Harjutus 19.1: Visuaalne psühhomeetria

Eesmärk: Elutu ese peab vastuseks meie soovile teatama elavate kujunditena kõike oma mineviku kohta.

Toime: Mõtteliselt sõnastatud küsimuse abil, mille edastame spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide diskreetsete väärtustena laskuvate närviteede ja käelabade pinna kaudu edasi küsitletavale esemele, ergutame eset vastama. Mõistagi ei anna ese vastust sõnade, vaid tõepäraste, liikuvate kujunditena (nagu kinos), info jõuab meieni mööda vastassuunalist teed spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide kujul.

Abivahendid: Möödunud puhkusest pärinevad meened (või ükskõik millised kodus kaua kasutuses olnud tarbeesemed).

Eelnevad märkused: Juba harjutust VII/7: KESKENDUMINE BIOSFÄÄRILE sooritades püüdsime tungida elutu mateeria kõige varjatumatesse saladustesse. Seda küll üksnes intuitiivselt, ilma soovita mõista mõtete konkreetset sisu, ent ometi edukalt, kui lõime esimese vaimse sideme meie tulevase psühho- ja telemeetrilise suhtluspartneriga.

Praegune ja teised selle loengu harjutused tuginevad vahetult harjutusele VII/7, me suudame need kaheldamatult sooritada sama edukalt nagu sellegi psühhomeetrilise harjutuse.

Harjutuse kulg: Mugavalt laua taga istudes süüvime psii-teadvuse seisundisse. Meie ees laual lebavad viimaselt puhkuselt kaasa toodud meened (või ükskõik millised kodused tarbeesemed) nii, et meil oleks lihtne neid kätte võtta.

Nüüd võtame lõdvestunult ühe meene kahe käe vahele ja sulgeme silmad. Meie teadvuses levib järjest tugevnev ootus, et see ese peab meile ruumilis-energeetiliselt jutustama oma loo. Muidugi mitte sõnadega, vaid võimalikult tõepäraste, eredate kujunditena – täpselt nii, nagu see ese ise on tajunud ümbritsevat maailma.

Meene peab alustama lähiminevikust ja „rääkima“ kõigepealt, kus oli tema koht korteris enne seda, kui asetasime selle harjutuse sooritamiseks lauale.

Algul nõrgalt ja skemaatiliselt – just nagu tihedas udus –, seejärel aga järjest täpsemaks ja teravamaks muutudes tekib meie nägemiskeskuses selle ruumi kujund, milles viibis meene enne harjutuse algust, kusjuures me näeme seda „läbi tema silmade“.

Kui see on kujund meie vaimusilmas viimaks nii selge ja terav, nagu näeksime seda ise, saadame küsitletavale esemele vastava ettekujutuse abil käskluse süveneda kaugema mineviku meenutamisse. Kas või vähemasti selle hetkeni, kui me selle puhkuse ajal hankisime.

Nüüd näeme väikest päikeseküllast turuplatsi kohas, kus veetsime puhkuse, meie ees kõrgub keskaegne kirik, platsi keskel on kaev. Silmitseme puuvilju ja igasugust muud toitu, rõivaid ja meeneid täis kuhjatud müügilette ning märkame ostjatesummas iseennast ja oma peret. Me näeme iseennast lettide vahel jalutamas, pilke ühele ja teisele poole heitmas ning viimaks just nimelt seda meenet silmitsemas.

Meenele vastavaid mõttelisi korraldusi andes võime tungida veelgi sügavamale selle minevikku ja vaadata näiteks eseme valmistamist või seda ümbritsevat keskkonda ajal, kui see oli veel algmaterjal, näiteks osa piiniatüvest puudesalus või lehmanahk.

Kui meil õnnestus ka nüüd eredad kujundid laitmatult vastu võtta, asetame meene või muu kasutatud eseme lauale ja kordame psühhomeetrilist küsitlust teise meene või esemega.

Harjutuse kestus: Küsitleme ühe tunni kestel ühe või mitme eseme minevikku. Kui meil esialgu ei õnnestu selle aja jooksul saavutada kaheldamatut edu selgeltmõistetavate kujundite näol, katkestame harjutuse selleks päevaks, et seda järgmisel päeval sama esemega uuesti alustada.

Tsükli kestus: Sooritame harjutust mitmesuguste esemetega vähemalt ühe nädala kestel üks kord päevas kuni edu saavutamiseni.

