Eessõna

Kehaväline tunnetamine oli tuntud juba tuhandeid aastaid tagasi. Muistsed egiptlased kasutasid niinimetatud astraalkeha mõistet, see on füüsilise keha eeterlik analoog.

Kehavälist tunnetamist nimetatakse üldiselt astraalprojektsiooniks. Sama tähendusega terminid on astraalsed rännakud või astraalsed lained. Nende all peetakse silmas astraalkeha eraldumist füüsilisest. Niiviisi avardub teadvuse väli ja muutub tajumise tüüp.

Astraalprojektsioon on teatud võtete ja rituaalide abil teostatav. Lisaks on seda efekti võimalik saavutada teatud preparaate manustades. On palju uurimusi, milles kirjeldatakse füüsilisest kehast lahkumist. Kõige tuntumana neist võib ehk nimetada Robert Monroed, raamatute „Kahe eluga inimene“ ja „Rännak väljaspool keha“ autorit.

Kui juttu tuleb kehavälisest tunnetamisest, on vaja peatuda ka lutsiidsetel unedel, mille ajal on inimene teadvusel, kuid magab. Lutsiidne uni on väga selgelt teadvustatud uni, teisisõnu saab inimene aru, et ta näeb sel hetkel und. Ta teadvustab, et füüsiline keha magab, kuid seejuures on tema MINA-teadvus, mis ei erine tavalisest teadvusest, ärkveloleku seisundis. Tavalises unes niisugust teadvust ei ole ja täielikult puudub teadvustamine, et see on uni.

Surmaeelsete läbielamuste ajal on haige või surija täie teadvuse juures ja näeb, kuidas ta hõljub oma keha kohal, liikudes mööda pikka tumedat tunnelit heleda, särava maastiku poole. Niisugune aisting tekib meeleelundite ja hinge kehavälise töö tulemusel.

Ameerika ja Põhja-Aasia šamaanid ning ravitsejad suutsid saladuslike rituaalide ja ravimtaimede abil viia end transsi ning kogeda nägemusi. Kehaväliste elamuste ajal viibisid šamaanid muutunud teadvuse seisundis.

Arvatakse, et šamanism on usk kontaktidesse jumalate ja vaimudega. Neid kontakte loovad šamaanid, kes suunduvad monotoonsete rütmide saatel hingerännakutele.

Šamaani läbitud tee on maa ja taeva süntees, vaimse ja maise maailma läbipõimumine.
Keha on hinge looduspärane tööriist ja nõuab samasugust tähelepanu nagu hing. Astraalkeha on parapsühholoogias füüsilise keha teisik või astraalne analoog. See koosneb väga peenest, inimsilmale nähtamatust mateeriast. Igal inimolendil on niisiis astraalkeha. Astraalkeha on reaalsem „tõeline inimene“ kui füüsiline keha.

Kehavälise tunnetamise ajal on võimalik liikuda ruumis ja ajas valgusest kiiremini. Seejuures võib mateeriat kahjustamata läbi tungida seintest, terasest, betoonist, õhust, gaasist või veest.

Paljudes meie õpilaste teadetes rõhutatakse, et kehavälist tunnetamist esineb tunduvalt sagedamini, kui arvatakse. Seoses sellega esineb paljude õpilaste teatel hirmu, mis on paljudel juhtudel olnud seotud surmahirmuga.

Soovime märkida, et kehaväline tunnetamine on täiesti ohutu. Isegi vastupidi, nende läbielamuste ajal virguvad uued loomingulised jõud ja energiad, mis on kasulikud nii argielus kui ka isiksuse psüühilis-vaimses arengus.

On soovitatav kõik taolised kogemused, tähtede seisud ja läbielamused üles kirjutada, et neid juhtumeid võrrelda, ja ka sellepärast, et tihti võib kehavälise tunnetamise ajal saada mitmesuguseid elulisi soovitusi.

Kehavälised aistingud

Hingede või astraalsete rännakute mõisted on olemas olnud juba palju sajandeid, nüüdisaegses parapsühholoogias nimetatakse neid kehavälisteks aistinguteks. Siin on tegemist tajumisega, mis toimub ilma meeleelundite osaluseta, kui teadvus on füüsilisest kehast eraldunud ja võib asuda sellest kaugel.

Ülim läbielamine kehaväliste aistingute puhul on teadvuse eraldumine ihulisest kestast, nii saavutatakse „teise tegelikkuse“ tajumine.

Kehaväliste aistingute mõiste on juba ammu tuttav šamaanidele (vt 14. ja 15. loeng), nõidadele, maagidele, ravitsejatele, pühakutele, vaimsetele juhtidele ja paljude rahvaste põliste müütide hoidjatele. Selle nähtuse geograafia on väga lai: Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Siber, Indoneesia, samuti Austraalia. Need inimesed on suutnud tahtejõu pingutusega langeda transsi ning olla vahendaja inimese ja jumala või vaimu vahel.

Sideme loomiseks jumalatega kasutasid šamaanid trumme, rituaalivahendeid ja tseremoniaalset riietust. Nad langesid transsi, et otsida kadunud hingi või küsida jumalatelt, kas viljasaak tuleb hea, kas jaht saab olema edukas. Transsi jõudmiseks kasutasid šamaanid tavaliselt ravimtaimi, et tekitada visuaalseid nägemusi transi ajal.

Selliseid kehaväliseid aistinguid nimetatakse šamaanide lennuks. Niiviisi käisid nad rännakutel allmaailmas või vaimude juures. Sageli toodi vaimude lepitamiseks ohvreid.
Sellisteks ohvriteks valiti inimesi šamaanide vahetust lähikonnast.

Näiteks Austraalia šamaanide jaoks oli väga oluline, et nende hing suudaks une ajal kehast lahkuda. Sel ajal külastasid šamaanid kaugeid kohti ja kui nende keha oli sügavast unest taas ärganud, andsid nad teada, mida kogesid ja mida rännakute ajal nägid. Aborigeenid nimetasid seda „šamaani hinge lennuks tohutu suure lohega“. „Kui šamaan lendas ära, viibis ta keha sügavas, surmataolises unes ja mitte keegi ei püüdnud teda äratada. Šamaanid andsid oma läbielamistest teada pärast ärkamist.“ Lohedele, kellega lendasid šamaanid, oli harilikult vaja ohverdada. Kui šamaanid tagasi jõudsid, jutustasid nad oma kohtumistest ja vestlustest jumalatega, kaugetest maailmadest ja neist, kes inimeste seast peagi lahkuvad.

Šamanism on muistne viis uurida isiksusi ja ravida inimesi. Šamaan on antropoloogiline nimetus ravitsejate kohta eespool loetletud geograafilistes kohtades.

Joonis 1. Šamaani lend loomade saatel. Eskimo šamaani joonis.

Ravitsemise all ei peeta siin silmas üksnes mitmesuguste haiguste ravimist. Alles pärast pühitsemist omandasid šamaanid ravitsemise võime. Selleks oli aga vaja kaua õppida. Väljaõppinud tõelised šamaanid suutsid astuda kontakti teiste maailmade ja vaimudega.

Šamaan tunnetas kosmilist korda ja loodud maailma suuri vastastiksidemeid. Šamaanide tee oli Taeva ja Maa, vastastikku läbipõimunu vaimse ja maise süntees. Lisaks muule oli šamaan see valitu, kes oli võimeline Maailma piiridest väljuma, olema saadikuks, niinimetatud siduvaks lüliks kahe maailma vahel: elavate ja surnute maailma vahel või siis mittemateriaalsete eksistentside maailma vahel.

Šamanism ei ole religioon, nagu sageli väidetakse. See on muutunud teadvuse isikupärane tajumine, mida kirjanik ja filosoof Mircea Eliade nimetab kosmiliseks religiooniks ning loodusteadlane Aldous Huxley igaveseks filosoofiaks.

