Eessõna

Mõlema telepaatiat käsitleva loengu harjutusi sooritades omandasime paranormaalse võime kosmilise energia amplituudmoduleeritud kvantide abil kõigi eluvormide esindajatega suhelda. Kuid lisaks neile on olemas veel ka suur rühm elutuid objekte, millega me ei ole veel suutnud mitte mingeid kontakte luua.

Kuidas me oleksimegi pidanud seda tegema? Lõppude-lõpuks on meile teada, et kõigil kosmilise energia kvantidel, mida kiirgavad elutud esemed, on ühesugune impulss, teisisõnu ei kanna need endas amplituudis kodeeritud informatsiooni.

Kuid on kahtlemata olemas inimesi, kes vestlevad kivide ja mitmesuguste muude esemetega – meenutagem kas või India šamaane –, seepärast peab ka elututel esemetel olema kosmoenergeetilise suhtlemise süsteem, mille vahendusel võivad need astuda dialoogi ümbritseva maailmaga.

Loomulikult on neil esemetel niisugune süsteem olemas ja me asume käesolevas loengus sellega tutvuma. Nii nagu telepaatilisegi informatsiooni puhul, kannavad selles süsteemis informatsiooni, kosmoenergeetilised kvandid. Ainult et siin ei moduleerita informatsiooni saabuva impulsi võimsusega, vaid pöördeimpulsi suunaga, mis võib olla kvantide liikumissuunaga kas paralleelne või antiparalleelne.

Analoog-amplituudmodulatsiooni arvutute loogiliste seisundite asemel on selles spinn-modulatsioonis võimalikud ainult kaks seisundit. Kuid see on täiesti piisav – kogu digitaalne tehnika põhineb ju lõppude-lõpuks binaarsel süsteemil –, et koguda ja saata edasi kui tahes suure mahuga informatsiooni, nagu näeme kolmandas virtuaalsete footonite kui võimalike kosmilise energia kvantide omadusi käsitlevas jaos.

Meie võime samaviisi täpselt digitaliseeritud kosmoenergeetilisi võnkumisi vastu võtta ja vahetu kehalise kontakti (psühhomeetrias) või oma tšakrate kaudu (telemeetrias) esemele edasi anda ning vastavates kortikaalsetes piirkondades need töödelda ümber kujunditeks ja kvasisensoorseteks muljeteks, mida seejärel teadvustame prefrontaalses korteksis. Näiteks selleks, et passiivselt pealt kuulata infovahetust elutute esemete vahel või neilt sihipäraselt meid huvitavat informatsiooni küsida. Võib-olla huvitavad meid näiteks meenutused möödunud aegadest, sündmustest ja inimestest, kes on nendega mingil viisil olnud seotud.

Kui asume sooritama esimesi psühho- ja telemeetrilisi harjutusi, siis võib täiesti juhtuda, et saame ebatäielikke vastuseid, mis kujutavad vaid ligilähedaselt asjade tegelikku seisu. Seda kinnitavad kaks eksperimenti, mille korraldas Freiburgis doktor Heinz Berendt, kauaaegne Iisraeli parapsühholoogia ühingu president.

Doktor Berendt asetas oma katseisiku ette kordamööda kaks väikest karpi. Ühes olid vanad Rooma mündid, mille ta ostis kunagi Herodioni mäe jalamilt Petlemmast, teine sisaldas klaasikilde – need olid jäänused aknaklaasist, mis purunes Jeruusalemmas Ben Yehuda tänaval toimunud plahvatuses võimsusega 3000 kilogrammi trotüüli. Selles plahvatuses hukkus 52 inimest.
Katseisik, see oli naine, nägi esimest karpi kätte võttes „midagi purunenud sammaste ja suurte muistsete amforatega antiikse amfiteatri sarnast“. Herodioni mäe tipus asus kunagi kuningas Herodese poolkaarekujuline palee, veel praegugi tunnevad turistid seal vaimustust vanade sammaste ning kapiteelide jäänuste ja hästi säilinud amforate üle, milles säilitati vedelate ainete varusid.

Teine karp tekitas temas niisugused muljed: „Kohutav kokkupõrge, võib-olla oli see hoop. Ma ei arva, et see võis olla plahvatus.“

Sellised „mõõtevead“, mida meil algul ikka ette tuleb ja mida ajapikku järjest harvemaks jääb, ei muuda aga olematuks fakti, et oleme telemeetrilisi kontakte luues selja taha jätnud tähtsa piiri oma teel eesmärgile – saada parapsühholoogiks. Sest me oleme tulevikus suutelised suhtlema Universumi kõigi materiaalsete struktuuriga ja nõnda järjest rohkem lahustuma kõike ühendavas Kosmilises Teadvuses. Paljud meid ümbritsevad inimesed võiksid samuti valida selle tee, kui nad teaksid Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi olemasolust ja võimalustest, mida parapsühholoogia õppimine neile pakub.

Ühtsust kosmilise teadvusega tugevdame veelgi rohkem järgmises loengus, kui asume vaatlema oma meenutusi eelmistest eludest Maal ning õpime neid regressioonimeetodi abil mälus uuesti taastama.

Psühhomeetria ja telemeetria

Ekstrasenss Pascal Fortuni külastas 1922. aastal metafüüsika instituuti Pariisis. Seal juhtus huvitav sündmus.

Fortuni oli kokku leppinud kohtumise instituudi direktori doktor Geleiga. Too oli aga just parajasti hõivatud ja külalist paluti veidi oodata. Seejärel juhatati ta direktsiooni ruumi. Seal viibis madam Gelei, kes aitas mõnikord oma meest. Nad mõlemad olid parajasti hõivatud sellega, et valmistasid ette eksperimenti meediumiga. Nende ette lauale olid laotud asjad.
Niipea kui Fortuni on abielupaari tervitanud, üllatas ta neid sellega, et sirutas välja käe ja haaras – see oli just nagu mehaaniline tõmme – äsja pitseeritud ümbriku. Samal hetkel asus ta kirjale rohkem pilku heitmata ülima täpsusega nii seest kui ka väljast kirjeldama linnalähedast maja, kus oli elajalikult tapetud mitu naist.

Veidi varem oli doktor Gelei asetanud ümbrikku paberilehe kurikuulsa naistemõrtsuka originaalallkirjaga.

Siis võttis madam Gelei, kes soovis külalise tõsiselt proovile panna, laualt lehviku, ulatas selle Fortunile ja küsis: „Kust see pärit on?“ Kõlas vastus: „Ma tunnen, nagu lämbuksin, ja kuulen enda kõrval selgelt nime Elisa.“ Ka siin tabas Fortuni täpselt kümnesse. See lehvik kuulus elatanud daamile nimega Elisa, kes suri kopsuverejooksust põhjustatud asfüksiasse!
Hämmastavat paranormaalset võimet lihtsa puudutusega mis tahes esemetest – fotodest, märkmetest, sõrmustest, juuksesalkudest, taskurätikutest, kividest jne – välja lugeda nende ajalugu (ja ka infot nende omanike kohta) omavad lisaks Fortunile ka paljud teised meediumid, selgeltnägijad ja parapsühholoogid.

Selle võime nimetas psühhomeetriaks (kreeka keeles psyche – hing ja metreo – mõõdan) nähtuse esmaavastaja ja esimene uurija, New Yorgi antropoloog ja füsioloog J. R. Buchanan. Psühhomeetria on rahvusvahelises parapsühholoogias kõige sagedamini kasutatav nimetus, sama nähtus on sisuliselt ka pragmaatiline krüptesteesia (Richet), hilomantia (Bleuler), pöördmetaesteesia (Oscar Fisher) ja psühhoskoopia (Tischner, 1926). Praegu räägitakse paramneesiast ainult Austrias, kui kõne all on esemetesse kogutud mälestuste lugemine.
Professor Buchanan jõudis pärast arvukaid kivististe, mineraalide ja reliikviatega korraldatud katseid avastuseni, et igal elutul esemel on „jumalik omadus“ mäletada oma saatust. Tummad asjad on nagu grammofoniplaadid, millele on salvestatud nende endiste omanike läbielamised. Selgeltnägijal jääb üle vaid see plaat läbi mängida.

Üks Buchanani õpilane – geoloog professor Denton – väitis isegi, et „ühest Egiptusest pärit killukesest, väikesest nagu hernetera“ võib vaaraode ajastu kohta saada teada rohkem kui kõigilt muinasaja uurijatelt kokku.