Harjutus 19.2: Multisensoorne psühhomeetria

Eesmärk: Selle harjutuse sooritamise ajal püüame esemetelt psühhomeetriliselt nõuda mälestuste kujundeid ja neid meie teadvuses taastada, samuti tajuda kõiki teisi nendega seotud aistinguid – helisid, lõhnu, temperatuuri, õhuniiskust jne.

Toime: Mõtteliselt loodud küsimuse abil, mille saadame spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide diskreetsete väärtustena laskuvate närviteede ja käte kaudu edasi küsitletavale esemele, ergutame eset vastama. Vastus antakse tõepäraste visuaalsete, auditiivsete ja retseptiivsete muljetena, mis liiguvad mööda sama teed vastupidises suunas spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide kujul vastavatesse kortikaalsetesse töötluskeskustesse.

Abivahendid: Meened (või esemed), mida küsitlesime juba harjutuses XIX/1.

Eelnevad märkused: Harjutusi VII/8, VII/9, VII/11, VII/12 ja VII/13 sooritades õppisime puhtalt tekitama kujutluspildina oma teadvuses helisid, lõhnu, maitse- ja retseptiivseid aistinguid, mis vastasid igas mõttes meeleelundite reaalsetele tajudele. See oskus annab meile otsustava tähtsusega tuge järgmiste katsete korraldamisel.

Harjutuse kulg: Istume mugavalt laua juurde, millele on asetatud eelmises harjutuses psühhomeetriliselt uuritud meened (või kodused tarbeesemed), süüvime psii-teadvuse seisundisse.

Võtame taas kätte mõne meene ja sulgeme silmad (võime harjutust teha ka avatud silmadega, kui see meil õnnestub).

Kuid seekord ei edasta me esemele mitte ainult oma ootust saada visuaalselt liikuvaid kujundeid selle minevikust, vaid soovime ka nendega seotud auditiivseid ja retseptiivseid muljeid (st helisid, lõhnu, teavet maitse, temperatuuri ja ilma kohta).

Selles harjutuses võime mitte esile kutsuda lähimineviku näitamist, sest õigupoolest on meie oma elukohaga seotud muljed meile niigi tuttavad, vastasel juhul ei oleks me suutelised tegema vahet reaalsusel, mälestusel ja psühhomeetrilisel informatsioonil.

Niisiis, alustame harjutust kohe küsitlusega kauge mineviku kohta, näiteks olukorrast hetkel, kui meene hankisime. Kui kasutame sama eset, mis harjutuses XIX/1, näeme taas kauplemist ühe lõunamaa linnakese turul. Kuid samal ajal kuuleme ka kirikukellade helinat, mis annavad märku täistunnist, ja sellest üle kostvaid turumüüjate hõikeid. Haistame meile võõra ja veidrana tunduvat lõhnadebuketti, mis levib mereandide, puuvilja-, vürtsi- ja muude toiduainete lettidelt. Tunneme, kuidas meid kõrvetab palav lõunamaa päike (tajume seda ju nüüd samamoodi nagu meie uuritav objekt!). Päikese kuumust leevendab jahe briis, mis kandub siia lähedaselt rannikult ja toob endaga kaasa soolase vee lõhna …

Kui me ei suuda seda kõike näha ja tajuda samaviisi, nagu lebaksime meene asemel ise kaubitseja letil, süüvime vastavate käskluste abil järjest tugevamini eseme minevikku, sedavõrd kui sellel mälu jätkub.

Kui informatsiooni vastuvõtt seejärel mingil hetkel lõpeb, katkestame harjutuse selleks päevaks, et asuda järgmisel päeval teist eset uurima.

Harjutuse kestus: Olenevalt meie paranormaalse arengu hetketasemest on igapäevase harjutuse kestus 10 minutit kuni 1 tund.

Tsükli kestus: Ühe nädala kestel võtame iga päev kätte erineva elutu eseme, et uurida selle mälestusi. Seejärel asume sooritama harjutust XIX/3.

Harjutus 19.3: Psühhomeetria

Eesmärk: Samamoodi nagu harjutustes XIX/1 ja XIX/2, tahame elutult esemelt „kätte saada“ tema loo. Kuid seekord keerulisemates tingimustes, mis lubavad objektiivselt kontrollida, kas saadud vastused on tõesed. Küsitletav objekt on meile endile täiesti tundmatu, selle omanik teatab alles pärast harjutuse sooritamist, kas tõlgendasime vastuvõetud informatsiooni õigesti.