Astraalsed liikumised

Juba muistsetel aegadel oskasid salajastesse religioossetesse riitustesse, niinimetatud müsteeriumidesse pühendatud kogeda kehaväliseid aistinguid. Plutarchos (kirjanik ja biograaf, kes elas umbes 46–125 pKr) kirjutas, et „surmahetkel toimub hingega sama, mis suure pühendatuga müsteeriumi ajal“.

Joonis 2. Paracelsus.

Platon (kirjanik ja filosoof, kes elas 427–347 eKr) uuris isiklikult müsteeriumide saladuslikku maailma. Ta väitis, et nii tugevnes tema usk surmajärgsesse ellu.

Väga võimalik, et mõned tuntud parapsühholoogid on religioosse ekstaasi haripunktis viibides kogenud kehaväliseid aistinguid. Näiteks püha Siena Katariina nägu teravnes ekstaasi ajal ja muutus laipkaameks, kehal ei olnud märgata mitte mingisuguseid elumärke. Ja püha Teresa küsis endalt: „Kas ma viibin omas kehas? Mulle näib, et olen surnud ja jätan selle maailmaga hüvasti. Ja ma ei tea täpselt, kus ma praegu olen, kas omas kehas või mitte.“

Püha Paulus kinnitas korintlastele, et on olemas mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne keha. See seisukoht on omane paljudele religioonidele.

Astraalkeha mõiste esineb okultses ja spiritistlikus kirjanduses juba ammu. Siin peetakse silmas keha, mis on materiaalse keha teisik. Lisaks sellele on olemas mõiste „astraalne rännak“ (kreeka keeles aster – taevatäht). Esimest korda mainis sõna „astraalne“ Paracelsus (Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim, 1493–1541), kogu maailmas tuntud arst, maag ja astroloog. Selle mõistega tähistas ta vahepealset tasandit, mis asub füüsilise ja vaimse tasandi vahel. Paracelsuse nimi tähendab „parem kui Celsus“ (Celsus – vanarooma arst Aulus Cornelius Celsus). Selle nime andsid talle õpilased ja järgijad suure autoriteedi eest meditsiinis.

Parapsühholoogias on üldine seisukoht, et elus inimene võib lahkuda oma kehast ja jälgida maailmas toimuvat kõrvalt. Inglise keeles kannab see nime out-of-body-experience — ОBЕ. Siin on tegemist sellega, et isiku meeleelundid lastakse omalaadsele rännakule, need eralduvad kehast, mis jääb elutuks, psüühika on seejuures täiesti selge ja toimimisvõimeline. Rändur tunnetab kõigi oma meeleelunditega mitte kohta, kus asub keha, vaid kohta, kus asub sel hetkel tema MINA. Kui rändavat MINA märkavad kusagil mujal kolmandad isikud, on tavaks rääkida bilokatsioonist. Seda mõistet tunti katoliku kirikus juba palju sajandeid tagasi.

Üks ajalukku läinud sündmus juhtus püha Antoniusega Paduast. 126. aastal luges ta Limoges’ katedraalis missat. Jutluse ajal tundis ta, et loeb samal ajal missat teises linnas. Ta laskus palveks põlvili, koguduseliikmed palvetasid koos temaga. Samal ajal nägid mungad teda teises kirikus. Niisiis luges ta tunnistajate sõnutsi missat korraga kahes kohas. Analoogilisi teateid on saadud Rooma pühakute Ambrosia ja Clemensi kohta.

Samasugune lugu juhtus Alfonso von Liquoriga, kes oli 17. septembril 1774 Arezzo vanglas. Vang ei soovinud sel päeval kambrist lahkuda ega süüa. Järelevaatajad väitsid hiljem, et nägid teda unelaadses seisundis. Ta avas 5 päeva pärast silmad ja jutustas, et käis paavst Clemens XIV surivoodi juures. Teda ei uskunud mitte keegi. Kuid hiljem kinnitasid tunnistajad ta sõnu. Tehti kindlaks ja kirjeldati kõigi üksikasjadega, kuidas vang Alfonso von Liquori viibis leinajate hulgas.

Bilokatsiooni jõudu kirjeldas isa Pius Apuliast, kes suri 1967. aastal. Kogu maailmas tuntud munk võis ilmuda tema abi vajavate haigete juurde, kes asusid temast märkimisväärsel kaugusel.

Kahekehaline tajumine

California ülikooli psühholoogiaprofessor Charles Tart kirjutab Robert Munro raamatu „Kehavälised rännakud“ eessõnas, et kehavälised aistingud on universaalse levikuga nähtus, mida on täheldatud inimkonna kogu ajaloo jooksul.

Joonis 3. Astraalkeha ehk Ka külastab muumiat.

Niinimetatud kahe keha tajumine on tuntud nähtus sellistes kultuurides nagu Egiptus, India ja Hiina, samuti kristlikus Lääne-Euroopas. Kabalas (heebrea keeles qabbalah – pärimus), juutluse müstilises raamatus on samuti juttu astraalkehast. Peale selle väidetakse seal, et igal inimesel on oma vaimne keha, mille mõõtmed ja välimus langevad füüsilise kehaga kokku. See vaimne keha võib füüsiliselt eralduda, õhku tõusta, võib olla täiesti sõltumatu, kuid samas kergesti juhitav, kus see ka mingil teatud ajahetkel ei asu.

Teadlased Silvan Maldon ja Hereward Carrington on välja andnud raamatu „Astraalkeha projektsioon“. Maldon kirjutas selle eessõnas: „Olin 12-aastane, kui kogesin esimest korda astraalset rännakut. Olin niivõrd noor ja ebaküps, et ei osanud minuga juhtunu tähtsust hinnata. Need läbielamused olid ettekavatsematud ja kordusid perioodiliselt. Olin nendega sedavõrd harjunud, et pidasin seda loomulikuks nähtuseks ega rääkinud minuga toimuvast vanematele. Mul ei olnud ka mingit kavatsust märkmeid teha vaatamata sellele, et valdkonna vastu huvi tundvad inimesed seda minult korduvalt palusid.“

Maldon hakkas juba 12-aastaselt voodis lamades ennast tajuma. Need läbielamused toimusid pika aja kestel. Ta kirjeldas oma raamatus teatud inimeste jutustusi ja kehaväliste aistingutega kaasnevaid asjaolusid.

Aistingute kategooriad olid järgmised.

– ravimitega tekitatud astraalne projektsioon;

– astraalne projektsioon inimestel, kes tegid läbi operatsiooni ja oskasid selle käiku kirjeldada vaatamata sellele, et nad olid narkoosi all;

– läbielamised seoses haigestumise, õnnetusjuhtumi või surmaeelse seisundiga.

Maldon jutustas ka, et paljud inimesed kogevad spirituaalsesse maailma sisenemist ilma mingite raskusteta ja suurima heameelega. Selles mõttes peavad nad end õnnistatuks.

Ühes Inglise päevalehes avaldati 17. mail 1905 järgmine huvitav artikkel. Parlamendiliikmed Parker ja Geiter teatasid, et nad kohtasid lobiruumis major Rashe’d ja läksid tema juurde, et teda tervitada. Pärast vestlust nendega major kadus. Parlamendiliikmed, kes majorit väga hästi tundsid, jõudsid ühisele arvamusele, et majori käitumine oli üsna veider ja arusaamatu. Nad avastasid ka, et majorit ei olnud sel päeval üldse parlamendis, ta veetis terve päeva kodus haigena voodis.