Pärast Buchanani on väga põhjalikult psühhomeetria nähtusega tegelenud Prantsuse uurijad – eeskätt Richet ja Osti. Ikka ja jälle on jõutud selgusele, et lihtsast kehalisest kontaktist mingi esemega piisab, et saada lausa vapustavat kulissidetagust teavet selle esemega seotud sündmuste kohta, millest ekstrasenss ei võinud varem midagi teada. Seejuures ei ole tema jaoks oluline, kas tegemist on ammuste või lähimineviku sündmustega.

Juba muistses Egiptuses oldi veendunud, et kõik see, mida inimene ka ei nimeta enda omaks, muutub võluväel osaks ka temast endast. Vähe sellest, et äralõigatud jalad või juuksed jäävad ka edaspidi temaga seotuks, vaid ka kõik esemed, millega ta on kunagi kokku puutunud, on jätkuvalt tema isiksusest „läbi imbunud“. Professor Richet teatab järgmist. Jutt on kriminalistist doktor Dufaist, kellel õnnestus tänu psühhomeetrilisi võimeid omavale neiule Mariale avastada kuritegu.

Doktor Dufai andis talle kätte midagi paksu paberisse keeratut, et eset ei oleks võimalik ära tunda. Ent niipea, kui Maria paki kätte võttis, andis ta viivitamatult vastuse: „See, mis on selles pakis, tappis mehe.“

Doktori küsimusele: „Kas see on nöör?“ vastas ta eitavalt ja lisas kohe: „See on lips! See kuulub vangile, kes end sellega üles poos, sest ta pani toime kuriteo. Ta tappis oma ohvri puuraiduri kirvega.“ Maria teadis ka, kus taparelv praegu on, ja kirjeldas isegi selle täpset asukohta. Kõik, millest Maria pakki ikka veel käes hoides rääkis, leidis kinnitust. Kirves leiti suurema vaevata tema juhatatud kohast.

Mõistmine eemalt

Kellele meist ei oleks tuttav see seletamatu aisting, kui mingis olukorras, võõras kohas või ruumis, kus me ei ole varem viibinud, tundub meile, et oleme siin kunagi olnud? Kes ei oleks mõnikord intuitiivselt aimanud, mis ootab teda lähima teekäänaku taga või kõrvaltoas?

Enamik inimesi on korra või isegi mitu korda selle spontaanse nähtusega kokku puutunud ja see tõestab, et mitte ainult esemetest, vaid ka kohtadest – näiteks, maja, ruum, maastik – võib saada vaimse mõistmise objekt. Enamgi veel, see näitab meile, et kehaline kontakt objektiga ei ole sugugi nõutav, kui soovime teadlikult või alateadlikult välja uurida sellesse kogunenud informatsiooni.

Parapsühholoogilises erialakirjanduses räägitakse ka üldiselt psühhomeetriast, pidades selle all silmas informatsiooni kontaktivaba paranormaalset edastamist elutult ainelt inimesele. Aga kas ei vasta see olemuselt pigem elusolenditevahelisele telepaatiale?

Sel põhjusel on parapsühholoogia instituudis otsustatud võtta kasutusele telemeetria mõiste, mis tähistab psühhomeetriliste nähtuste kontaktivaba vormi (kreeka keeles tele – kauge). Ärgem laskem end segadusse ajada sellest, et geodeesias ja kartograafias kasutatakse täpselt sama mõistet visuaalse kauguste hindamise kohta nurkade mõõtmise teel: sageli on ühtedel ja samadel sõnadel eri teadusvaldkondades erinev tähendus!

Mõistagi annavad ka kõik esemed välja neis salvestunud teadmisi neist endist, oma ümbrusest minevikus, olevikus ja tulevikus, kui neid telemeetriliselt uurida. Seda on tõestanud paljud eksperimendid, mida on Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudis ning teistes uurimisasutustes sensitiivsete katseisikute osavõtul edukalt korraldatud.

Näiteks ühel juhul suutis katseisik enda ees laual lebava villase lõngajupi järgi kõigis üksikasjades kirjeldada inimest, kelle kampsunist see lõng pärit oli, teisel juhul tegi katsealune elektroonikadetaili uurides täpselt kindlaks selle tootnud firma. Detailil puudusid igasugused firmamärgid, ta koondas sellele üksnes oma tähelepanu.

Ka edu, mida me ise saavutame, kui töötame pendliga maakaardi kohal või nõiavitsaga maastikul, põhineb esemete suutlikkusel „meelde jätta“: kui pinnaosakesed ja kivikesed, millele astus teadmata kadunud inimese jalg või põgeneva looma käpp, ei mäletaks seda sündmust, vaevalt küll me siis suudaksime taastada nende teekonna ja määrata nende praeguse asukoha.

Me oleme telemeetrilisi tehnilisi võtteid praktikas niisiis juba edukalt kasutanud – ehkki seda küll vaid abivahenditega ja teadmata, millisel kosmoenergeetilisel või füüsikalisel alusel need põhinevad.

Mõistagi on meie kui parapsühholoogide õppetöö lõppeesmärk mis tahes ülitaju võime saavutamine puhtvaimsel teel. Ja kogemus on meid õpetanud, et see õnnestub seda lihtsamalt, kiiremini ja tõhusamalt, mida paremini me paranormaalsete nähtuste väliselt varjatud põhjuslikke aluseid tunneme. Paraku teame praegu ikka veel väga vähe võimalustest elutu mateeriaga paranormaalselt suhelda. 5. loengus sai meile teatavaks üksnes fakt, et elutud organismid kiirgavad pidevalt moduleerimata kosmilist energiat, 14. loengus lugesime aga ilma põhjalikku selgitust saamata, et kosmilise energia kvantidega tõenäoliselt identseks peetavad virtuaalsed footonid võivad kvantitatiivses ja ajalises suhtes elektronidesse piiramatult koguneda ja omada pöörlemisimpulssi, mille suund kannab endas informatsiooni.

Kuid puudujäägid tuleb nüüd tasa teha, seepärast on enne psühhomeetria ja telemeetria teooria ning praktikaga lähemat tutvumist vaja põhjalikumalt vaadelda, kuidas elutud objektid võivad üldse informatsiooni vastu võtta, koguda, töödelda ja edasi saata.

Selleks on vaja taas süüvida põnevasse elementaarosakeste füüsikasse, et elektronide ja virtuaalsete footonite omadusi täpsemalt uurida, sest lõppkokkuvõttes on need just samad kõigi aegade algusest alates kosmoses olemas olnud elementaar- ja vahendavad osakesed, mis annavad meile võtme psühho- ja telekineetiliste nähtuste mõistmiseks.

Ja mitte ainult selleks. Ka paljude paranormaalsete inimvõimete ja terve rea ülitaju nähtuste kirjeldamiseks, mille olemust ei saa selgitada amplituudmoduleeritud kosmoenergeetiliste lainete toimega, on need veenvad hüpoteesid. Nende abil võime argumenteerida näiteks

– väidetavat K. G. Jungi kollektiivse alateadvuse teooriat,

– väidetavat eelmiste Maal elatud elude mäletamist (20. loeng),

– väidetavat mineviku, oleviku ja tuleviku selgeltnägemist (21. loeng), samuti

– väidetavat Kosmilist Teadvust.

Virtuaalsed footonid – kosmilise energia kvandid? (III)

15. ja 16. loengus ei käsitlenud me ainult telepaatilisi nähtusi, vaid püüdsime ka leida vastust küsimusele, millist füüsikalist osakest võib pidada paranormaalse informatsiooni kandjaks. Me saime teada, et virtuaalne footon on ilma massita väljakvant, mille toimekaugus on piiramatu. See vastab kõigile nõudmistele, mida on seni hüpoteetilisele kosmoenergeetilisele kvandile esitatud.

Nii võivad virtuaalsed footonid bioloogilise aine (mille koostisest, samamoodi nagu igasuguse orgaanilise ja anorgaanilise aine puhul, on elektrone üks kolmandik) elektronides mis tahes hulgal neelduda, lühemaks või pikemaks ajaks koguneda ja pärast ergastamist tänu impulsi jõule, mille need selle tulemusena saavad, taas välja kiirguda, saata ümbritsevasse maailma informatsiooni ergastamise liigist ja viisist.

Niiviisi leiavad meeltevälise suhtlemise nähtused bioloogiliste süsteemide vahel väga lihtsa ja loogilise seletuse: iga neuroloogiline ärritus, iga ainevahetuse protsess „saatja“ organismis tekitab amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilise kiirguse, mille impulss kandub edasi „vastuvõtja“ organismi elektronidele!

