Harjutus 20.1: Kirutav laud

Eesmärk: Tõestada, et kirjutava laua vastused ei pärine teispoolsuses asuvalt surnult, vaid need on dikteerinud küsimuse esitaja mõistus või alateadvus.

Toime: Informatsioon, mille küsimuse esitaja on seansi ajal mõistusesse kogunud või mis on saanud talle kättesaadavaks spontaanse telepaatia või selgeltnägemise kaudu, kutsub esile spontaanseid psühhokineetilisi impulsse, mis sunnivad kirjutavat lauda paberil liikuma ja vastuseid üles kirjutama.

Abivahendid: Kirjutav laud, suur paberileht (selleks võib hästi sobida tavalise plakati tagumine külg) ja mõned inimesed meie tutvusringkonnast (kes ei pea valdama paranormaalseid võimeid).

Katse korraldamine: Katame tugeva, eelistatult ümmarguse laua suure paberilehega ja asetame selle keskele kirjutava laua. Võtame koos teiste seansis osalejatega (kaks kuni viis inimest) kohad sisse. Igaüks asetab pöidla ja väikese sõrme kirjutavale lauale nii, nagu näidatud joonisel, ja püüab täielikult lõdvestuda.

Kui on tekkinud täielik vaikus, palume kellelgi osalejatest keskenduda mõnele surnud inimesele, keda tunneme väga lähedalt, kõik teised juuresviibijad aga üksnes põgusalt, et kutsuda ta teispoolsusest välja järgmiste sõnadega: „X, palun vasta „jah,“ kui mind kuuled.“

Nüüd palume väljakutsujal küsida selle inimese elust fakti mingi sündmuse kohta, mida teame hästi ainult meie, teised seda ei tea või teavad üksnes ebaõiget (intiimse või ebameeldiva loomusega) interpretatsiooni. Süüvime mõtterahu seisundisse, et väljakutsuja ei saaks vastust välja lugeda meie mõtetest.

Kirjutav laud jääb paigale või hakkab aeglaselt liikuma, et kirja panna küsijale teadaolev väär versioon.

Nii saame kaheldamatu tõendi, et see ei olnud surnud isik teispoolsusest, kes sundis laua liikuma, andmaks elavatele vastus. See väär informatsioon pärines suures osas küsija mõistusest ja kandus spontaanse psühhokineesi vahendusel üle lauale. Kui asume ise küsija rolli, annab surnu meile kirjutava laua abil paberilehele mõistagi õige vastuse, sellesama, milleni oleksime kiiremini ja lihtsamalt jõudnud üksnes meenutades. Loomulikult võime välja mõelda ka teisi lõksumeelitavaid küsimusi, mis tõendavad, et me ei saa teispoolsusest mitte mingit informatsiooni. Sealhulgas sellest, milline on seal elu, sest sõltuvalt sellest, kuidas küsijad „taevast ja põrgut“ endale ette kujutavad, võib seal olla kas imetore ja meeldiv või hoopis raske. Või jääb kirjutav laud pärast selle küsimuse esitamist seisma nagu naelutatult.

Joonis 2. Trikid lauaga (vasakul kolm osalejat, paremal kuus osalejat).
Joonis 3. Kirjutav laud.

Tõsiste parapsühholoogiliste uuringute tarbeks on kirjutava laua kasutamine välistatud. Kuid lisaks tõestusele, et usk teispoolsusesse on täiesti põhjendamatu, võib see olla ka vahend, mis demonstreerib tõeliselt olemasolevaid psühhokineetilisi jõude ja annab kahtlejatele tõendi psii-nähtuste reaalsusest.

Kirjutava laua valmistamise juhend: Kirjutava laua valmistamiseks vajame ümmargust vineertahvlit paksusega 6 mm ja läbimõõduga 400 mm (laua töö tagamiseks ei pea materjal olema tingimata nelja-aastane tamm, nagu väidab rahvasuu), ümmargust puittoorikut läbimõõduga 10 mm ja pikkusega 400 mm, valget puiduliimi, ümarpeaga puidukruvi 2×5 mm ning pliiatsisüdamikku kõvadusega 2M ja läbimõõduga 2 mm.