Kirjanik August Hare kirjutab oma raamatus „Minu elu lood“ missis Butlerist, kes elas koos oma mehega Iirimaal. 1891. aastal nägi ta ebaharilikku und. Missis Butler nägi end unes rikkas ja luksuslikus, väga hubases majas. Seda und nägi ta palju kordi. Aasta pärast kolis abielupaar Butler Londonisse ja leidis maakleri abiga elukohaks maja Hampshire’is. Kui missis Butler majja sisenes, ta lausa tardus: „See on ju sama maja, mida ma unes nägin!“ Kulus kaua aega, kuni ta hämmastusest toibus.

Märkimisväärne oli ka see, et ta orienteerus majas suurepäraselt ja teadis pisiasjadeni kõiki selle sopikesi. Ainult üks uks oli talle võõras, sest see oli ehitatud üsna hiljuti. Maja müüdi odava hinna eest ja see tekitas missis Butleris imestust. Ta nõudis tungivalt maaklerilt selle kohta selgitust. Too tunnistas vastutahtsi, et terve aasta kestel oli maja külastanud viirastus. Maakler väitis, et tunnistajate kirjelduse järgi meenutas see viirastus väga missis Butlerit.

Seoses sellega jutustame veel ka ajaloolise näite inimese teisikust, mis ilmus surma hetkel.

24. aprilli õhtul 1891 viibis kindralfeldmarssali Helmut Moltke majas tema sõber Friedrich August Dressler oma poja Helmutiga. Nad kuulasid kolmekesi muusikat ja mängisid visti. Keset mängu tõusis Moltke püsti, tema pilk oli ebaloomulikult pinguldatult ette suunatud ja silmad helklesid veidralt. Ta lahkus ruumist, läks oma tuppa, heitis pikali ja suri. Samal ajal väljusid ohvitserid Max Gönloe ja Harald von Groben kindralstaabi hoonest Königsplatzil. Nad olid tublisti tööd teinud ja tundsid rõõmu eelseisvast õhtusöögist.

Tänaval tuli neile vastu kindralfeldmarssal Moltke. Ohvitserid võtsid valveseisangu ja andsid talle au. Kuid „suur vaikija“ (nii hüüti Moltket) ei vastanud tervitusele. Ohvitserid vaatasid talle imestunult järele. Korraga oli Moltke jäljetult kadunud.

Järgmisel päeval said ohvitserid teada, et just sel minutil kindralfeldmarssal suri.

Teisikud

Üht parapsühholoogilist nähtust kirjeldab Vene teadlane Aleksandr Nikolajevitš Aksakov oma raamatus raamat „Animism ja spiritism“.

See juhtus üle-eelmisel sajandil Riiast mitte väga kaugel Valmiera linnas prestiižses tüdrukutekoolis. 1845. aastal õppis seal 42 tütarlast kogu riigi tuntuimatest peredest. Samal aastal võeti kooli tööle mademoiselle Sazhe.

Nädal hiljem hakkasid õpilaste seas levima mitmesugused kuuldused. Ühed tüdrukud rääkisid, et õpetaja töötab raamatukogus, teised nägid teda samal ajal trepist laskumas. Viimaks jõuti järeldusele, et see on lihtsalt inimlik rumalus, ja jutud lakkasid.

Kuid ükskord juhtus midagi, mis kõiki väga hämmastas. Mademoiselle Sazhe andis oma klassis tundi. Ta kirjutas midagi kriidiga tahvlile. Ja korraga nägid õpilased tema teisikut, kes seisis samuti tahvli juures, ainult et ilma kriidita käes.

Tund katkestati. Direktriss asus seda müstilist juhtumit uurima. Küsitleti kõiki õpilasi, nende vastused protokolliti. Tehti kindlaks, et kõik 30 õpilast nägid õpetaja teisikut ja suutsid teda vabalt kirjeldada.

Mõne aja pärast juhtum kordus. Tüdrukud nägid mademoiselle Sazhed lõunalauas, teisik seisis tema ees ja tegi kätega mingeid liigutusi. Teine kord ilmus teisik ootamatult ruumi, kus viibisid õpilased, ja lahkus sealt veidi aja pärast. Samal ajal oli mademoiselle ise külmavärinates ja lamas oma voodis.

Pärast tervet rida selliseid sündmusi õpetaja vallandati, sest vanemad hakkasid kartma oma laste pärast koolis, kus jalutab ringi viirastus.

Mademoiselle Sazhe andis kurvalt teada, et temaga on juba 19 korda midagi niisugust juhtunud, kuid ta ei suuda olukorda kontrolli alla võtta ega juhtida. Nii tuligi tal töökohalt lahkuda.

Goethe teisik

Omaenda teisiku kohtamine on ülimalt haruldane juhus. Kuid ajaloos teatakse ka selliseid sündmusi. Nende seas on juhtum ühe väga tuntud isikuga. Poeet Johann Wolfgang von Goethe (1749–1832) nägi ennast kord aias jalutamas. Muistse Euroopa uskumuse kohaselt on see märk peatsest surmast. Kuid Goethe elas pärast seda veel väga kaua.

Teisik ei erine mitte millegi poolest tegelikust isikust. On palju teateid vaimsest teisikust, kes kannab nime Ka, ta on füüsilise kehaga seotud hõbedaste elastsete sidemete abil. Kui saabub füüsiline surm, need sidemed purunevad.

Prantsuse politseinik Hippolit Charbonnet töötas ühes koloonias, uurides aborigeenidest inimsööjate kriminaalset salaliitu Kesk-Aafrika Vabariigis. Ta toimetas juurdlust pikki kuid, et teha lõpp rühma tegevusele.

Kord kuulis ta, et tema jälitatavad tõid ohvriks fetiši Maghena, nii kõlab sõna „panter“ jaka keeles. Gbajade arvates koosneb inimene kehast, hingest ja oma teisikust, niinimetatud vaimust. Keha ja hing surevad, vaim aga jääb elama ja mõjutab kadunukese perekonnapead. Vaim on iseseisev ega allu inimeste mõjutamisele, kelles ta asub.

Et võita kurjus, võtab vaim tõelise või kujuteldava looma välimuse. Kui loom sureb vägivaldset surma, muutub ta suremise viisist olenevalt röövloomaks: krokodilliks või mõneks muuks loomaks.

Me näeme, et täiesti teistsuguses kultuuris, Aafrikas, esinevad samuti teisikud.

Psii-nähtused: kehavälised aistingud

Astraalkeha liikumistrajektoor

Ülitaju

  1. Telepaatia

– mõtete lugemine („ühendumine“)

– mõjutamine eemalt (vaimne ravitsemine eemalt)

– suhtlemine inimene-inimene, inimene-loom, inimene-taim

  1. Radiesteesia

– pendli kasutamine

– nõiavitsa kasutamine

  1. Psühhomeetria/telemeetria

– elutu mateeria mälu lugemine

  1. Regressioon

– eelmiste elude sündmuste meenutamine

  1. Selgeltnägemine

– kognitsioon (olevikusündmuste tajumine)

– retrokognitsioon (mineviku tunnetamine)

– prekognitsioon (tulevikku vaatamine)

Psühhokineetilised nähtused

  1. Psühhokinees/telekinees

– füüsilise jõu avaldamine materiaalsetele esemetele ja nende mõjutamine

– füüsilise jõu avaldamine energeetilistele väljadele ja nende mõjutamine

  1. Levitatsioon

– inimeste ja esemete vabastamine gravitatsioonivälja mõju alt

  1. Kehaväline projektsioon

– energeetilise keha eraldamine materiaalsest

– psii-nähtuste tekitamine energeetilise kehaga

  1. Materialisatsioon

– esemete ja inimeste tekitamine „mitte millestki“

  1. Teleportatsioon

– esemete või iseenda ümberpaigutamine ühest punktist teise ilma liikumiseta ruumis

Teisikud kirjanduses

Bilokatsioonist kirjutatakse ka ilukirjanduses. Kirjanik E. T. A. Hoffmann (1773 – 1822) kirjeldab sageli oma teostes teisikuid. Prantslane Guy de Maupassand (1850 – 1893) kirjutas teisikutest oma kuulsas kriminaalnovellis ”Le Horla”.

