaalsest ühiskonnast välja arvatud ja see pole sugugi väheoluline põhjus, mis sunnib teda oletama, et loomad juhinduvad üksnes instinktidest, ning ta seab kahtluse alla igasuguse taimede isikupära. Tsiviliseerimata rahvaste esindajad seevastu tajuvad oma kuuluvust elusasse maailma ning vestlevad loomade, taimede ja isegi kividega nagu endasugustega.

Ka meie võime, vallates suurepäraseid telepaatilisi võimeid, võtta sellest ülemaailmselt tuntud suhtlusest osa. Väidet tõestab vaieldamatult harjutuse XVI/8: TELEPAATIA TAIMEDEGA edukas sooritamine.

Kui soovime alustada vestlust taimedega, peame üksnes

– koostama mõtteliselt oma osa vestlusest ja saatma selle aktiveeritud otsmikutšakra kaudu kosmoenergeetilise kiirgusena välja ning

– lahti mõtestama kosmoenergeetiliselt edastatud ja samuti aktiveeritud kroontšakra kaudu vastu võetud vestluse osa.

Virtuaalsed footonid – kosmilise energia kvandid (II)

Viimases loengus alustasime uuringuid, kas kosmilise energia kvandid võivad olla identsed virtuaalsete footonitega, mida tuntakse elementaarosakeste füüsikas.

Tõepoolest, virtuaalsed footonid tekitavad energeetilise kehaga analoogilise energeetilise välja, need on tihedas bioenergeetilises vastastiksides kõigi füüsiliste protsessidega, nende hulk ja aktiivsus suurenevad, kui elusorganismi lisandub ohtralt hapnikku.
Lisaks sellele ei ole veel välja selgitatud,

– kas virtuaalsed footonid võivad bioloogilistes süsteemides lühemaks või pikemaks ajaks koguneda, samamoodi nagu kosmilise energia kvandid ja

– kas need võivad kiirguda amplituudmoduleeritud valguslainetena välismaailma (ideaalsel juhul tšakrate kaudu);

– kas virtuaalsed footonid ei või ümber orgaaniliste ja anorgaaniliste kehade põhjustada helendumist, mida me nimetame psii-väljaks. Järgmises kolmes jaos püüame neile küsimustele leida rahuldavad vastused.

Bioloogilised süsteemid kui footonite kogujad

Me teame omast kogemusest, et otsmikutšakra kaudu vastu võetud kosmilist energiat võib lühema või pikema aja kestel koguda. Kui virtuaalsed footonid oleksid identsed kosmilise energia kvantidega, peaksid need samuti elusorganismis kogunema.

Algul võib see mõte meile tunduda absurdsena – kas on siis keegi kuulnud „valgust täis kotist“? Kui aga aru pidada kõige selle üle, mida on öeldud energia tootmise kohta taimedes, hakkab uskumatu taas tunduma usutavana.

Tähtsaimad energiakandjad taimede maailmas on reaalsed päikesevalguse footonid. Need seovad süsinikdioksiidi ja vee glükoosimolekulidega, milles säilib footonite esialgne energia (sideme energiana) seni, kuni glükoos elusorganismis laguneb (glükolüüsi energiat kasutades) taas süsinikdioksiidiks ja veeks. Seda protsessi ei ole põhjalikult uuritud, kuid siin vabanevad taas footonid, sellal kui süsinikdioksiid ja vesi lõpuks eralduvad.

Reaalsete footonite kui „toiteallika“ kogunemine ja vabastamine tõestavad järelikult footonite kogunemise võimalikkust elusorganismis. Kuidas on aga lood ülinõrkade virtuaalsete footonitega, mida püüab inimene vahetult ümbritsevast maailmast? Kas nende kasinast energiast piisab molekulaarsete sidemete loomiseks, millest need võivad hiljem taas vabaneda, et kanda edasi energiat ja informatsiooni?

Tuletame meelde 4. loengus kvantülemineku kohta õpitut.

Kui elektron ühineb footoniga, tõuseb see footoni energia abil oma valentselt orbiidilt (elektroni alaline orbiit ümber aatomituuma) energeetiliselt kõrgemal asuvale orbiidile. Kuid elektron ei saa sinna püsima jääda, sest oma energia ei ole selleks piisav, ja see naaseb oma valentsele orbiidile, vabastades footoni.