Toime: Mõtteliselt loodud küsimuse abil, mille saadame spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide diskreetsete väärtustena laskuvate närviteede ja käte pinna kaudu edasi küsitletavale esemele, ergutame eset vastama. Info esitatakse tõepäraste visuaalsete, auditiivsete ja retseptiivsete muljetena, mis jõuavad mööda sama teed vastupidises suunas spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide kujul vastavatesse kortikaalsetesse töötluskeskustesse.

Kui oleme niisugust protsessi mõnd aega tajunud, katkestame harjutuse kujutluspildiga, et pöördume tagasi oma kehasse, tajume nüüd ainult reaalset ümbrust ja taastame oma normaalse teadvuse.

Harjutuse kestus: Kuulame iga päev mitte rohkem kui ühe tunni kestel esemelt selle ümbritseva keskkonna tajumise muljeid.

Tsükli kestus: Sooritame harjutust ühe ja sama esemega vähemalt kolm päeva järjest, kuni suudame tajuda laitmatuid kujundeid ja kvasisensoorseid muljeid.

Harjutus 19.4: Interaktiivne telemeetria

Eesmärk: Iga suuremal või väiksemal ruumilisel kaugusel asuv ese peab meile elavate kujunditena või kvasisensoorsete muljetena teatama kõik oma praegusest füüsilisest seisundist ja minevikust.

Toime: Meie mõtteliselt koostatud ja spinnmoduleeritud ruumilis-energeetilise kiirgusena otsmikutšakra kaudu edastatud küsimus esemele ergastab seda niiviisi andma nõutavat informatsiooni.

Meie „vastuvõtuantenni“ – kroontšakraga vastu võetud spinnmoduleeritud vastus jõuab vastavatesse kortikaalsetesse töötluskeskustesse, kus see muundatakse algul mõistetavateks neuroloogilisteks ärritusteks, seejärel kujunditeks ja kvasisensoorseteks muljeteks, mida teadvustame prefrontaalses korteksis.

Harjutuse kulg: Järgnevatel päevadel ja nädalatel püüame iga päev küsitleda mõnd sellest lugematust esemete hulgast, mis meile psii-teadvuse seisundis viibides silma satuvad, me uurime nende füüsilist hetkeseisundit või minevikku.

Näiteks hiljutisel oksjonil tehtud õnnestunud ostult – hõbedaselt munatopsilt – küsime, kuidas nägi välja aristokraatlik köök, kust see tõenäoliselt pärit on; või küsime bussilt, millega tööle sõidame, kui palju diislikütust selle paagis veel on. Kirjutusmasinalt meie kirjutuslaual tahame teada, milline oli montaažitsehh, kus tööliste osavad käed selle kokku panid, palume pliiatsil kirjeldada metsa, millest on pärit selle valmistamiseks kasutatud puit.

Pühapäevasel jalutuskäigul metsas küsime rajaäärselt kiviklibult, kuidas nägi välja see mets tuhat aastat tagasi või milliste mägede kaljumassiivi osa see kunagi olnud on, enne tuuled kivikesed rahnude küljest lahti murendasid ja vahutav mägioja need ümaraks uhtus.

Kiri, mille Ameerika onult hiljuti saime, võib palju rääkida meie sugulase firmast, riigist ja korterist ning pikast postiteest, iidne Rooma münt meie kollektsioonis arvutuid lugusid asjadest ja muistse Rooma inimestest, meie abikaasa mudelkleit Prantsuse rõivamodelleerijast …

Meile tuleb pähe ka palju teisi esemeid, mida võime selliste või selletaoliste küsimustega „kiusata“ – ning me saame alati rohkem või vähem põhjaliku vastuse kujundite ja kvasisensoorsete muljetena.

Nende interaktiivsete telemeetriliste kontaktide puhul tuleb vaid silmas pidada üht: me ei tohi küsitluse ajal kunagi lasta oma teadvusse sattuda mälestustel ega isiklikel ettekujutustel soovitust. Need moonutaksid esemete vastuseid sedavõrd, et nende informatsiooniline väärtus muutuks nulliks.

Harjutuse kestus: Olenevalt meie telemeetrilistest oskustest ja vastuste mahust võib küsitlus kesta alates ühest minutist kuni ühe tunnini.

Tsükli kestus: Küsitleme vähemalt kahe nädala kestel iga päev mõnd eset.

Categories: Peatükid