Inglane Robert Louis Stevenson on oma teoses „Dr Jekyll ja mr Hyde“ jutustanud teisikutest. See lugu paelub oma õudustega veel tänapäevalgi paljusid režissööre.

Mitteametliku statistika järgi on 1000 inimesest 400 kogenud oma teisiku olemasolu. Nüüdisaegne meditsiin peab bilokatsiooni mõistatuseks.

Tuleb rõhutada, et bilokatsiooni saab tahtlikult esile kutsuda ravimite ja meditatsiooniharjutuste abil, tahtmatult võib see tekkida stressi, šoki, läbielamuste tagajärjel või surmaeelses seisundis.

On olemas instituudid, kus on võimalik õppida saavutama kahestumise seisundit. Kõige tuntum on kool Milanos, kus seda õpetab joogaõpetaja Carlo Patrian.

Õpetaja väidab, et seda tehnikat ei ole välja töötanud tema. Ta toetub muistsetele Tiibeti ja islami kogemustele. 1971. aastal suri ameeriklane Paul Twitchell, kes neid kogemusi levitas. Paul Twitchell omakorda õppis seda kõike Tiibeti mungalt, kelle vaim teda ükskord külastas. Ameeriklast võiks muidugi kahtlustada pettuses, kui seda liikumist ei pooldaks 100 000 inimest.

Eespool öeldust kokkuvõtet tehes saame järeldada, et inimene on kosmiline olend ja võib elada mis tahes ruumilises mõõtmes. Inimene on tegelikkuses surematu. Vaid tema bioloogiline keha võib ilmuda uuel kujul.

Astraalne side

Füüsiline ja astraalne keha on teineteisega seotud niinimetatud astraalsete sidemete abil. Kaugus kehade vahel ei ole oluline. Astraalsete sidemete omaduste kohta lähevad arvamused lahku. On ainult üks suur kokkulangevus: neid iseloomustatakse väga sageli hõbedastena, elastsetena, kergesti venivatena, kaugusest sõltumatutena. Isegi kui tegemist võib olla lõpmatusega.

Maldon kirjutab: „Mida väiksem on kaugus kehade vahel, seda tihedamad on astraalsed sidemed, seda tugevam on nende magnetism, seda keerulisem on hoida astraalset keha füüsilisest kehast väljas. Nende sidemete ristlõige väheneb proportsionaalselt kaugusega kehade vahel, mis võib ulatuda lõpmatuseni.“

Joonistel 4–7 näeme astraalkeha eraldumist füüsilisest, millega see on seotud astraalsete sidemete abil. Selles seisundis eraldub teadvus kehast. Teadvus hõljub teistel tasanditel, teises ajas. See võib näiteks tulla tagasi, aga ka suunduda tulevikku. Meditatsiooni abil võime suunata oma teadvuse informatsiooni juurde, mis ei ole registreeritud meie loogilises ajupoolkeras.

Joonis 4. Astraalse rännaku lähteasend on täieliku rahu seisund, sisemine tasakaal, füüsiline ja kehaline lõdvestumine. Lutsiidse une treeningud on kõige parem astraalseteks rännakuteks ettevalmistumise viis. Astraalkeha eraldumisega kaasneb algul teatav nõrkusaisting, mis seejärel kiiresti kaob. Me tunneme ainult astraalkeha olemasolu ning registreerime kõik tundmused ja muljed. Me tajume astraalkeha kõrvalt ja just nagu füüsilise keha sees. Algfaasis on astraalkeha kergesti juhitav. Me tunnetame hästi meid ümbritsevat ja saame ka uusi aistinguid, mis meenutavad kerget puudutust.
Joonis 5. Psüühiline ja materiaalne keha on nüüd teineteisest eraldunud. Astraalkeha kerkib järjest kõrgemale. Neid ühendab vaid hõbedane juhe. Astraalkeha eemaldub füüsilisest ja hakkab liikuma teatud suunas. Astraalkeha kuju võib olla erinev. Kui me ei anna sellele kindlat vormi, siis teeb seda alateadvus.
Joonis 6. Astraalkeha lendab materiaalse keha juurest ära.
Joonis 7. Astraalkeha tõuseb ettevaatlikult vertikaalsesse asendisse. See hakkab liikuma. Kõigepealt asub astraalkeha uurima ümbrust, et tutvuda tavatu olukorraga. Hõbedane juhe aheneb järjest, kuid ei purune: ühendus materiaalse kehaga säilib igal juhul. Me tunneme, kuidas me läbistame seinu, kuidas me just nagu lendame, me juhime oma hõljumist kergelt. Keha tagasitulek võib toimuda teadlikult, kuid seda võivad provotseerida ka välised tegurid, müra, krabin. Tagasitulek toimub mööda sama trajektoori. Pärast füüsilise ja psüühilise keha ühinemist algab sügav ja terve uni.

Unenäod ja uni

Sajandite kestel on inimeste unenägusid peetud jumalate pärusmaaks. Kuid sageli tekitavad neid lihtsad põhjused, näiteks ületäitunud magu, igapäevaste mõtete jätkumine. Inimesed ei ole olnud suutelised alateadvuse mõistatuslikku kujundite keelt selgitama, seepärast on nad unesid omal viisil interpreteerinud.

Veel kaua enne seda, kui Lääs avastas unede psühholoogilise tõlgendamise võimaluse, on paljud teised kultuurid juba selle nähtuse vastu huvi tundnud ja püüdnud öiseid nägemusi kuidagi seletada.

Paljude kultuuride esindajad – babüloonlased, juudid, egiptlased, hindud, hiinlased ja hiljem ka kreeklased on toimuvaid sündmusi ja nähtusi unede abil kirjeldanud. Seda on teinud pühakud, arstid, šamaanid, teadjamehed, ravitsejad, astroloogid ja selgeltnägijad.

Ajapikku on unesid kogutud, võrreldud, tõlgendatud ja raamatutena välja antud. On tekkinud unenägude seletajad, millest võib leida unede tähendusi. Sageli kujundasid uned inimeste elu ja nende isikupära. Kreeka filosoof Aristoteles (384–322 eKr) ütles: „Uni on hinge peegel.“
Une kogemine kuulub inimese isiklike tajude hulka, see on inimhinge imeline kingitus inimesele endale. Uni puhastab hinge liigsest ballastist. Unel on oma keel, see avaldub isikupäraste piltide ja sümbolitena.

Ühest küljest on see väga lihtne kommunikatsiooniliik, kuid teisalt ka väga keeruline. Unenägude puhul on kõige tähtsam, et need väljendavad meie südamest tulnud mõtteid, mida vahel dramatiseeritakse, et luua emotsionaalsust.

Psühholoog Ann Faraday kirjutas raamatus „Une mängud“, et uned on enesetunnetuse võti.
Kreeka filosoof Synesios Küreenest selgitas unenägude olemust nii: „Loodus on ette näinud aja, mida me kasutame puhkuseks. Uneajal on inimese jaoks tohutu suur tähtsus. See looduse and on rahulolu allikas. Me ei maga selleks, et elus püsida, vaid seepärast, et unes me õpime elama …

Niisiis, meie kõik – mehed ja naised, vanad ja noored, rikkad ja vaesed – tahame saada oma unedele selgitust. Inimese uni on nagu oraakel, kes on kõigis meie argiaskeldustes alati valmis andma osavõtlikku ja täpset nõu, mis võib ühtaegu päästa pattudest ja suunata tõelisele teele.“

Teaduses on nüüdisajal tõestatud, et uni on meie vajadus, me suudame kaua olla söömata ja joomata, kuid unehäired võivad põhjustada hingelisi ja füüsilisi hälbeid.