Kui aga ergastumist põhjustab lakkamatu energia juurdevool, teisisõnu ühinevad elektroniga järjest uued footonid (seda nimetatakse optiliseks pumpamiseks), võib elektron pikema aja kestel jääda energeetiliselt kõrgemale orbiidile. Selle tagajärjel muutub laengute jaotus molekulis, mille üks koostisosa on elektron, ja algavad otsingud ühinemiseks naabermolekuliga, mis ühendab oma elektronpilved üldise stabiilsema lõppsaadusega.

Rakubioloogiale spetsialiseerunud Kaiserslauterni ülikooli teadlasel M. Rattemayeril õnnestus tõestada, et suhteliselt väikese energiaga footonid on niisuguseks pumpamiseks täiesti võimelised. Ta näitas, et DNAd moodustavad molekulaarsed kompleksid võivad ülinõrku footoneid vastu võttes sedavõrd tugevalt ergastuda, et hakkavad üksteise poole tõmbuma. Kaksikspiraal (vt 12. loengut) surutakse selles kohas veelgi tihedamalt kokku ja see jääb sellesse seisundisse seni, kuni ergastatud elektronid leiavad sobivama, energeetiliselt veelgi kõrgema orbiidi ja lähevad pärast footoni vabastamist oma põhiorbiidile tagasi.

Joonisel 16 on veel kord antud selle footonite kogunemise mudeli selgitus vabalt esitatud DNA baasjärgnevuse näitel.

Joonis 16. Vasakul näeme suhteliselt vähe ergastatud (f<1) ja vastavalt vähem püsivat baasjärgnevust. Keskmises lõigus tekitab footonite (f-1) suur tihedus kõrgema DNA kontsentratsiooni. Paremal – pärast seda, kui footonite tihedus on ületanud ergastuspiiri (f-1) ja üks footon on vabastatud – nõrgeneb baasjärgnevus taas.
Niisiis, bioloogilises aines kogunemise suutlikkuse poolest vastavad virtuaalsed footonid tähtsale kosmilise energia kvantidele esitatud nõudele. Enamgi veel, virtuaalsed footonid viivad orgaaniliste molekulide elektrone optiliselt pumbates ergastatud seisundisse ja muudavad need niiviisi ideaalseks laserkeskkonnaks.

Bioloogilised süsteemid kui valguse võimendajad

Elektron, mida on tabanud valguseosake ja tõstnud selle kõrgemale orbiidile, annab ajutiselt neeldunud energia tavaliselt jälle ära samasuguse intensiivsusega footoni kujul, kui siirdub tagasi oma valentsele orbiidile (kvantüleminek, vt 4. loengut), footoni sagedus ja amplituud jäävad siin niisiis samaks ja võimendumist ei toimu.

Joonis 17. Laseri põhimõte. Footoni tabamusega ergastatud elektron ei leia endale sobivat vaba orbiiti. See läheb ergastatud (indutseeritud) olekus tagasi oma põhiorbiidile, seejuures vabanev footon liitub suhteliselt stabiilses faasilises suhtes saabuva footoniga. Nii tekib võimendunud valguslaine, mille sagedus on sama, kuid intensiivsus tugevam.

Täiesti teistmoodi toimub aga kvantüleminek optilise pumpamise teel ergastatud elektroni puhul, kui seda tabab valgusosake, mille energia (sagedus) on võrdne elektroni valentse ja ergastatud orbiidi potentsiaalide vahega.

Elektron ei lähe üle teisele, veel kõrgemale orbiidile (seda ei juhtu sellepärast, et elektroni energia ei ole kõrgema orbiidi jaoks sobiv), vaid hüppab üle oma põhiorbiidile. Seejuures vältimatult vabanev footon liitub nüüd suhteliselt stabiilses faasilises suhtes saabuva footoniga (nende sagedus on sama): ühe laine tipp interfereerub teise laine tipuga, ühe laine põhi teise laine põhjaga. Amplituud kasvab, sagedus aga jääb samaks (vt fotot 15. loengus ja käesoleva loengu joonist 17).

Niiviisi indutseeritud footonite kiirgus kannab nime „valguse võimendamine stimuleeritud kiirguse kaudu“ (inglise keeles light amplification by stimulated emission of radiation, mille esitähtedest moodustub sõna laser), sellel põhimõttel töötavaid süsteeme nimetatakse laseriteks (teisi nimetusi: optiline laser, valgusvõimendi, kvantvõimendi, kvantgeneraator).
Laserina võib kasutada paljusid anorgaanilisi ja orgaanilisi aineid, mida sel juhul nimetatakse aktiivseks keskkonnaks. On vaja täita vaid üksainus tingimus: valguse emissiooni ajal peab vähemalt ühel ergastatud orbiidil asuma rohkem elektrone kui energeetiliselt madalamal orbiidil, kuhu elektronid üle hüppavad.