Selle tagajärjel rakenduvad neuroloogilistes struktuurides nõrgad tegutsemispotentsiaalid, mida tavainimene ei taju, kuid õppinud parapsühholoog suudab need psii-teadvuse seisundis viibides suunata ülitajuna oma teadvusse.

Nüüd me mõistame ka, miks tšakrad asuvad kas närvisõlmede läheduses või aju tähtsates piirkondades.

Kuid samas on meie ees uus mõistatus: kuidas tuleb meil astuda mõtete telemeetrilisse või psühhomeetrilisse vahetusse elutute esemetega, millel ei ole mitte mingeid neuroloogilisi struktuure? Sest seejuures on ju tegemist kas anorgaaniliste ainete – metallide, mineraalide ja sooladega, mis koosnevad ühe või mitme keemilise elemendi enam-vähem korrastatud aatomitest (vt joonist 1) – või siis orgaaniliste süsivesinikühenditega (nende hulka kuuluvad proteiinid, tselluloos, naturaalne kautšuk, samuti paljud sünteetilised ained, nimelt dralon, pleksiklaas, polüetüleen jt), mis reeglina koosnevad samuti ühtlaselt paigutunud polümeeridest (ühenditest, mille moodustab harilikult üheainsa regulaarselt korduva skeemi järgi suur hulk süsiniku, vesiniku, hapniku, lämmastiku, väävli, fosfori, kloori, fluori, broomi, joodi – niinimetatud monomeeride – väikseid ja püsivaid molekulaarseid ahelaid).

Samalaadsed raskused tekivad siis, kui püüame mõista samuti võimalikku psühho- ja telemeetrilist suhtlemist kunagi elus olnud bioloogiliste struktuuridega: loomade organismist jääb põhiliselt ju järele ainult paljas luustik ja isegi kui on toimunud mumifikatsioon, ei ole närvikoed, näiteks surnud või kuivanud taimse aine retseptorpigmendid samuti elektrokeemiliselt toimivad.

Niisiis on kindlaks tehtud, et elutud esemed ei suuda virtuaalsete footonite amplituudmoduleeritud kiirguse kaudu üksteisega ega elusorganismidega suhelda. Need peavad kasutama muud meetodit, mis ei põhine elektroonilistel ärritusprotsessidel, kui on vaja vastu võtta informatsiooni ümbritsevast keskkonnast, koguda või välja saata arvulist (digitaalset) informatsiooni, mis on võimalik tänu footonite juba mainitud pöörlemisimpulsile (vt joonist 2).

Kõik pöörleb…

Meie Universum on kõike muud kui mikroskoopilises sfääris staatiline, näiteks liiguvad miljardid ja miljardid galaktikate päikesed mööda spiraalseid orbiite oma keskmele lähemale. Vastavalt uusimatele astrofüüsikalistele teadmistele on need tohutu suured „mustad augud“, mis neelavad kõik tähed üksteise järel alla, samamoodi nagu tõmbab äravoolutoru vannist endasse kogu vee. Päikese¬süsteemide planeedid tiirlevad mööda stabiilseid ellipsikujulisi orbiite ümber oma kesksete tähtede, satelliidid ümber oma planeetide. Ja viimaks pöörlevad kõik taevakehad veel ka ümber oma telje just nagu laste mängukann vurr.

Samamoodi käituvad mikrokosmose kujuteldamatult väikesed struktuurid ja osakesed. Aatomite elektronid liiguvad kvantüleminekutega oma energiataset muutes ümber tuumade ja pöörlevad samal ajal ka ümber oma telje (vt joonist 2). Niisugune pöörlemisimpulss ehk spinn on omane ka kõigile teistele elementaarosakestele, olgu need siis neuronid ja prootonid, millest koosnevad aatomite tuumad, kvargid kui eespool nimetatud tuumaosakeste struktuursed elemendid või gravitonid – gravitatsiooniväljade kvandid. Ja veel muidugi reaalsed ja virtuaalsed footonid, mis pakuvad meile paranormaalse informatsiooni võimalike kandjatena erilist huvi.

Kuidas aga saab pöörlev liikumine üldse sisaldada informatsiooni? Siin võiks ette kujutada mitte ainult üht, vaid isegi kaht põhimõttelist võimalust. Esiteks võiks anda informatsiooni pöörlemisimpulsi väärtus, mis sõltub osakese pöörlemiskiirusest, massist ja liigist. Teiseks võib see informatsioon olla osakese pöörlemissuunda sisse kodeeritud!

Esimene oletus, mis pakuks huvi juba kas või sellepärast, et see lubaks kanda informatsiooni üle amplituudmoduleeritud kosmoenergeetilise kiirgusega võrreldaval viisil, läheb loodusseadustega vastuollu ega ole paraku teostatav.

Joonis 1. Nikkelarseniidi võre- või kristallstruktuur (vasakpoolne joonis) näitab meile selgelt – samamoodi nagu elektronmikroskoobi difraktsioonkujutis galliumarseniidi pinnaaatomitest (paremal all) – anorgaaniliste ainete korrastatud orgaanilist ehitust. Orgaanilistel süsivesinikühenditel, näiteks polüpropüleeni polümeerahelal (paremal ülal) on reeglina samuti korrastatud struktuurne ehitus, see koosneb üksteisele järgnevatest monomeeridest, mida seovad omavahel vesiniksillad.
Joonis 2. Kehal, mis liigub orbiidil ja pöörleb samal ajal ümber oma telje, on orbitaalne pöörlemisimpulss ja oma pöörlemisimpulss. Viimane võib olla orbitaalse pöörlemisimpulsiga paralleelne või antiparalleelne.

Sellal kui osakesed võivad oma leviku suunas liikudes omada täiesti ükskõik millist impulssi, ei luba universaalne looduslik konstant – Plancki konstant – erinevalt näiteks planeetidest, tähtedest või laste vurrist neil pöörelda oma massist sõltumatult mis tahes kiirusega. Neil saab olla üksainus pöörlemiskiirus, mis on iga osakese liigi jaoks rangelt ette määratud, selle suurus peab alati olema h/2 pooltäisarvuline või selle kordne väärtus, kus h on Plancki toimekvant. Selle suuruse, mida nimetatakse ka Plancki konstandiks, arvuline väärtus on 1,0546 x 1027 eV∙s ja see on nõrgim kõigist avastatud toimetest. Loomuliku protsessi toime, olenemata sellest, kas see protsess on olemuselt keemiline, mehaaniline või elektromehaaniline, ei saa omada mis tahes väärtust, see peab olema h täisarvuline kordne väärtus.

Nii näiteks on kõigi elektronide, prootonite ja neutronite pöörlemisspinni (s) väärtus ½ (s = ½), kõigi gravitronide spinn on 2 (s = 2) , kõigi bosonite, gluuonite ja footonite spinn on 1 (s = 1). Ja need ei ole suutelised oma fikseeritud pöörlemiskiirusel informatsiooni edasi andma, samamoodi nagu me ei saa ainuüksi a-tähtedest moodustada tähenduslikku lauset.

Elektroonilisest andmetöötlusest on meile teada, et informatsiooni väljatöötamiseks ja edastamiseks peab olema meie käsutuses vähemalt kaks erinevat sisulise väärtuse väljendust (bitti), mida tavaliselt tähistatakse sümbolitega 1 ja 0. Sümboli 1 tähendus on siin „jah“, „sisse lülitatud“, „on olemas“, „õige“, sellal kui 0 tähendab „ei“, „välja lülitatud“, „ei ole olemas“, „väär“.

Rühmadesse (baitidesse) ühendatud sisuliste väärtuste 1 ja 0 jadad lubavad binaarse arvusüsteemi abil, mis põhineb etteantud arvväärtuse jaatamisel või eitamisel ja nende järgneval summeerimisel (vt joonist 3), kujutada kui tahes suuri arve. Näiteks infotehnoloogias kasutatava 8-bitilise baidi puhul saab niiviisi esitada kõiki arve vahemikus 0 kuni 255 (1 + 2 + 4 + 8 + 16 + 32 + 64 + 128 = 255).

Joonis 3. Kui meile hästi tuttavas kümnendsüsteemis kujutatakse arvu lihtsalt numbrite järjestusena, see võib koosneda näiteks sajalistest, kümnelistest ja ühelistest, siis binaarsüsteemis on igal numbril vasakult alates oma kindel kahendväärtus: 187 moodustub arvudest 1 + 2 + 8 + 16 + 32 + 128!
Joonis 4. Footoni pöörlemisimpulss ehk spinn võib olla liikumissuuna suhtes paralleelne või antiparalleelne. Spinni kahesugust võimalikku informatsioonilist sisu eristatakse teineteisest parema ja vasaku käe reegli järgi: pöial osutab osakese liikumise suunda, sellal kui sõrmed on painutatud pöörlemissuunas.