Une olemus

Unenägu on vaimse elu tulemus ja kujutab endast oma esmases mõttes pettekujutlust. Ärkveloleku seisundis sõltub hinge tegevus ümbritseva keskkonna mõjust. Teadvuse mõjutamine annab ainet ettekujutuste loomiseks.

Me ei näe unes mitte ainult meid ümbritsevaid esemeid ega lahendamist vajavaid probleeme. Meie uned teevad meist selgeltnägijad ja me näeme neis tulevikku. Prohvetlikud uned on tavalised nähtused. Neid esineb sagedamini, kui me arvame. Iga inimene on kas või üks kord elus näinud unes tulevikusündmusi. Need võivad olla seotud kas tema enda või poliitika, geograafia, üldiste probleemidega.

Une põhiliigid

Me jaotame uned kategooriateks, et nendes paremini orienteeruda. Unede tõlgendamisel tuleb mõistagi arvesse võtta meie isikupäraseid omadusi. Me liigitame uned järgmistesse kategooriatesse.

Agressiivsed uned
Akustilised uned
Košmaarsed uned
Õudusuned
Professionaalsed uned
Töölt errumineku uned
Värvilised uned
Uned merereisidest
Uned kukkumise kohta lennukist
Uned sünnitustest
Uned ohtudest
Uned majadest ja ruumidest
Uned nõidadest ja viirastustest
Identifikatsiooniuned
Lapseuned
Kehalised uned
Vägivallauned
Uned haigustest
Kriminaalsed uned
Elutee ja orientatsioon
Muusikalised uned
Öised uned
Prekognitiivsed uned
Ergutavad uned
Seksuaalsed uned
Teravad uned
Militaristlikud uned
Uned loomadest
Uned surmast
Ürgsed uned
Tõepärased uned
Hoiatavad uned
Numbrilised uned
Uned inkarnatsioonidest

Unede liike on niisiis palju. Iga unenägu kujuneb oma eripäraste seaduste järgi. Lisaks on see hinge loomupärane tegevus.

Sellega seoses märkis Šveitsi psühhoanalüütik Ernst Aeppli: „Me ei tea unenägude põhjuseid. Tekib mulje, et unel on ükskõik, kas me seda vaatame või mitte, kas selle sisu vastab reaalsusele või mitte. Unenägu annab oma vaatajatele just nagu soovituse mitte suhtuda oma teadvusse tõsiselt. Uned käivad oma iseseisvaid, autonoomseid radu.“

Une üldine funktsioon on päeval kogetud materjali ümbertöötlemine selleks, et toota ülimalt väärtuslikku informatsiooni teadvuse jaoks. Seda informatsiooni tuleb töödelda ja selgitada, et saada uusi teadmisi reaalse elu ja suhete kohta.

Meie ajus ja alateadvuses on varjul suurepärane omadus. Igaüks meist võib ehitada alateadvuseni viiva silla ja tõsta selle põhjast välja peidetud varandused, mis seda just ootavadki.

Ajulained

Ajulainete sagedust (tsüklite arvu sekundis) mõõdetakse hertsides (Hz, vt 1. loengut). Pidev sagedusspekter hõlmab vahemikku alates nullist tsüklist sekundis (surm) kuni 60 või 70 tsüklini sekundis. Seoses sellega, et selle vahemiku teatud alades on pinged suuremad, jaotatakse ajulained sagedusrühmadeks. Iga ajulainete klass on seotud ühe või teise selgelt eristatava teadvuse seisundiga ning ühe või teise vaimse tegevuse liigiga. Aju aktiivsust näidatakse ajulainete kujundina, mis kajastab elektrilise aktiivsuse tugevust aju eri osades. Ajulainete nelja dominantset vormi ja nendega seotud seisundeid tähistatakse järgmiselt:

– alfa-lained: passiivne tühjuse seisund (8–12 Hz),

– delta-lained: sügav uni, teadvuse kõrgem seisund (0–4 Hz),

– teeta-lained: uned hüpnoosiseisundis (4–8 Hz),

– beeta-lained: mõttetegevus, aktiivne seisund (12–24 Hz).

Inimese aju on meie närvisüsteemi, kommunikatiivse võrgu keskus, mida võib võrrelda suure linna telefonivõrguga. Et keha teeks täpselt oma tööd, saadetakse ühest punktist teise signaale. See näib olevat suhteliselt lihtne, kuid tegelikkuses on see uskumatult keeruline.
Igas inimkehas sisaldub umbes 10 triljonit närvirakku, mis saadavad üheaegselt ajju tuhandeid signaale.

Praegu me teame, et närvisüsteem toodab nõrka elektrivoolu, see on justkui patarei. Ja närvirakud edastavad elektrilisi impulsse nagu telefonijuhtmed. Me ei hakka süüvima aju struktuuri käsitlemisse, kuid on kindlaks tehtud, et meie aju on üks keerulisemaid Päikesesüsteemis leiduvaid orgaanilisi moodustisi. On hämmastav, et meis ei tekita imestust kahe aju olemasolu, me räägime mõistagi alati ühest ajust, mis koosneb kahest sümmeetrilisest poolkerast.

Inimese organismis on kaks neeru, kaks kopsu, kaks silma ja kaks kõrva, mis suurendab organismi ellujäämise võimalusi juhul, kui üks kahest elundist saab kahjustada. Kumbki ajupoolkeradest juhib oma osa kehast: vasak poolkera keha paremat poolt, parem poolkera keha vasakut poolt.

Kiire une faas

Kiire une faasi ehk REM-faasi (Rapid Eye Movement – silmade kiire liikumine) ajal avaldub uni mõlema silma kiirete sünkroonsete liikumiste kaudu. Mount Sinai hospidali töötaja William Dement tegi kindlaks, et silmade liikumise sagedus ja suund sõltuvad une sisust. Seepärast tundub üpris põhjendatuna oletus, et silmade liikumine une ajal meenutab unes toimuvate sündmuste jälgimist. Unede uuringud on tõestanud, et silmade kiire liikumise faasid korduvad tsükliliselt ja on seotud pindmise une faasidega. Need vaatlused on registreeritud EEG abil. Unetsüklite individuaalne kestus on keskmiselt 90 minutit, silmade liikumise üksikute faaside kestus on keskmiselt 20 minutit.

Dement avastas ka, et öö jooksul võib täheldada tavaliselt 4–5 kiire une faasi, mis algavad une iga tsükli lõpus ja moodustavad kokku umbes 20% uneajast. Iga uneperiood kestab 1 kuni 70 minutit. Algul on need perioodid lühikesed, kuid pikenevad iga tsükliga.

Une esimese faasi alguses äratas Dement oma katsealused, häirides niiviisi une nägemist. Eranditult kõigil patsientidel tugevnes pärast niisugust une katkestamist ärritus, tekkis hirm ja vähenes keskendumisvõime. Kui patsiendid jäeti järgmisel ööl rahule, täheldati kaotatud unede kompenseerimist: nad nägid öö kestel unesid mitte enam viis, vaid seitse korda.

Teadlane kirjutab: „Katsete tulemused lubavad teha järelduse, et igaüks peab öö kestel nägema unesid. Kui inimene pidevalt unest ilma jätta, kasvab tema unevajadus, mis avaldub uneperioodide ja puhkefaaside arvu suurenemisega ning unenägude märgatava ajalise pikenemisega üldise uneajaga võrreldes. Praktika näitab, et sellist unenägude kestuse pikenemist täheldatakse vähemalt nelja öö kestel, sel ajal toimub tekkinud puudujäägi kvantitatiivne kompenseerimine. Kui takistada inimesel pikema aja kestel unenägude nägemist, võib suure tõenäosusega oodata häireid isiksuses endas.“

Siit näeme, kui suur roll meie elus on unel ning kui tähtis on see meie füüsilise ja psüühilise tervise jaoks.