Seepärast ei tekita imestust, et on olemas arvukalt lasersüsteeme, millest kõige paremini tuntakse tehnilisi lasereid nende vaatemängulisuse ja laia kasutusvaldkonna pärast.
Tehnilistes laserites kasutatakse aktiivse keskkonnana kroomi ioone rubiinis (rubiinlaser), neodüümi ioone klaasis (neodüümlaser), vees või alkoholis lahustatud väga suure molekulmassiga pigmendimolekule (pigmentlaser), lisandaatomitega pooljuhtkristalle (pooljuhtlaser), gaase – argoon, krüptoon, süsinikdioksiid või heeliumi ja neooni segu (gaaslaser).

Elektroodide põrkumise teel (pooljuht- või gaaslaseris), sähvatuse või teise pidevatoimelise laseriga käivitatavaid lasereid kasutatakse näiteks meditsiinis mikrokirurgilisteks operatsioonideks (näiteks silma võrkkesta irdumise puhul või kurgu-, nina-, kõrvaoperatsioonidel), optoelektroonikas kiiresti moduleeritava valgusallikana informatsiooni edastamisel, topograafias vahekauguste mõõtmiseks, materjalide töötluses puurimiseks.
Suurt hulka olemasolevaid loomulikke lasereid, mõned neist tohutu suurte mõõtmetega, mõned mikroskoopiliselt väikesed, on veel vähe uuritud. Nii näiteks tegid NASAsse kuuluva Hollandi kosmoselendude keskuse astrofüüsikud alles 1984. aastal vapustava avastuse, et Marsi ja Veenuse peaaegu ainult süsinikdioksiidist koosnev atmosfäär kiirgab laservalgust spektri infrapunases osas (atmosfääri aktiivses osas 75–90 km kõrgusel asuvaid gaasimolekule ergastab Päikese energiavoog, tekkiv kvantkiirgus stimuleerib juba ergastatud gaasiosakesi veelgi ja ahelreaktsioonina tekib emissioon).

Vähe teatakse ka inimestest, loomadest, taimedest ja seentest kui bioloogilistest laseritest. Tuntud bioloogid ja füüsikud pooldavad siiski arvamust, et elusorganismide molekulides peab olema (võib-olla isegi suurel hulgal) mitmekesiseid ergastatud ja seetõttu laseritaolisi seisundeid, mis sarnanevad eespool kirjeldatud DNA seisundile – näiteks RNAs, proteiinides, klorofüllis, adenosiintrifosfaadis, orgaanilistes ja tsüklilistes ühendites, isegi hapnikus ja võimalik, et rakuvedelikus.

See seletaks viimases loengus mainitud ülinõrga rakulise kiirguse üleolekut teiste elektromagnetiliste väljadega võrreldes. Muutumatu sagedusega laservalgus on suurel määral koherentne (st võimeline konstruktiivseks interferentsiks, vt 8. ja 15. loengut) seepärast võimenduvad väga väikese amplituudiga virtuaalsed footonid, mida kiirgavad laseraktiivsed molekulid, organismis üksteisega liitudes sedavõrd, et on suutelised avaldama tugevamat mõju kui suurema energiaga footonid muudest allikatest.

(Suutlikkust koherentsiks võime selgitada lihtsa lastekiige näitega. Ka kõige tugevamatest hooandmise tõugetest, mille järgnevus ei sobitu kiige omavõnkesagedusega, ei piisa, et panna nööridel rippuv kiik pendlitaoliselt kõikuma. Juba järgmine tõuge võib liikumapandud kiike uuesti pidurdada, kui see ei ole võnkumisega sünkroonis. Teisalt võivad mis tahes väikesed impulsid, mis liituvad kiige võnkumisega koherentselt, suuri amplituude ja pidevat võnkumist püsivalt säilitada.)

Enamgi veel, virtuaalsete footonite laserkiirguse ja interferentsi võime lubab meil anda füüsikalise seletuse suurele hulgale muudele nähtustele, mida on siiani omistatud hüpoteetilistele kosmilise energia kvantidele ja energeetilise keha struktuuridele. Mis puudutab iga elusorganismi teadvusest, ajukoorest, subkortikaalsetest piirkondadest, närvisüsteemist ning füsioloogilistest struktuuridest pidevalt ja alateadlikult kiiratud kosmoenergeetilisi impulsse, siis võiks siin rääkida bioloogilisest laserkiirgusest, mis tekib ainevahetuse protsesside ja neuroloogiliste ärrituste käigus.