Kui seada tähed või sümbolid kindlate arvudega vastavusse, nagu on seda tehtud näiteks Ameerika ASCII koodis, võib niiviisi kujutada kõiki tähti A kuni Z, kirjavahemärke ja erisümboleid (selles koodis on tähele A antud arvväärtus 65, binaarkoodis 10000010, tähele В – arvväärtus 66, binaarkoodis 01000010, tähele С arvväärtus 67 – binaarkoodis 11000010 jne).

Andmetöötluses võib sisulise väärtuse tasemeid 1 ja 0 kujutada positiivsete ja negatiivsete elektriliste pingetena, voolu olemasolu või puudumisena. Andmete salvestamisel magnetkettale või -lindile väljenduvad need tasemed magnetvälja olemasolu või puudumisena või metallioksiidide kristallide valgusjuhtivuse muutustena (optilised tahked plaadid).

Analoogiliselt võivad ka footonid endas kanda kaht teineteisele vastandlikku sisulise väärtuse taset: footoni pöörlemisimpulss on oma liikumissuuna suhtes orienteeritud kas paralleelselt (suund „üles“) või antiparalleelselt (suund „alla“)!

Kui leppida kokku, et paralleelsed (plussmärgiga tähistatud) spinnid vastavad binaarsüsteemis väärtusele 1 ja antiparalleelsed (miinusmärgiga tähistatud) spinnid vastavad samas süsteemis väärtusele 0, siis on enam kui tõenäoline, et virtuaalsed footonid on lisaks amplituudmoduleeritud infole suutelised edastama ka spinnmoduleeritud digitaalset infot.

Eelduse selleks loob igatahes fakt, et ese – „saatja“ võib neid välja kiirata ilma energiat nõudvate ergastusprotsessideta, mis on vajalikud reaalsete footonite ja biofootonite tekitamiseks – elututes esemetes ei toimu ju energiat loovaid kehalisi protsesse nagu elusorganismides!

Elektromagnetismi “pehmed” footonid

Kooli füüsikatundidest teame, et aine struktuurielementide – elementaarosakeste vahel mõjuvad neli põhijõudu: nõrk vastastikmõju, tugev vastastikmõju, gravitatsioon ja elektromagnetism. Need määravad mikroskoopilise maailma füüsikalise struktuuri ja neil on oma roll kõigis osakestevahelistes vastastikmõjudes, olles nii kõigi füüsikaliste nähtuste põhjustajad.

Kaht neist jõududest – nõrka ja tugevat vastastikmõju – ei ole võimalik makroskoopilises sfääris vahetult tajuda: nende mõjukaugus on piiratud ja aatomituuma raadiusest (10-8 cm) väiksem. Tugeva energia põhjustatud tugev vastastikmõju, mis seob aatomituumas omavahel prootoneid ja neutroneid, samuti nende struktuurielemente – kvarke, toimib vaid kuni kauguseni 10-13–10-14 cm, sellal kui nõrga vastastikmõju puhul, mis mängib rolli teatud elementaarosakeste lagunemisel, võib toimekaugus jääda pisut alla 10-14 cm.

Vastupidiselt neile kahele jõule kuuluvad gravitatsioon ja elektromagnetism oma lõpmatu toimekauguse tõttu meie igapäevasesse empiirilisse maailma: gravitatsioon hoiab meie jalgu vastu maad ja planeete orbiitidel, sellal kui elektromagnetiline vastastikmõju elektronide ja aatomituumade ning muude laetud osakeste vahel määrab kõik tavaliste tahkete kehade, vedelike ja gaaside tuntud keemilised ning füüsikalised omadused.

Eelmistes loengutes tähendasid gravitatsioon ja elektromagnetism meie jaoks eeskätt välju, mis levivad ruumis oma tekkekohast kontsentriliselt edasi. Nii oli kõige lihtsam selgitada sellega seotud nähtusi – näiteks külgetõmbejõu mõju footonitele või elektromagnetilise kiirguse mõju bioloogilisele ainele.

Joonis 5 ja tabel 1. Nelja peamise jõuga saab selgitada kõiki osakestevahelisi vastastikmõjusid ja ühtlasi kõiki füüsikalisi nähtusi. Nende omadused sõltuvad vastavate vahendavate osakeste ehk väljakvantide omadustest: mida suurem on nende mass, seda väiksem on mõjukaugus. Ühesuguse täisarvulise spinni korral tekitavad need analoogiliste osakeste vahel tõmbejõudu, erineva spinni korral tõukejõudu. Gravitatsioon on küll ülinõrk, kuid see on ainus suure mõjukaugusega tõmbejõud kõigi osakeste paaride vahel (vt tabelit 1). Kõverad joonisel 5 näitavad põhijõudude tekitatud potentsiaale. Graafikul on kujutatud potentsiaalne energia, mida omab üks ühe jõu tekitatud väljas liikuv osake sõltuvalt kaugusest välja tekitava allikani.

Kuid ilmekuse nimel on siin jäetud piisavalt tähelepanu pööramata asjaolule, et kahe osakese vastastikmõju laine-osakese dualismi põhimõttel saab kirjeldada veel ka teistmoodi. Kõigil elementaarosakestel on nii osakese kui ka laine omadused (seejuures on mõlemate omaduste avaldumise vormid üksnes ühe ja sama objekti osalised aspektid), seepärast võime vaadelda vastastikmõju kahe osakese vahel kas etalonvälja teooriast lähtudes kui vastavate osakeste väljade (gravitatsiooni-, elektri-, magnet- või elektromagnetilise välja) vastastikust tungimist teineteisesse või siis kvantvälja teooriast lähtudes kui vahenduse tulemust kolmanda, virtuaalse osakesega (gravitoni, footoni, gluuoni või vahendava vektorbosoniga, vt tabel 1).

Selleks kujutame endale ette, et iga elementaarosake kiirgab pidevalt virtuaalseid osakesi ja neelab neid taas endasse, niisiis ümbritseb seda pidevalt virtuaalosakeste või väljakvantide pilv, mille tihedus väheneb kaugenedes. Veelgi enam, kui kaks elementaarosakest lähenevad teineteisele, tungivad nende virtuaalsetest osakestest koosnevad pilved vastastikku teineteisesse ja kumbki elementaarosake neelab teise osakese väljakvante seda rohkem, mida väiksem on nendevaheline kaugus (põhjus on virtuaalsete osakeste tiheduse suurenemises pilve keskmele lähenedes).

Mõtisklegem nüüd selle üle, et gluuonid ja vahendavad vektorbosonid, nõrga ja tugeva energiavälja kvandid mõjutavad kvarke, elektrone ja neutriinosid oma spinnist olenevalt kas tõmbe- või tõukejõuga, sellal kui gravitonid kui raskusjõudu vahendavad osakesed mõjutavad kõiki elementaarosakesi tõmbejõuga ning virtuaalsed footonid kui elektromagnetilise energia kandjad tekitavad samanimelise elektrilise laenguga osakeste vahel tõukejõudu, erinimelise laenguga osakeste vahel tõmbejõudu.

Joonis 6. Laine-osakese dualism. Elektromagnetilist jõudu võime tõlgendada nii kaugmõjuna ühest magnetilisest ja ühest elektrilisest väljast koosnevate elektromagnetiliste väljade vahel, mis on teineteise suhtes orienteeritud täisnurga all, kui ka energiat ja impulssi kandvate virtuaalsete footonite vahendusprotsessina. Kvantmehaanilisel lähenemisel probleemile on lainemehaanilise lähenemisega (lainefrontide levikut vaadeldakse kui sibulakihte) võrreldes see eelis, et jõu mõju on piiratud kahe sündmusega (kahe ajalise punktiga) ja seda võib kujutada niinimetatud Feynmani diagrammina. Ülemisel joonisel on kujutatud kahe vaba elektroni vastastikmõju kui ühe virtuaalse footoni vahetuse tulemus. Vasakpoolsel alumisel joonisel on kujutatud spontaanne emissioon ja järgnev virtuaalse footoni neeldumine. Selle protsessi lakkamatu kordumise tulemusena moodustuvad terved virtuaalsete footonite pilved (joonis all paremal).

Seda silmas pidades võime endale luua ereda (ehkki küll väga lihtsustatud) ettekujutuse kvantmehaanilistest protsessidest materiaalsetes objektides.