Lõpetuseks anname sõna mäluspetsialistile doktor Bruno Furstile: „Väärib märkimist, et meie aju töötab ka siis, kui oleme õppeprotsessi ammu lõpetanud, see tähendab siis, kui magame.“ See nähtus aitab meil lahendada mingit erutavat probleemi, mis tundub meile väga keerulisena, kui koondame enne und sellele oma mõtted. Seletuse annab praktika: meie alateadvus töötab ka siis, kui teadvus „magab“.

Meie aju suudab unes vastu võtta ja lahendada ka matemaatikaülesandeid. Oleks väär arvata, et teadvus ja alateadvus kui psüühilised tasandid ei ole omavahel mitte kuidagi seotud. Õigem oleks neid ette kujutada kahe ruumina, mida eraldab painduv ja kergesti eemaldatav vahesein. Seisundit kirjeldav kujundlik väljend „lävi“ iseloomustab niisugust suhet kõige täpsemalt, sest iga mõte võib ülima kergusega hüpata teadvusest üle alateadvusse. Mõnikord õnnestub meil üle „läve“ tuua teadvusse ka teatud alateadvuse mõtteid.

Igaüks meist on kas või korra elus kogenud olukorda, kui mingi probleem on õhtul tundunud täiesti lahendamatuna. Te läksite rampväsinuna magama ja vajusite rahutusse unne. Hommikul aga ei paistnud see probleem enam olevat eriti keeruline.

Lutsiidsed uned

Kui oleme uinunud, algavad unenäod, mis kulgevad meie vaimusilma ees nagu filmid. Kui meid ümbritsevad imelised maastikud, elame läbi olukordi, mis on vastuolus kõigi loodusteaduste seadustega. Me ei koge mitte ainult õnnelikke hetki, vaid ka hirmu ja paanikat. Meid jälitatakse, kuid me ei suuda kohalt liikuda, langeme kuristiku või upume sohu. Me just nagu viibime toimuva juures, osaleme tekkivates unenägudes. Just nagu näitlejad, täidame rolle meie jaoks kirjutatud filmistsenaariumis.

Ja praktiliselt kõigis unenägudes oleme passiivsed. Meil puudub võimalus jätkata mingi meeldiva stseeni nautimist, me oleme oma jälitajate ees abitud ja kaitsetud. Seepärast ei ole ime, et ärkame vahel keset ööd või järgmisel hommikul higistena, tinaraske kehaga ja täielikult kurnatuna, nagu oleksime kogu öö teinud ränka tööd.

Lutsiidsed uned (ladina keeles lucidus – valgusküllane) annavad meile võimaluse asuda oma unenägudes aktiivsele positsioonile ja ise määrata unes toimuvat, vt harjutust XXIV/3: LUTSIIDSED UNED.

Väljendi „lutsiidsus“ võttis 1960. aastatel kasutusele Ameerika psühholoog Celia Grinn ja see tähendab, et inimene on une ajal täie teadvuse juures ning hoolimata sellest, et ta magab, võib ta unes toimuvat juhtida. Lutsiidsus sarnaneb paljude omaduste poolest teadvuse muutunud seisundiga, sest sel juhul ei ole inimene enam unenäo passiivne jälgija, vaid suudab ise sündmuste käiku oma unes määrata.

Teadvuse muutunud seisund

Teadvuse muutunud seisund on omalaadne lahtiühendumine normaalsest tavaseisundist, mille puhul toimub kommunikatiivne infovahetus. Teadvuse seisundi muutumise tagajärjel katkeb informatsiooni saabumine välismaailmast või muutub see ebaoluliseks. Selle asemel kasvab teadvuses kaemuslike kujutluste tähtsus, millele ei suuda välismaailm avaldada olulist mõju.
Teadvuse seisundi muutumine on

– kehaväline tunnetamine,

– assotsiatiivsed läbielamised,

– läbielamiste haripunktid,

– uimastitega tekitatud hallutsinatsioonid,

– müstilised kadumised,

– transtsendentaalne meditatsioon.

Ülemaailmselt tuntud Austria psühholoog ja arst Sigmund Freud (1856–1939), teoreetilise ja praktilise psühhoanalüüsi rajaja, on kirjutanud 17 raamatut ja avaldanud umbes 200 teaduslikku tööd. Tänu Freudile hakati und läänemaailmas asjakohaselt väärtustama. Raamatus „Unenägude seletamine“, mis ilmus esimest korda aastal 1900, avas Freud paljude teadlaste jaoks täiesti uued teed alateadvusse.

Kui Freud pidas unesid minevikku sisaldava informatsiooni kandjateks, siis Šveitsi psühholoog ja psühhiaater Carl Jung (1875–1961) omistas unele veelgi suurema tähenduse. Oma töös „Une funktsioonid“ näitas ta unede tohutu suurt potentsiaali, mis väljub piiridest paljudes lahendamata konfliktsetes olukordades. Tema arvates võib unes lisaks individuaalse alateadvuse sümbolitele täheldada ka kollektiivset alateadvust: individuaalne alateadvus toob pinnale varjatud probleeme, sellal kui kollektiivse alateadvuse sümbolid käsitlevad universaalse tähendusega teemasid. Nüüdisaegses psühhoanalüüsis tunnistatakse Freudi ja Jungi teooriat.

Kuid tuleme tagasi lutsiidsete unede juurde. Lutsiidse une ajal on teadvuse seisund identne ärkveloleku teadvuse seisundiga, kuid mõttelise tajumise erinevus on märgatav. Põhjus on selles, et subjektiivsed tingimused avaldavad une tasandil vahetumat ja laiemat mõju kui igapäevase materiaalse tegelikkuse taustal. Seepärast muutub iga ergutus, olgu see mõtteline või emotsionaalne, otsekohe vastavateks piltideks.

Teisikkeha

Werner Zurfluh, raamatu „Öised allikad“ autor väidab, et inimese teisikkeha, see tähendab tema astraalkeha, mille abil saab ta sooritada astraalseid rännakuid, kasutatakse kehavälises seisundis transpordivahendina. Teisikkeha nimetatakse esoteerikas ja parapsühholoogias paljude nimedega: elav keha, astraalkeha, ülestõusnud keha, Ba, Bardo-keha, elektriline keha, loovate jõudude keha, teemantkeha, teisik, Aydon, tõeline keha, tõeline teisik, elava fantoom, peenmateriaalne keha, voolav keha, särav keha, neljamõõtmeline keha, vaimne keha, terve keha, Ka, Kama Rupa, Larva, hele keha, helendav keha, linga sarira, mentaalne keha, närvide vaim, parakeha, Pranamajakoma, fantoom, fööniks, plasma, pneuma, kehaline teisik, spiritistlik keha, keha vaim, kiirgav keha, Tulpa, Tulku, kosmilise elu kandja, elav keha, soovide keha, kaksik.

Ärkvelolek ja teadvus

Ärkvelolevaks me nimetame teadvusel olevat inimest. Üldises kõnekeeles kasutatakse mõisteid „teadvusel“ ja „ärkveloleku seisundis“ sünonüümidena. Tõsi küll, tekitab mõningat hämmeldust, kui ärkveloleku seisundis inimene ei ilmuta teadvuse tundemärke. Lutsiidsete unede puhul on olukord pigem vastupidine. Teadvusel inimene ei pea tingimata olema ärkveloleku seisundis. Kõrvalt vaadates näib, et ta tõepoolest magab. Püüdke juttu teha kuutõbisega, kui teile tundub, et ta käib ringi täie teadvuse juures, ja te mõistate, et ehkki ta keha on ärkvel, teadvus siiski magab. Kuutõbine ei vasta teie küsimustele. Ja isegi kui vastab, ei mäleta ta pärast ärkamist midagi.