Töövahendid: Elektriline puurpink, puuriterad läbimõõduga 1, 2 ja 10 mm, jõhv- või vibusaag, liivapaber teralisusega 100 ja 400 ning väike kruvikeeraja.

Pliiatsisüdamiku teritamiseks võime kasutada peent liivapaberit teralisusega 400 või spetsiaalset teritajat.

Pliiatsisüdamiku ja teritaja võime osta kirjutustarvete kauplusest või tellida instituudist, muu vajamineva leiame käsitöötarvete kauplustest (400 mm läbimõõduga vineertahvlid on seal peaaegu alati saadaval. Ärge muretsege, nendesse aukude puurimine ei ole keeruline.)

Kui oleme kõik hankinud, võime asuda lauda valmistama.

Kõigepealt märgime laua tööpinnal kolm võrdkülgse kolmnurgana paiknevat jalgade asukohti tähistavat punkti (joonis 3) ja puurime 10 mm läbimõõduga avad jalgade kinnitamiseks.

Seejärel lõikame ümmargusest 10 mm läbimõõduga toorikust kaks detaili pikkusega 103 mm ja ühe detaili pikkusega 100 mm. Pikemate ümmarguste detailide ühe otsa lihvime jämedama liivapaberiga ümaraks ja poleerime peenemaga üle, et need libiseksid mööda paberilehte ilma tugeva hõõrdumiseta, lühema detaili otsa puurime 2 mm ava.

Puuritud avasse asetame pliiatsisüdamiku. Et see välja ei kukuks ega avasse täielikult kaoks, puurime 10 mm kaugusele jala otsast küljele ligikaudu 1 mm läbimõõduga ava, mis ulatub tooriku keskele, ja keerame sellesse pliiatsisüdamiku fikseerimiseks puidukruvi.

Nüüd jääb veel üle ümarate jalgade sirged otsad liimiseks teha ja kinnitada need avadesse vineerplaadis. Laseme liimil mõne tunni kuivada, puhastame liitekohad peene liivapaberiga, asetame pliiatsisüdamiku oma kohale ja kinnitame kruviga nii, et see ulatuks 3 mm jalast välja.

Harjutus 20.2: Salvestatud helid

Eesmärk: Tõestada, et vabadel raadio- ja televisioonisagedustel levivate häälte ja vaimude kujutiste salvestustel on füüsikalised ja tehnilised põhjused, neid ei põhjusta „surnute ütlused“.

Abivahendid: Magnetofon või kassettmagnetofon, mikrofon, raadio, kõrvaklapid, videomagnetofon, magnetlindid.

Teostus: Magnetofon, mille võimendiosa on elektromagnetilise kiirguse eest ebapiisavalt varjestatud, võib teatud tingimustel, samamoodi nagu raadio, võtta vastu raadiosaatjast kiiratud elektromagnetilisi laineid, neid võimendada ja magnetlindile salvestada. Tavaliste salvestatud lintide taasesitamisel ei ole seda kuulda, sest neid helisid summutab tugevam signaal. Kui tugevamat signaali ei ole salvestatud, võivad need helid magnetkandja teralisusest tingitud müra võimendamisel taustal tugevamalt või nõrgemalt kosta.

Eelmiste salvestuste jääke pärast puudulikku kustutamist võime kuulda, kui paneme magnetofonis käima tühja lindi: isegi kui lindil on salvestatud vaid üks rada, jäävad tühjale rajale pärast pikka säilitamist magneetunud jäljed, mille on indutseerinud salvestatud rada.

Raadiovastuvõtjas võib vabadel sagedustel kuulda nõrka muusikat ja helisid, mida segavad atmosfäärihäired, kui kellaaeg ja ilmastikutingimused on kaugete saatjate ülileviks soodsad.
Vastuvõtja ebapiisav häälestusteravus (selektiivsus) võib põhjustada ettekavatsematut kõrvalsagedusel toimuvate saadete vastuvõttu, sageli koos häiretega ja viimaks võivad vabadel sagedustel omavahel sidet pidada raadioamatöörid (väga nõrga signaali tõttu on neid tavaliselt halvasti kuulda).