Üksikud elementaarosakesed, millest koosnevad tahkete kehade, vedelike ja gaaside aatomid ja molekulid, kiirgavad pidevalt väljakvante. Kui need läbivad mingi vahemaa (kõige suurema massiga nende seas – vahendavad vektorbosonid ja gluuonid massiga kuni 30 prootoni massi – suudavad läbida vaid väga lühikesi vahemaid tuumaosakeste ja aatomite sees, sellal kui ilma massita gravitonid ja footonid võivad läbida isegi mitme valgusaasta pikkuseid vahemaid) ja põrkuvad kokku osakesega, mis on võimeline avaldama vastastikmõju, siis need neelduvad osakeses ja annavad oma tõmbe- või tõukejõu sellele üle.

Vaatamata sellele, et ka nende vahendavate jõudude liitumistegur sõltub väga tugevalt vahendava osakese liigist (näiteks tugeva energiaga gluuonid on sadu tuhandeid kordi võimsamad kui nõrga energiaga vektorbosonid, sellal kui gravitonide vastastikmõju on omakorda triljon triljonit korda – üks 39 nulliga – nõrgem kui gluuonitel), säilitavad tõmbe- ja tõukejõud tervikuna tasakaalu. Niisiis tasakaalustavad üksikud jõud üksteist, vastasel juhul ei leiduks meie Universumis korrastatud materiaalseid struktuure, oleksid vaid elementaarosakeste kaootilised kogumid.

Meie, parapsühholoogide jaoks tähendab see, et oleme leidnud võimalikud psühho- ja telemeetrilise informatsiooni kandjad.

Kõik elektronid kiirgavad lakkamatult (vastavalt vajadusele) elektromagnetilise jõu väljakvante – virtuaalseid footoneid, selleks ei ole vaja eraldi ergastamise protsessi.
Meile ei tohiks enam muret tekitada, et seejuures on näiliselt rikutud looduses kehtivaid energia ja impulsi jäävuse seadusi (sest kokkuvõttes, nagu see peabki olema, viib kiiratud footon endaga kaasa osa energiast ja impulsist, mida algselt omas kiirgav osake, et siis see hiljem üle anda footonit neelavale osakesele). Heisenbergi määramatuse teooria kohaselt on sellised ebatäpsused võimalikud, kui osakese energeetiline tasakaal taastub sedavõrd kiiresti, et energia hetkeline puudus või ülekaal ei tekita häireid.

Niisiis, virtuaalne osake just nagu hõivaks energiat, mis on osakese tekkeks vajalik, kuid peab siis selle tagasi andma enne, kui energiapuudus muutub märgatavaks. Kui palju osakesele selleks aega jääb, sõltub energiapuuduse suurusest energeetilises tasakaalus: mida suuremad on energia ja impulss, mille viib ära kiiratud footon, seda kiiremini peab see uuesti neelduma. Seepärast saab suurt energiat kandev virtuaalne footon eksisteerida vaid väga lühikest aega, sellal kui väikese energiaga virtuaalne footon saab „maksetähtaja pikendust“, enne kui peab kõrvaldama puudujäägi energeetilises tasakaalus.

Asjaolu, et kõrgenergeetilised virtuaalsed footonid on lühima elueaga ja väiksema energiaga footonid pikima elueaga, selgitab ka seda, miks meil – nagu me järgnevaid harjutusi sooritades veenduda võime – õnnestuvad kergemini psühhomeetrilised kui telemeetrilised kontaktid.
Mida suurem on kaugus eseme-“saatja“ ja meie vahel, seda väiksemat energiat peavad omama sellest kiirguvad virtuaalsed footonid, et need üldse meieni jõuaksid.

Seda väidet kinnitab veel ka nähtus, et elektromagnetilise vastastikmõju liitumistegur ei ole püsiv suurus, vaid sõltub kahe laetud osakese vahelisest kaugusest. Mida lähemal on üksteisele osakesed, seda suurem on liitumisteguri väärtus (ja sellest tulenevalt ka vastastikmõju jõud).

Ülitaju

  1. Telepaatia

– mõtete lugemine („ühendumine“)

– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)

– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim

  1. Radiesteesia

– pendli kasutamine

– nõiavitsa kasutamine

  1. Psühhomeetria/telemeetria

– elutu mateeria mälu lugemine

  1. Regressioon

– eelmiste elude sündmuste meenutamine

  1. Selgeltnägemine

– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)

– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)

– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)

Psühhokineetilised nähtused

  1. Psühhokinees/telekinees

– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine

– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine

  1. Levitatsioon

– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt

  1. Kehaväline projektsioon

– energeetilise keha eraldamine materiaalsest

– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga

  1. Materialisatsioon

– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“

  1. Teleportatsioon

– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis.

Psii-nähtused: psühhomeetria ja telemeetria

Niisiis võime rahuliku südamega eeldada, et ka elutu mateeria on kandva keskkonna – virtuaalse footoni vahendusel võimeline mis tahes ajal võtma vastu informatsiooni ümbritsevast keskkonnast ning kiirgama ajakohast informatsiooni esemete seisundist ja muud teavet, näiteks mälestuste kujundeid. Kuidas see täpselt toimub, saame teada järgmises loengus, milles lisaks regressiooni nähtusele – eelmiste maiste elude juurde naasmisele – vaadeldakse ka elektroni kui footonite neelaja ja kiirgaja rolli.

Järelikult on praeguseks hetkeks jäänud vaid küsimus, kuidas töötleb elektron neelatud virtuaalsete footonite spinnides sisalduvat informatsiooni (lõppkokkuvõttes on seda vaja dešifreerida ja kuidagiviisi mõista, et sellega saaks üldse midagi peale hakata), kuidas elektron seda infot kogub ja kuidas kujutab virtuaalseid footoneid diskreetsete suurustena oma teadete edastamiseks ümbritsevale maailmale.

Siin aga ei paku nüüdisaegsete teadmiste tase paraku meile vähimaidki võimalusi seletust anda. Kõigest sellest, mis toimub elektroni sees, on meile teada sedavõrd vähe, et ei ole võimalik isegi puhtoletuslikult arutleda.

Niisiis ei jää meil muud üle kui tunnistada elektron psühho- ja telemeetriliste eksperimentide käigus saadud teabe põhjal omalaadseks sõltumatuks mikroskoopiliseks „vaimseks kohaks“, millel on oma teadvus, mis suudab tajuda, töödelda ja koguda informatsiooni ümbritsevast maailmast, samuti elutute esemete ja elusorganismidega suhelda.

Teeme lõpetuseks kokkuvõtte.

– Elektronid on suutelised väga piiratud ruumis koguma lõpmatu hulga virtuaalseid footoneid. Nii kujutavad need endast kontsentreeritud ruumilist energiat, mida me vaatleme kõikide materiaalsete struktuuride energeetilise keha struktuurielementidena.

– Elektronide kogum (kogu mateeria koostisest on üks kolmandik elektronid), mis on ühtlaselt jaotunud elutus esemes või elusas organismis, moodustab omalaadse energeetilise võrgustiku, mis vastab oma omaduste poolest ideaalselt Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudi väidetavale energeetilisele kehale.

– Asjaolu, et elektronid peavad pärast virtuaalse footoni neelamist taas kiiresti taastama oma energeetilise tasakaalu, selgitab, miks ka elutud esemed saadavad ümbritsevasse keskkonda pidevalt ruumilis-energeetilist kiirgust.

– Virtuaalsed footonid, mida need elektronid võivad ilma kõrgenergeetiliste protsesside abita elektromagnetilise jõuvälja kvantidena kiirata ja neelata, vastavad ideaalselt nõuetele, mida esitame elutute esemete vahel, samuti nende ja elusorganismide vahel suhtlemiseks vajalikele ruumilis-energeetilistele kvantidele.

– Ruumilis-energeetiliste kvantide kogunemise suutlikkuse nõue on elektromagnetilise jõuvälja kvantide puhul samuti täidetud: elektronis neeldununa võivad need säilitada oma spinni isegi miljardeid aastaid.

– Footonite pöörlemissuuna spinn ei avalda mitte mingit mõju elektromagnetilise jõu tõmbavale või tõukavale toimele, seepärast võivad välja vahendavad osakesed vastu võtta kahest võimalikust ükskõik kumma sisulise väärtusega spinni omavat footonit. Sel viisil on need võimelised edastama diskreetsetesse väärtustesse šifreeritud informatsiooni.

– Vahemaa, mida on virtuaalsed footonid suutelised läbima, sõltub nende energiast. See selgitabki kokkuvõttes, miks psühhomeetrilised kontaktid teostuvad kergemini kui telemeetrilised.