Tõenäoliselt on iga autojuht läbi elanud taolise kogemuse. Kui juhti hirmutab sõidu ajal mingi keeruline olukord teel, siis ta võib viimase kümne minuti kestel juhtunut mitte mäletada. Ja kõikidele pingutustele vaatamata ei mäleta ta tagasiteed. Aga kui selle aja kestel juhtub avarii, väidavad kõik tunnistajad, et juht oli rooli taga täie teadvuse juures.

Niisiis, me võime esitatud näidetest teha järgmised järeldused. Füüsilise keha ärkvelolek ei tähenda, et hing on samuti ärkvel. Samamoodi nagu füüsilise keha uneseisund ei tähenda, et ka teadvus magab. Kõik, mis lutsiidsete unede ajal läbi elatakse, võib näida ebaloogilise, korrapäratu ja sürrealistlikuna. Kuid lutsiidsetel unedel on omad eripärad. Unede spetsialisti jaoks ei ole ükski unenägu ebaloogiline, sest ta oskab seda spetsiaalsete sümbolite ning kodeeritud tunnuste abil analüüsida ja interpreteerida. Lutsiidses unes on iga magaja suuteline ise vastava unenägude seletaja abil kindlaks tegema une mõtte ja toimuva eesmärgi. Lisaks sellele võib uneseisundis inimene sihikindlalt ja teadlikult sekkuda teatud olukordadesse, kui ta peab seda vajalikuks. Lutsiidseid unesid saab kasutada teadvuse avardamiseks. Me võime selles seisundis tegutseda nii, nagu see on teatud kindlate eesmärkide saavutamiseks vajalik.

Astraalne tasand ja surm

Professionaalide vahel puhkevad sageli ägedad vaidlused astraalse tasandi ja sellega seotud rännakute teemal. Kas astraalne tasand on identne eluga teispoolsuses? Parapsühholoogid ei ole seniajani suutnud selles üksmeelele jõuda. Okultistid peavad surma, elu lõppu üleminekustaadiumiks, mille kestel eraldub astraalkeha ja lendab kõrgematesse sfääridesse. Spiritismi poolehoidjad peavad võimalikuks suhelda hauda maetud surnute hingedega, kusjuures surnud külastavad oma lähedasi vaimu kujul.

Levinud õpetuste ja religioonide kohaselt asuvad surnute hinged teispoolsuses. Teispoolsust kujutatakse ette kui maailma teisel pool jõge (vt 20. loengut), mis eraldab elavate ja surnute maailma. Parapsühholoog Karl Spitzenberger on seisukohal, et astraalkehal on alateadvus, mille substantsi aatomid kuuluvad astraalvälja, teisisõnu maailma, mis ümbritseb meid nagu õhk. Ta järeldab oma vaatlustest, et me ei taju seda maailma üksnes sellepärast, et selle mateeria on uskumatult peen. Kuid astraalsete ainete tihedus võib olla erinev, need on analoogsed mateeriaga – kõvade kehadega.

Me teame, et ei ole olemas maailma ei siin ega teisel pool teadvust (20. loeng). Kõik need oletused kuuluvad mitmesuguste religioossete voolude valdkonda, mis kirjeldavad niisuguste kujundlike piltide abil hinge ja keha eraldumist teineteisest pärast surma. Meenutagem Prantsuse tuumafüüsikut Jean Charoni, kes oma raamatus „Vaim ja mateeria“ uurib oma ühtsuse teooriat, mille järgi on just nimelt inimene esmane maailma looja. Ta annab täiesti teistsuguse tõlgenduse sellistele mõistetele nagu aeg ja ruum ning väidab, et meie vaim on igavene.

Charoni arvestuste kohaselt on keha igas rakus umbes 100 miljardit elektroni, mis kannavad informatsiooni meie vaimse MINA kohta. Ja kõiki meie MINA peegeldavaid elektrone on kokku sama palju kui tähti ja planeete kogu Universumis. Teadlane räägib niinimetatud kosmilisest MINAst, millesse on koondatud kõik elus ja elutu.

Charoni väitel leiavad maise ruumi igas kuupsentimeetris teatud kindla aja kestel üksteist meie esivanemate ja meie järglaste MINAd. Niisugused vastastikused kohtumised toimuvad tavaliselt pärast inimese füüsilist surma. Sellest lähtudes teeb ta järelduse, et inimesed, kes olid üksteisele lähedased reaalses füüsilises elus, ei lähe kunagi lahku. Rudolf Steineri antroposoofilise õpetuse (saksa keeles Antroposophie – inimlik tarkus, vastaspoolsus, Theosophie – jumalik tarkus) järgi lahustub füüsiline keha pärast surma Maa füüsilises kehas ning ühineb sellega kõigis oma koostisosades. Senikaua kuni inimene elab Maal, toitub tema füüsilis-mineraalne keha teise nähtamatu eeterkeha elujõududest. Kuid mitte ükski normaalne inimene ei taju surma nii lihtsalt, nagu seda paberil kirjutatakse. Inimese maailmavaatest sõltumata on surm iga mõtleva olevuse jaoks seletamatu nähtus, õudne sekkumine tavapärasesse ellu, ootamatu langemine tundmatusse, paik, kust ei ole kuni tänase päevani keegi tagasi tulnud ja mille kohta ei ole mitte keegi mitte midagi objektiivset rääkinud.

Veidi rahustavad meid teoloogi, filosoofi ja poeedi Johann Gottfried von Herderi (1744 – 1803) sõnad: „See, mida me nimetame surmaks, on üksnes varjatud üleminek uuesti ellu naasmiseks.“

On hämmastav, et nüüdisajal, kui inimkond teab, et võib ise korraldada elu oma äranägemise järgi, on küsimus hauatagusest maailmast taas omandanud niisuguse aktuaalsuse. Tõenäoliselt on asi selles, et inimene usaldab täielikult nüüdisaegset tehnikat, mille abil vastu seista luisele vikatiga daamile. Usku surmast võitu saamise võimalusse ja millegi püha ootust võib täheldada peaaegu kõigi kõrgelt arenenud kultuuriga rahvaste juures: šamanismis, taoismis, hinduismis, budismis, islamis, judaismis, kristlike religioonide teispoolsuse ideedes, samuti mõnede Euroopa rahvaste kultustes ja tavades. Miks on inimene läbi aegade püüdnud elu lõplikkust ja surma pöördumatust kahtluse alla seada? Kas see on hirm lõpu ees, õudus millegi seletamatu ees, mille puhul ei ole mingit tähendust sellistel mõistetel nagu turvalisus, püsivus, usaldus?

Surm ja uni

Prantsuse vanasõna ütleb, et uni on surma noorem vend. Pealiskaudselt vaadates on see tõesti nii, sest igal ööl, kui magame, ei ole me ümbritseva maailma jaoks peaaegu mitte mingil moel olulised. Tegelikkuses asume me aga täiesti tundmatus maailmas, me tegutseme ja liigume hoopis teisel tasandil.

1975. aastal andis enne seda täiesti tundmatu Ameerika arst Raymond Moodi välja raamatu „Elu pärast surma“. Raamatus olid esitatud vaatlustulemused 150 patsiendi kohta, kes olid üle elanud kliinilise surma ja jagasid selle kohta oma muljeid. Loomulikult tekib küsimus, kas kliinilise surma üleelanu viibis ikka tõepoolest teises maailmas? Ameerika psühholoog Ronald Ziegel oletab, et need olid üksnes „kehalistest uimastitest“ ajutiselt kahjustatud aju hallutsinatsioonid.

Sotsioloogi ja surmade uurija doktor Kenneth Ring jälgis samuti 102 kliinilise surma üle elanud patsienti: 41% neist oli kogenud klassikalist surmale lähedast varianti. Edasiste uuringute käigus jõudis psühholoog järeldusele, et patsientide kirjeldatud aistingud võib jagada teatud astmetesse.