– Nadid ja meridiaanid – energeetilise keha kosmoenergeetiline närvisüsteem – vastaksid siis valgustjuhtivatele koestruktuuridele (aga võib-olla närvikiudude müeliinkestadele?), mis juhivad bioloogilist laserkiirgust organismis ja toimetavad seda tšakrateni (on ilmnenud, et rakkude kude võib edastada koherentset valgust peaaegu ilma kadudeta suurtele kaugustele, kasutades üksikuid rakke).

– Tšakrate piirkondades (eriti kohtades, kus on tihedalt närve) … liituksid väljast saabuvad elektromagnetilised lained lainetega, mida kiirgavad neuroloogilised struktuurid, ja kannaksid amplituudide rohkem või vähem võimendudes edasi oma informatsioonilist sisu.

– See selgitaks niisiis mitte ainult ülitaju nähtusi, vaid ka seni üksnes empiiriliselt tõestatud Päikesesüsteemi taevakehade üksteise ja Maa suhtes paiknemise (konfiguratsiooni) mõju bioloogilistele süsteemidele. On tõenäoline, et mitte ainult Marss ja Veenus, vaid ka teised Päikesesüsteemi taevakehad tekitavad laserkiirgust ja nende laineväljad interfereeruvad omavahel. Võimendumise, nõrgenemise ja kadumise nähtused (vt 8. loengut) annaksid kokku summaarse lainevälja, mille intensiivsus (amplituud) pidevalt muutub.

– Ja viimaks leiaks seletuse telepaatiline mõjutamine eemalt kui vastuvõtva organismi molekulide ergastatud seisundite tekitamine või kaotamine parapsühholoogi kiiratud laserkiirguse toimel, mis moodustab või lõhub molekulaarseid sidemeid.

Viimast nimetatud nähtust, mis selgitab ka ümbritseva maailma paljusid elektromagnetilisi mõjusid bioloogilistele süsteemidele (nende regulaarse korduvuse korral tekivad biorütmid) kasutab muide juba ka nüüdisaegne skolastiline meditsiin niinimetatud pehmete laserite näol, mis töötavad heeliumi ja neooni või argooni baasil, haavade paranemise stimuleerimiseks ning inimese DNA, RNA ja valkude sünteesiks.

Esimesed laserravi alal saavutatud tulemused, milleni on jõudnud teadlased kogu maailmas, tekitavad optimismi ja tõestavad, et bioenergeetilised vastastikmõjud ei ole okultsete fantaseerijate väljamõeldis, vaid paraku veel väheuuritud objektiivne reaalsus. Sama võib öelda juba tuhandeid aastaid tagasi kinnitust leidnud psii-välja olemasolu kohta, mille füüsikalist loomust asume nüüd vaatlema.

Virtuaalsed footonid kui psii-väli

„Pinna mõtles välja kurat,“ ütles kunagi tuntud füüsik Wolfgang Pauli. Tema ahastuse põhjus oli see lihtne tõik, et tahke keha pind ei moodusta kindlat piiri selle keha ja välismaailma vahel. Igat keha ümbritseb vabade elektronide pilv, mis klassikalise füüsika seaduste kohaselt ei peaks üldse eksisteerima, sest väidetavalt peegelduvad elektronid tahke keha piiridelt tagasi.

Kvantmehaanika seisukohast käitub elektron lainena. Elektroni asukoht on hajus ja seepärast võib see asuda ka väljaspool tahke keha pinda. Kujutatakse ette, nagu kaevaksid elektronid endale tunnelit, mis viib tahkest kehast välja, seepärast nimetatakse seda tunneliefektiks.

Sellega seonduvad kvantmehaanilised protsessid on liiga keerulised, et neid siin vaadelda, seepärast selgitame tunneli rajamise põhimõtet järve näitel, mille vesi imendub aeglaselt kokkupuutuvasse pinnasesse ja moodustab nõnda põhjavee. Sel juhul vastaksid järvevee molekulid tahke keha elektronidele, järve põhi oleks nagu keha pind, põhjavesi – elektronpilv.