Psühhomeetria

Juba ammustest aegadest meie hämaras minevikus on posijad, nõiad, preestrid ja igat masti „selgeltnägijad“ kasutanud psühhomeetria tehnilisi võtteid selleks, et uurida elututelt esemetelt välja nende ajaloo ja päritolu saladusi. Ja neil on alati õnnestunud oma kaasaegseid sellega hämmastada – seda enam, et niisuguseid tulemusi andvad meetodid olid inimeste põhimassidele tundmatud, seda oskasid üksnes vähesed salateaduste koolides pühitsuse saanud.

Olukord muutus alles XX sajandi alguses, kui saksa arst Gustav Pagenstecher tegi vapustava avastuse, mis tõmbas endale kogu maailma terase tähelepanu.

Ta töötas sel ajal Mehhiko pealinnas ja päästis ühe Mehhiko kuberneri tütre elu. Kuid Maria Reyes – nii oli tütarlapse nimi – kannatas pärast operatsiooni kroonilise unetuse all. Pagenstecher püüdis teda terveks ravida hüpnoosi abil (see õnnestus) ja ühtlasi avastas ta tüdruku veidra omaduse: kui ta andis Maria kätte mingi eseme, suutis too otsekohe kujundlikult ja elavalt jutustada esemest ja inimesest, kellele ese varem kuulus.

1919. aastal leiti Mehhiko rannikult pudel, milles oli kiri. Asjaolud olid järgmised: kirja oli kirjutanud reisija inglise laeval Lusitania, mis oli pilgeni täis inimesi ja lahingumoona, kui Saksa allveelaev selle 1915. aastal torpeedoga põhja laskis. Kiri toimetati otsekohe katastroofis hukkunud reisija perekonnale. Pudel anti aga doktor Pagenstecherile psühhomeetrilisteks katseteks.

Niipea kui doktor Pagenstecher viis Maria hüpnoosiseisundisse ja andis talle pudeli, järgnes tüdrukult kohe põhjalik laevahuku kirjeldus sellisena, nagu see tegelikkuses toimus.

Kõmulise pealkirja all „Pudelpost Lusitanialt“ levis kogu maailma ajakirjanduses teade Maria Reyesi ainulaadsetest psühhokineetilistest võimetest. Ja seejärel, nagu võiski oodata, hakkasid kõikide kontinentide teadlased ja uurijad käima Mehhikos. Nende hulgas oli ka doktor Walter Franklin Prines Bostoni psüühiliste uuringute ühingust. Prinesit tunti kui kriitilise loomuga inimest, kelle arvamust võis julgelt usaldada. Tema kontrolli all korraldati ja protokolliti ülima täpsusega edasised psühhomeetrilised katsed Maria Reyesiga. Ja taas olid need üliedukad, nagu tõendavad kaks alljärgnevat lühendatud variandis esitatud psüühiliste uuringute ühingu protokollides kirjeldatud juhtumit.

Esimeses katses pidi Maria psühhomeetriliselt küsitlema meenet, mille tõi kaasa Pagenstecheri abikaasa reisilt Niagaara kosele (tegemist oli aragoniidist prossiga, mida müüakse tuhandete kaupa kose kõrval asuvates meenepoodides). Maria puudutas suletud silmadega prossi ja rääkis. „Ma asun vabrikus. Näen mehi ja naisi, nad kannavad euroopalikke riideid. Nad töötlevad treipingil eri suurusega esemeid – nööbikesi, pärleid … Kuulen eemalt suure kose kohinat …“

Teises katses oli uuringu objekt tükike Mehhiko kindrali Carlos Dominguese vormimütsi nahast. Ta kandis seda vormimütsi ööl, kui Puebla osariigis Tlaxcalantongo linnas tapeti rünnaku ajal president Carranza.

Maria Reyes nägi seda sündmust nii:

„Pime öö, tugev vihm. Kell on umbes kolm öösel, tunnen torkivat varahommikust külmust. Näha ei ole rohkem kui kahe sammu kaugusele … Kuulen karjeid ja needusi, püstoli- ja vintpüssilaske, hispaaniakeelseid käsklusi. Kuid kuulipildujaid ja kahureid ei ole. Näib, et see on öine jalaväerünnak. Näen, kuidas minu ees langeb suurt kasvu mees, tema moonutatud nägu valgustavad püssilaskude sähvatused, tema oiged tekitavad minus hirmu. Seejärel ta oiged lakkavad. Tema surnukeha otsa komistavad jooksvad mehed. Tunnen õudust. See on kohutav vaatepilt!“

Kindral Domingues, kes selle lahingu üle elas, kinnitas hiljem Maria kirjelduse õigsust ja andis niiviisi ühtlasi selle ülitaju nähtuse – psühhomeetria olemasolu kohta järjekordse tõestuse.

Järgnevatel aastatel korrati Pagenstecheri eksperimente edukalt paljudes parapsühholoogilistes uurimisasutustes, sealhulgas ka meie Parapsühholoogia ja Piiriteaduste Instituudis. Tulemus oli see, et samm-sammult avanesid psühhomeetriliste meetodite muistsed saladused ja arenesid välja uued selle ülitajuvõime saavutamise teed.

Suhtlemine elutute esemetega

Kohe alguses tuleb öelda, et meile kui kogenud parapsühholoogidele ei tekita suhtlemine elutute esemetega vähimatki raskust, sest meil on olemas selleks vajalik tähtsaim eeldus – oskus süüvida mis tahes ajal psii-teadvuse seisundisse.

Kõigi psühhomeetria valdkonnas tehtud uuringute tähtsaim järeldus oli see, et elutu ainega suhtlemiseks vajalik teadvuse avardunud seisundi võib saavutada nii heterohüpnoosi kui sama edukalt ka autohüpnoosi abil.

Joonis 7. Inglise reisiaurikut Lusitania, mille veeväljasurve oli 31938 brutoregistertonni, kasutati sõja ajal nii reisijate kui ka lahingumoona veoks. Laeva uputas 7. mail 1915 Saksa allveelaev Iirimaa lõunaranniku lähistel. Hukkus 1134 reisijat.

Meie psii-teadvus kujutab endast teadvuse avardumise kõrgeimat vormi, seepärast võiksime niisiis kohe asuda tegema praktilist tööd ja võtta kätte mis tahes eseme, et sellest „välja rebida“ tema ajalugu.

Kuid kõigepealt tutvugem siiski psühhomeetria teoreetiliste alustega, on ju teada, et ruumilis-energeetiliste nähtuste ja nende vastastikuste sõltuvuste mõistmine lihtsustab märgatavalt järgnevat asjakohaste psii-nähtuste realiseerimist. Ja mõistagi on meie kohus omandada laialdasi teadmisi parapsühholoogias, et olla suuteline pakkuma oma tulevastele klientidele nõustamisteenuseid optimaalsel tasemel.

Esimese sammuna tuleb meil vabaneda täiesti mõistetavast ja seepärast sageli välja öeldud ettekujutusest, mis seab võrdusmärgi psühhomeetria ja telepaatia vahele. Mõlemad ülitaju nähtused põhinevad küll ruumilis-energeetilisel suhtlusel materiaalsete objektide vahel, kuid

– erinevalt telepaatiast toimub psühhomeetriline informatsiooni edastamine mitte amplituud- vaid spinnmoduleeritud ruumilis-energeetilise kiirguse kaudu ja

– me ei võta psühhomeetrilist kiirgust vastu ülitaju toimivust tagava kroontšakraga, vaid vahetult käelaba abil kokkupuutepinnalt uuritava esemega.

Informatsiooni spinnmoduleeritud edastamise põhimõte on meile juba tuttav virtuaalseid footoneid käsitlevast jaost. Ja nagu me sealt teada saime, on elektromagnetilise jõuvälja kvandid väga tõenäoliselt identsed meie hüpoteetiliste ruumilis-energeetiliste kvantidega, seepärast puudub meil vajadus laskuda siin põhjalikesse selgitustesse nende funktsioonist psühhomeetrilises suhtlusprotsessis – me võime oma edasiste järelduste tegemisel lihtsalt lähtuda juba õpitust.

Eeldame niisiis, et ruumilis-energeetilised kvandid saavad elutu eseme energeetilise keha struktuurielementidelt (siin on nähtavasti silmas peetud elektrone) „lisa“ meile esialgu mõistetamatul spinnmeetodil, millest igaüks sisaldab osa (ühe biti) edastatavast informatsioonist (infoks võib olla nii mälu ja mõtete sisu kui ka teave keha seisundist).
Ruumilis-energeetiliselt edastatud mõtteid ei saa vastu võtta kroontšakraga, nagu oli see telepaatia ja ülitaju muude avaldumisvormide puhul, seda ei ole vaja edaspidi rohkem selgitada.