Ähmaseid mustvalgeid vaimude kujutisi, mida võib mõnikord näha tavaliselt vabadel telekanalitel, tekitab kaugete telesaatjate ilmastikuoludest tingitud ülilevi, sellal kui kunagi salvestusi kandnud video- või magnetlintidel esinevat sama nähtust võib seletada ebapiisava kustutamisega.

Mikrofoni meetod: Samamoodi nagu kõnet salvestades, ühendame mikrofoni magnetofoni või kassettmagnetofoniga ja lülitame salvestusrežiimi sisse. Kasutame kõige kiiremat salvestuskiirust (see tõstab salvestuse kvaliteeti), kutsume teispoolsusest välja soovitud kaasvestleja ja esitame talle küsimusi, millele tahaksime meelsasti saada vastuseid.
Pööramata tähelepanu häiretele, laseme salvestusel kesta mõned minutid lootuses, et lindile jäävad inimkõrvale kuuldamatud surnute vastused.

Kui oleme lindi tagasi kerinud, kuulame salvestust maksimaalse helitugevusega, eelistatavalt läbi kõrvaklappide. Kui kasutasime odavat, halvasti varjestatud magnetofoni või halvasti kustutatud magnetlinti, võime selgemalt või ebaselgemalt kuulda peaaegu täielikult müradesse mattuvaid hääli ja muusikat. Kui meil õnnestub sellest ka midagi mõista, annab see meile teavet kujuteldavalt „paranormaalse“ nähtuse allika kohta.

Raadio meetod: Nii nagu ka mikrofoni meetodi puhul, ühendame mikrofoni magnetofoniga, asetame mikrofoni seekord raadiovastuvõtja valjuhääldi ette. Otsime eelistatavalt kesk- või lühilainetel meile vabana tunduva sageduse. Selleks keerame häälestusnuppu, kuni valjuhääldist kostab ainult müra.

Seejärel kutsume surnud kaasvestlejat: „Halloo, X, kui sa mind kuuled, vasta raadio teel,“ ja esitame talle küsimusi. Jääme kuulama seda, mis meieni jõuab …

Kui häälestame vastuvõtja nn Jürgensoni lainele sagedusega 1480 kHz, mis magnetofonihäälte nähtuse „esmaavastaja“ arvates selleks eriti hästi sobib, ja valime salvestuseks öise aja, võime magnetofonilinti tagasi kerides ja uuesti kuulates ähmaselt ja arusaamatult kuulda Dubai raadiot (mis töötab samal sagedusel, kuid ei ole päeval kuuldav), või samuti sama sagedust kasutavat Viini ja Moskva raadiot.

Kuidas seejärel araabia-, vene- või saksakeelseid (Moskva raadio teeb ka saksakeelseid saateid) kõnekatkeid tõlgendada, see on juba meie asi.

Muide, katses võime loobuda mikrofonist ja ühendada magnetofoni kaabli abil otse raadioga (nüüdisaegsetel kassettmagnetofonidel ja stereoseadmetel on see enamasti tehniliselt võimalik). Sel juhul ei salvestu meie endi hääl.

Videokaamera meetod: Et salvestada „pilte teispoolsusest“, häälestame videokaamera vastuvõtuosa ultralühilaineala ükskõik millisele vabale sagedusele, millel puudub saatja signaal (teleekraanil näeme ainult „lund“).

Asetame kohale videokasseti, lülitame sisse salvestusrežiimi ja kutsume välja „teispoolsuse vaimu“, kes peab ennast meile lindil näitama ja esitatud küsimusele vastama.
Veidi aja pärast lülitame salvestuse välja, kerime lindi tagasi ja vaatame järele, milliseid üllatusi sellelt leiame …

Parima tulemuseni jõuame siis, kui teeme salvestuse hilisööl, eriti kui ilmastikuolud on ebaharilikud. Laseme lindil salvestusrežiimis lõpuni käia ja järgmisel päeval kontrollime teleekraanil, kas meil on õnne olnud.

Categories: Peatükid