Igat keha ümbritseb niisugune vabade elektronide pilv, mille tihedus väheneb kehast kaugemal järsult. Elektronpilve vabad elektronid peavad, samamoodi nagu ka tuumaga seotud elektronid, iga kord ise vabastama energiat footoni kujul, kui neid tabavad footonid ümbritsevast maailmast ja niiviisi neid ergastavad. Joonisel 18 on seda veel kord selgitatud.

Joonis 18. Psii-välja kiirgus, mida indutseerivad kehas footonid ja ümbritsevast maailmast difundeeruvad elektromagnetilised osakesed.

Kehast (peamiselt tšakrate piirkonnast) kiirguvad virtuaalsed footonid ja biofootonid, samuti elektromagnetilised difuussed osakesed, mis saabuvad ümbritseva maailma mitmesugustest allikatest, pommitavad keha ja võivad nii ergutada elektronpilve helendama. Kuid see helendus on ülimalt nõrk, seda suudab näha vaid looduse poolt antud ülitaju võimega inimene või õppinud parapsühholoog teadvuse eriseisundis, näiteks psii-seisundis.

„Tunnelit rajavate“ elektronide pilv vastab niisiis meie tekitatud psii-väljale, meie eellaste aurale.

Ja orgaaniliste kehade psii-välja toonide erinevus sõltuvalt psüühilisest ning füüsilisest enesetundest leiab lihtsa ja loogilise seletuse faktina, et kvandi energia on pöörvõrdelises sõltuvuses lainepikkusest, teisisõnu kannavad lühilainelised violetsed footonid (lainepikkus umbes 400 nanomeetrit) endas peaaegu kaks korda rohkem energiat kui tumepunased footonid (lainepikkus umbes 700 nm).

Mida aktiivsemalt töötavad närvisüsteem ja ainevahetus, seda rohkem kiirgub biofootoneid ja seda rohkem ergastavat energiat saavad elektronpilve elektronid.

See on nõnda täiesti terve organismi puhul. Psii-välja helendus on väga ere ja violetne, elujõu hääbumisel muutuvad helesinised, rohelised ja kollased toonid energeetiliselt madalamateks pikalainelisteks punakateks toonideks. Punane värvus annab märku haigusest, organismi raugemisest.

Muidugi mõista võime ka meie harjutust XVI/9: PSII-VÄLJA JÄLGIMINE sooritades õppida nägema kiirgust, mis ümbritseb elusorganisme ja elutuid esemeid, kui see ei ole meil õnnestunud juba varem oma eelneva paranormaalse arengu käigus. Nõnda on juhtunud näiteks ühel PPI õpilasel Hispaaniast, esitame siin tema kirjeldusest katkendeid.

„November. Sooritasin harjutust keskendumisprillidega. Pärast harjutuse lõppu märkasin korraga, et suuri kollaseid krüsanteeme vaasis ümbritseb tihe helelilla hägus rõngas. Pärast harjutust (keset päeva heledas toas), kui olin keskendumisprillid eest võtnud, säras kogu tuba iseäralikus valkjassinises valguses. Seejärel nägin, et kõiki esemeid – diivanit, pilte, sõnajalgtaimi jne – ümbritseb psii-väli … Sellest ajast alates suudan näha psii-välja igal pool. Silmitsen eset ja poole minuti pärast hakkan nägema seda ümbritsevat psii-välja.“
Teeme lõpetuseks kokkuvõtte.

Bioloogilised molekulid suudavad lühema või pikema aja kestel koguda virtuaalsete footonite energiat, niipea kui mõned optilise pumpamisega ergastatud elektronid muudavad oma laengu jaotust ja hakkavad siduma naabermolekule. Nii soodustavad need kosmilise energia kvantidele vajalikku salvestumise võimet.

Kui sobiva energiaga virtuaalsed footonid tabavad juba ergastatud elektroni, sunnivad nad seda emiteerima samasuguse sagedusega, kuid suurema amplituudiga footonit. Samamoodi nagu kosmilise energia kvandid, kannavad need niiviisi edasi informatsiooni (laserivalguse emissiooni põhjustavate) neuroloogiliste ärrituste kohta ja ainevahetuse protsesside kohta organismis.
Ja vastupidi, ümbritsevast keskkonnast saabuvad koherentsed valguslained, nagu ka näiteks parapsühholoogi kiiratud kosmilise energia lained, kutsuvad „vastuvõtja“ organismis esile ainevahetuse protsesse ja neuroloogilisi ärritusi.

Ja viimaks, on võimalik, et psii-väli võib koosneda virtuaalsetest footonitest, mida kiirgab välja iga keha pinna kohal hõljuv elektronpilv.

Categories: Peatükid