Kõige lühem ja kindlam side eseme-“saatja“ ja inimese-“vastuvõtja“ vahel luuakse psühhomeetrias „vastuvõtja“ käelaba ja uuritava eseme pinna abil!

Ja miski on siin veel olulisem.

Tänu sellele vahetule kokkupuutele asuvad mõlema energeetilise keha elektronid üksteisele nii lähedal, et osutub võimalikuks suure hulga suhteliselt energiaküllaste väikese toimekaugusega ruumilis-energeetiliste kvantide vahetus.

Üks esemest-“saatjast“ lähtunud spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiline kvant, mis neeldub inimese-“vastuvõtja“ elektronis, käivitab tõelise ahelreaktsiooni. See ergutab elektroni-“vastuvõtjat“ nüüd omalt poolt kiirgama üht identse spinniga ruumilis-energeetilist kvanti, mis tekitab omakorda järgmises elektronis ruumilis-energeetilise kvandi emissiooni – ja nii jätkub see mööda kogu elektronide ahelat (näiteks käelabast ajju suunduvate närvide müeliinkestades,) kuni subkortikaalsete ja kortikaalsete töötluskeskusteni.

Joonisel 8 on seda informatsiooni retranslatsiooni vormi viie üksteisele järgneva elektroni näitel veel kord selgitatud. Kortikaalsete närvirakkude elektronide spinnis diskreetse väärtustena kodeeritud informatsioon muundatakse seejärel meile praegu veel tundmatul viisil uuesti nendeks mõistetavateks neuroloogilisteks impulssideks (analoogsignaaliks), mis on olemas näiteks selgeltnägemises või telepaatias, ja töödeldakse ümber kvasisensoorseteks muljeteks samamoodi, nagu ka muu ülitajuga seotud informatsioon.

Täpselt vastupidise tee läbivad informatsioon ja käsklused, mida saadame esemele. Need muudetakse meie kortikaalsetes ja subkortikaalsetes struktuurides diskreetseteks suurusteks ja saadetakse edasi spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantidena mööda laskuvaid närve ja käelaba naha kaudu eseme pinnale, kust need võivad seejärel sattuda eseme sügavamatesse kihtidesse.

Joonis 9. Psühhomeetria. Parapsühholoogi esitatud küsimusele, mis saadetakse spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide abil füüsilise kokkupuutepunkti kaudu edasi, vastab elutu suhtluspartner sellega, et saadab omalt poolt spinnmoduleeritud vahendavaid osakesi kokkupuutepunkti kaudu küsimuse esitaja käelabasse. Sealt liiguvad need tõusvate närviteede kaudu tema kortikaalsetesse töötlusväljadesse ja prefrontaalsesse korteksisse, kus need teadvustatakse kujundlike ja kvasisensoorsete muljetena.

Loomulikult peavad meie elutule partnerile suhtluse käigus saadetud mõtted olema loodud nii kujundlikult kui vähegi võimalik – sõnades mõeldud mõtet ei suudaks see ju mõista. Ja ka vastupidi, on arusaadav, et me ei oota temalt mitte mingeid sõnades väljendatud vastuseid. Ese-“saatja“ jagab meiega informatsiooni tõeseid kujundeid (just nagu filmikaadreid) ja kvasisensoorseid muljeid edastades.

Kuid telepaatial ja psühhomeetrial on ühiseid jooni. Nii nagu ka telepaatias, sõltub psühhomeetrias infoedastuse kvaliteet ja intensiivsus suurel määral sellest, kui tihe on emotsionaalne kontakt „saatja“ ja „vastuvõtja“ vahel. Seepärast valime harjutuse XIX/1: VISUAALNE PSÜHHOMEETRIA sooritamiseks niisuguse eseme, millega meid seovad ühised mälestused, näiteks möödunud puhkust meenutava meene või lähedase (intiimne) koduse tarbeeseme. Seda läheb meil vaja ka harjutuseks XIX/2: MULTISENSOORNE PSÜHHOMEETRIA, mis õpetab meid lisaks kujundite nägemisele kuulma vaikset müra, tajuma temperatuuri ja niiskust, samuti haistma lõhnu ja tundma maitset.

Kuivõrd selline intiimne ese uuringut kergendab, kirjeldas kunagi ülemaailmselt tuntud, nüüd juba paraku surnud Hollandi parapsühholoog Wilhelm Heinrich Tenhoff: „Kui silmitsen merikarpi, mille olen asetanud oma kirjutuslauale mälestusena ühest merereisist, annab selle nägemine tõuke suure hulga meenutuste tekkeks … Need on palju tugevamad ja eredamad kui siis, kui mõtlen reisist ilma seda eset nägemata …“

Kuid Tenhoff viitab siin ühtlasi potentsiaalsele vigade allikale igasuguses psühhomeetrilises tegevuses ja vigade vältimiseks tuleb täpselt kinni pidada järgmisest reeglist.

Me ei tohi segamini ajada isiklikke meenutuste kujundeid psühhomeetriliste mingilt esemelt saadud meenutuste kujunditega ega pidada omi kujundeid samalaadseteks!

Et olla täiesti kindel selle vigade allika puudumises, asume varsti pärast põhiharjutusi uurima meenutusi esemetelt, mida me ei ole kunagi varem näinud, rääkimata juba nende omamisest, kuid mille ajalugu on objektiivselt võimalik kontrollida. Teeme seda näiteks vastavalt harjutuse XIX/3: PSÜHHOMEETRIA soovitustele, kuid selle harjutuse sooritamine eeldab kolmanda isiku kaasabi.

Kokkuvõtteks. Me võime psühhomeetriliselt esile kutsuda mälu sisu, mõtete ja keha seisundi informatsiooni edastamist mis tahes elutult esemelt kujundite ja kvasisensoorsete muljetena selliselt, et

– loome eset käelabaga puudutades füüsilise kontakti ja

– ergutame seda spinnmoduleeritud mõtteliste käskluste abil edastama meile soovitud informatsiooni diskreetsete suurustena spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide vahendusel,

– saadame need kvandid läbi käelaba naha mööda tõusvaid närviteid oma prefrontaalsesse korteksisse ja

– muundame seal (alateadliku) demodulatsiooni abil mõistetavateks neuroloogilisteks ärritusteks, mida teadvustame kujundlikus ja kvasisensoorses vormis.

Telemeetria

Psühhomeetriale pühendatud jaos saime teda, et elutute esemete elektronid omavad lõputut mälusalvestuse mahtu, mis ületab kaugelt meie neuroloogilise mälu mahu. See on seotud sellega, et üksik elektron on suuteline koguma suurt informatsioonihulka ja see salvestub igaveseks, sest elektroni eluiga on praktiliselt lõpmatu.

Harjutusi XIX/1–XIX/3 sooritades selgus ka, et esemete mälu sisu on väga mitmekesine ja hõlmab pisimaidki üksikasju. Ükskõik kas kõne all on tervet seina kattev mööbel või vaid plekike vaibal, kas tugeva aroomiga lõhnaõli või üksnes lõhna nõrk aimdus, on elektron kogu selle informatsiooni salvestanud.

Vastus küsimusele, kuidas on üldse võimalik väga erineva informatsiooni nii ulatuslik kogumine – lõppude-lõpuks on ju ainult vähestel materiaalsetel objektidel olemas psühhomeetrilise informatsiooni edastamiseks vajalik otsene füüsiline kontakt, sellal kui valdavat enamust neist eraldab üksteisest suurem või väiksem ruumiline vahekaugus, mis tuleb kõigepealt ületada –, on meile loomulikult juba teada eelmiste loengute arutlustest.

Orgaanilise ruumilis-energeetilise informatsioonivahetuse ajal elutute materiaalsete struktuuride vahel kiiratakse mitte ainult lühikese toimekauguse ja suhteliselt suure energiaga ruumilis-energeetilisi kvante, vaid ka väikese energia ja piiramatu toimekaugusega kvante. Viimased satuvad läbi keha pinda ümbritseva elektronpilve välja ja kannavad nende poolt moduleeritud kiirgust valguse kiirusega edasi järjest rohkem avarduvasse ruumi. Oma kontsentrilisel teel läbi kosmose teise materiaalse objektiga kokku põrkudes neelduvad need ja toimub informatsiooni edastamine.