  1. Sügava rahulolu aisting toimuva alguse üle.
  2. Oma kehast lahkumise aisting.
  3. Mõistetamatu pimeduse saabumine.
  4. Valge kiirguse tajumine.
  5. Lahustumine selles kiirguses.

Doktor Raymond Moody patsiendid jutustasid samalaadsetest aistingutest: nad võisid lahkuda oma kehast, varsti nägid nad eredat valgust, mille tugevus muutus mõne aja pärast ebamaiseks. Mitte keegi neist isikutest ei kahelnud vähimatki, et „kauge valgus“ on helendav elusolend, kes ümbritses surijat soojusega, tehes seda kirjeldamatu armastuse, kaastunde ja mõistmisega.
Arstide hulgas leidub ka eespool nimetatud nähtuste kritiseerijaid. Nad toovad esile põhjendusi, et surev patsient kannatab hapnikupuuduse all ajus, aju verevarustus on puudulik ja seetõttu tekkivad eespool kirjeldatud surmaeelsed aistingud. Doktor Ronald Ziegel California ülikoolist on märkinud, et surmaeelsed elamused meenutavad väga ravimitest ja uimastitest sõltuvate inimeste aistinguid ja nägemusi. Doktor Fred Schummeiner, Denveri St. Lukeni haigla kardioloog, on uurinud surmaeelseid kogemusi 1961. aastast alates. 1979. aastaks oli ta jälginud 1000 kliinilise surma juhtu ja teinud kindlaks, et 60% patsientidest, kellel seiskus süda, teatasid surmaeelsetest aistingutest. Ta jõudis järeldusele, et inimliku teadvuse elu jätkub pärast kehalist surma.

Tuleme tagasi raamatu „Elu pärast surma“ autori Raymond Moody juurde. Leiame tema raamatust lõigu, mis jutustab Emmanuel Svedenborgist (1688–1772), tuntud Rootsi loodusteadlasest ja müstikust. Ta kirjutab: „Svedenborgi teostest ja veel varem piiblist, kreeka filosoofilt Platonilt, Tiibeti surmaraamatust „Bardo Thodol“ võime leida arutlusi nähtuste kohta, mida me nimetame surmaeelseteks aistinguteks.

Mõtete paralleelsus muistsete tarkade kirjutistes ja meie kaasaegsete teadetes, kes on ise läbi elanud oma surma, on täielikult vaieldamatu fakt.“ Doktor Moody püüab esitada tõendeid selle kohta, et elu jätkub pärast surma. Igatahes pakub ta meile ülimalt palju informatsiooni mõtisklusteks teemal, mille üle mõtlevad teadlased ja surmauurijad, kes ei suuda selles küsimuses jõuda ühisele otsusele– mis siis on surm, kas kehalise tegelikkuse lõpp või salapärase vaimse tegelikkuse algus?

Unepäevik

Kaheldamatult on tähtis, et me oma uned üles kirjutaksime, isegi kui me nende märkmetega hiljem tööle ei asu. Igal juhul saame üliväärtuslikku materjali, mis rikastab meid teadmistega enda kohta.

Täiesti piisav on une kestel kogetud läbielamused kirja panna lausetena. Kõige tähtsam on üles kirjutada kõik unenägudes nähtud pildid, sest me võime need väga kiiresti unustada. Pärast ärkamist on meie käsutuses vaid mõned minutid, mille kestel me suudame veel unes nähtud pilte taastada.

Eriti hoolikalt tuleb üles kirjutada kõige sagedamini esinevad sümbolid, nimed, arvud, et neid hiljem võrrelda ja uurida. Korduvad unede sarjad võivad meile tuua väga suurt kasu. Edaspidi koostame isikliku sümbolite käsiraamatu, sest igal unel on ju oma isikupära.

Oleks hea, kui teeksime unedest vahel ka visandeid, sest vahel on see kujundlik salvestamise meetod tulemuslikum. Tingimata tuleb üles märkida kuupäev, et hiljem oleks võimalik kindlaks teha, millal oleme samalaadseid unenägusid näinud.

Mõnikord tundub meile pärast ärkamist, et me ei näinud und. Kuid see ei ole nii. Me lihtsalt ei suuda seda meenutada. Iga inimene näeb öö jooksul viis kuni seitse korda und. Uni võib vahel kesta kuni tunni, seejuures on kanal alateadvusse täiesti avatud ja vaba.

Niiviisi me aitame ennast ise nõu ja jõuga, loome endale enesetunnetuse võimaluse. Ja nüüd sellest, kuidas neid andmeid töödelda. Koostame oma unede käsiraamatu, mida edaspidi pidevalt täiendame ja lihvime. Uned tuleb fikseerida isegi neil juhtudel, kui need tunduvad esmapilgul mõttetuna. Me nägime näiteks lambi süttimist. See tähendab, et kujutame kohe ette valgust, ehkki mõistagi oleksime pidanud pöörama tähelepanu ka muudele selle lambi süttimisega seotud asjaoludele.

Edaspidi tuleb unes nähtud vihjetesse suhtuda väga realistlikult. Oletame, et nägime unes, kuidas kaotasime võtmekimbu. Siit järeldub, et peame võtmeid hoolikamalt hoidma. Kui me aga ei leia une tähendust igapäevaelust, tuleb otsida selle ülekantud tähendust. Iga uni põhineb reaalsusel.

Enne kui une üles kirjutame, koostame selle lühikese iseloomustuse, mis avab selle sisu ja mille järgi on kerge mõista unenäo tähendust. Näiteks: „Jäin rongist maha – kaotasin võimalused – jäin oma huvide juurde.“ Ja alles seejärel läheme üle üksikasjadele, kirjeldades ka pisiasju ja muud, mis tundub meile vähemtähtsana.

Me võrdleme kõiki oma unesid, otsime paralleele, tuletame meelde, millises olukorras viibisime, kas nägime unes ka raudteed, värvikirevaid aasu või hoopis vulkaani purset. Reaalsusega võrreldes saame kergesti teada, millist abi ja milliseid võimalusi pakub meile uni.

Kui nägime unes midagi imekaunist, püüame seda üle kanda argiellu: maalime maali, kujutame ette mööblit … Mida rohkem me oma unede loomingulise potentsiaali kasutamisega harjume, seda rohkem tekib meis ideesid, mida reaalses elus teostada.

Kui meil ei õnnestu unenäole seletust leida, püüame järgmine kord enne uinumist keskenduda sellele, et selle unenäo sisu korduks mingil muul viisil uues unenäos. See uni võib olla seotud mingi isiku või esemega.

Meil tuleb õppida unenägudega mängleva kergusega ümber käima. Me ei pea kõigesse enda ümber suhtuma sugugi täie tõsidusega.

Une protokoll

Ees- ja perekonnanimi:

Koht:

Uni _ (kuupäev) ööl vastu _ (kuupäev)

Une ligikaudne nägemise aeg

Ma nägin und:

varsti pärast uinumist
hilja öösel
hommikul enne ärkamist

Isiklikud aistingud: _____________

Millist toitu, milliseid jooke (alkohol, kohv, tee) tarbisin enne und:
Une kirjeldus (tegevus):

Unes nähtud esemed, isikud, värvitoonid, arvud, sümbolid:

Une tõlgendus:

(Kas uni meenutab midagi kindlat ja olulist? Millist vastastikust sõltuvust võib täheldada meenutuse ja une vahel?)

Millise seletuse annan oma unele:

Kas olen seda und kunagi varem näinud:

Millal ja millega seoses:

Millisesse kategooriasse liigitan oma une:

Milline oli mu enesetunne une ajal:

Millist unenägu olin soovinud keskendudes enne uinumist:

Millised ideed ja juhised avaldasid mulle erilist mõju:

Categories: Peatükid