Sel viisil saab iga ese pidevalt mis tahes passiivset informatsiooni teistelt esemetelt (ja nagu me hiljem näeme, ka bioloogilistelt organismidelt) ning võib niisiis pika aja kestel koguda teadmisi, millel on tõeliselt universaalne loomus ning mis hõlmavad aega alates maailma loomisest, „suurest paugust“ kuni tänase päevani. Ja see ei ole liialdus, kui räägime kosmilisest informatsioonilisest ühtsusest, millesse on ühendatud kõik materiaalsed struktuurid.

Ka meie võime millal tahes ühenduda sellesse elutu looduse informatsioonivõrku ja „lugeda seda eemalt“. Kui näiteks soovime passiivselt kuulata valitud eseme parajasti toimuvat infovahetust selle lähemas ja kaugemas ümbruses asuvate objektidega vastavalt harjutuses XIX/4: TELEMEETRIA antud soovitustele (me kasutame siin ära asjaolu, et iga ese peab pidevalt kiirgama informatsiooni kandvaid ruumilis-energeetilisi kvante, et kiiresti jälle taastada ruumilis-energeetiliste kvantide vastuvõtmisega rikutud elektronide tasakaal) või aktiivselt ergutada mis tahes eset harjutuses XIX/5: INTERAKTIIVNE TELEMEETRIA esitatud skeemi järgi selleks, et saada sellelt esemelt meid huvitavat informatsiooni ümbritseva maailma, selle praeguse seisundi või minevikumälestuste kohta.

Loomulik, et seejuures loome esmalt telemeetrilised kontaktid meie lähimas ümbruses asuvate esemetega. Me teame ju 8. loengu arutlustest, et igasuguse kiirguse tugevus väheneb võrdeliselt kauguse ruuduga kiirguse lähtepunktist, sest lainefront avardub ja vahendavad osakesed hajuvad järjest suuremasse ruumi!

Seejärel võime oma paranormaalse arengu käigus hakata automaatselt suhtlema järjest kaugemal asuvate objektidega, sest samal ajal koos meie kasvava tundlikkusega väheneb järjest ülitaju laitmatuks vastuvõtuks vajalike spinn- ja amplituudmoduleeritud ruumilis-energeetiliste kvantide hulk.

Samuti ei ole meil vaja telemeetriliste kontaktide loomiseks vaja eraldi arendada oma paranormaalseid võimeid – oleme ju eelmisi harjutusi sooritades juba suutnud luua kõik ülitaju arenemiseks vajalikud vaimsed eeldused, mida see meeltevälise tajumise vorm nõuab.

Esmajärjekorras tuleks siin nimetada oskust, mille omandasime loengute 15 ja 16 harjutuste abil – võtta kroontšakraga vastu bioloogiliste organismide amplituudmoduleeritud ruumilis-energeetilist kiirgust ja saata oma samal viisil moduleeritud informatsiooni otsmikutšakra kaudu välja. See lubab meil korraldada ka telemeetrilisi eksperimente, sest telemeetria ja telepaatia erinevad teineteisest üksnes informatsiooni edastamiseks kasutatavate vahendavate osakeste modulatsiooniviisi poolest (amplituudmodulatsioon on siin asendunud spinnmodulatsiooniga), kuid mitte informatsiooni edastamise tee poolest.

Selle väite õigsusele saime kinnituse juba 17. ja 18. loengu radiesteesia harjutusi sooritades, sest pendel ja nõiavits juhatasid meid otsitava objektini ainult sellepärast, et me võtsime (ehkki küll alateadlikult) kroontšakraga vastu objektist lähtuvat spinnmoduleeritud ruumilis-energeetilist kiirgust.

Järelikult arendasid pendli ja nõiavitsa kasutamise harjutused samuti meie suutlikkust võtta vastu spinnmoduleeritud ruumilis-energeetiliselt levivat infot, sest radiesteesia ja telemeetria erinevad teineteisest vaid selle poolest, et esimesel juhul võetakse spinnmoduleeritud informatsiooni vastu ainult alateadlikult ja selle sisu muudab nähtavaks motoorselt või psühhokineetiliselt liikuma pandav indikaator, sellal kui telemeetria puhul teadvustatakse info vahetult prefrontaalses korteksis kujundlikus või kvasisensoorses vormis.

Selleks vajalikud tehnilised võtted omandame käesoleva loengu psühhomeetriliste harjutuste abil, sest psühhomeetria ja telemeetria on teineteisele suhteliselt lähedased. Ainsad erinevused nende vahel on järgmised:

– psühhomeetrias kannavad informatsiooni lühikese mõjukaugusega ja energiaga suhteliselt küllastatud ruumilis-energeetilised kvandid, telemeetrias kannavad informatsiooni minimaalse energiaga ja piiramatu mõjukaugusega ruumilis-energeetilised kvandid, ja

– füüsilise kontakti puudumise tõttu „saatja“ ja „vastuvõtja“ vahel peab „vastuvõtja“ neid kvante kiirgama välja läbi otsmikutšakra ja vastu võtma kroontšakraga.

Joonis 10. Amplituudmodulatsiooni võrdlus spinnmodulatsiooniga. Telepaatia korral saavad ruumilis-energeetilised vahendavad osakesed oma informatsioonilise sisu tänu saabuvate impulsside amplituudide muutumisele, telemeetria korral kannab informatsiooni pöördeimpulsi lisamodulatsioon, mis võib olla kas paralleelne või antiparalleelne.

Lõpetuseks tuleb mainida, et juba märkimisväärne telemeetriliste võtete ja kogemuste valdamise võime ei tohi meid ahvatleda end lõdvaks laskma ega kirjeldatud harjutusi hooletult sooritama.
Telemeetriliste kontaktide loomisega ületame tähtsa piiri teel tõeliseks parapsühholoogiks saamisele, sest meie, inimeste kõrval osalevad kõikehõlmavas telemeetrilises ja telepaatilises suhtlemises ka kõik ülejäänud bioloogilised avaldumisvormid – ehkki küll sageli üksnes alateadlikult – nii, et edastatud informatsioon koguneb nende energeetilist keha moodustavatesse elektronidesse, see ruumilis-energeetiline infovõrk ühendab omavahel üksikuid esemeid ja indiviide ning selliseid näiliselt teineteisest erinevaid materiaalsuse avaldusvorme nagu elus ja elutu, samuti on see ühtlasi ühtse kosmilise teadvuse eksistentsi alus!

Ja sellesse tungimine, selles lahustumine on lõppude-lõpuks kõigi meie jõupingutuste kõrgeim ja viimane siht.

Teeme kokkuvõtte.

Me võime õppida tajuma kehasid ja ümbritsevat maailma, elutu eseme mälestusi ja mõtteid kujundite või kvasisensoorsete muljetena nii, et

– häälestume objekti näilist kujutist tekitades selle spinnmoduleeritud ruumilis-energeetilistele signaalide täpsele lainepikkusele,

– võtame need oma aktiveeritud kroontšakraga vastu ja

– viimaks muundame signaalid vastavates kortikaalsetes töötlusväljades amplituudmoduleeritud neuroloogilisteks ärritusteks ja töötleme ümber kvasisensoorseteks muljeteks, mida teadvustatakse prefrontaalses korteksis. Enesestki mõista võime ka täiesti sihipäraselt nõuda meid eriliselt huvitavat teavet nii, et ergutame eset oma otsmikutšakrast lähtuvate spinnmoduleeritud mõtteliste käsklustega edastama soovitud informatsiooni.

Joonis 11. Telemeetria. Pärast seda, kui parapsühholoog on end uuritava elutu eseme ruumilis-energeetilisele lainepikkusele häälestanud, võib ta esemest kiirguvat spinnmoduleeritud ruumilis-energeetilist informatsiooni mälu sisu, keha seisundi ja ümbritseva maailma tajumise kohta võtta vastu oma aktiveeritud kroontšakraga (seejuures võib mis tahes ese – meie joonisel auto – olla teiste elusate või elutute objektide informatsiooni vahesalvesti). Seejärel muundatakse tšakrast saabuv informatsioon asjakohastes kortikaalsetes töötlusväljades amplituudmoduleeritud neuroloogilisteks ärritusteks ja töödeldakse ümber kvasisensoorseteks muljeteks, mida viimaks teadvustatakse prefrontaalses korteksis. Otsmikutšakrast kiirguvate spinnmoduleeritud mõtteliste käsklustega (interaktiivne telemeetria) võib parapsühholoog ergutada eset ka soovitud informatsiooni kiirgama.
Categories: Peatükid