Harjutus 26.1: Milleri eksperiment

Eesmärk: Orgaaniliste lämmastikuühendite ja aminohapete tekitamine anorgaanilistest lähteainetest ürg-Maa keskkonnatingimusi matkides.

Katse kirjeldus: Keedukolvist tõuseb reaktsioonikambrisse auru ja gaasi segu, mis läbib maake sisaldavat kuumutatavat toru. Elektrilahendused tekitavad selles abiogeenseid molekule, mis satuvad seejärel tagasi keedukolbi.

Seal jätkavad need reaktsioone mineraalidega. 24 tunni pärast on tekkinud kollane vedelik, mis koosneb orgaanilistest lämmastikuühenditest ning aminohapetest glütsiinist, glutamiinist ja asparagiinist.

Abivahendid: Aparaadi konstrueerimiseks on vajalik reaktsioonikamber, kaks volframelektroodi, kõrgepingetransformaator, kuumutustoru transformaatoriga kuumutusspiraali jaoks, keedukolb, ventiil, külmutusseade ja ühendusvoolikud.

Maagitäidisena kasutame peenestatud segu nontroniidist, talgist, vermikuliidist, natroliidist, fillipsiidist, pimsist, graniidist, põlevkivivilgust. Ürgne atmosfäär ja ookean sisaldasid metaani ja 5% ammoniaagilahust.

Aparatuuri puhastamiseks on vaja pesemisvahendit, lämmastikhapet, ammoniaaki ja deioniseeritud vett.

Katse kulg: Pärast seda, kui on ette valmistatud kõik vajalikud osad ja materjalid, võib alustada joonisel 8 kujutatud aparaadi monteerimist. (Kui olete Milleri eksperimendiga tuttav, torkab teile kohe silma, et meie seadet on veidi modifitseeritud: Milleril puutusid mineraalid keedukolvis pidevalt veega kokku, meil koguneb algul elektroodide vahelt läbi liikuv ja siis külmutusseadmes kondenseeruv gaaside ja auru segu vahekolbi ning satub seejärel pärast piirtaseme ületamist tagasi keedukolbi. Vedelikutase väheneb selles järk-järgult, et siis taas järsult kasvada ja katta mineraalid. Tekib tõusu ja mõõna meenutav efekt mere kaldal, mis loob parimad orgaanilise aine tekkimise eeldused.)

Enne katse algust peseme aparaadi kõiki osi pesuvahendiga, seejärel lämmastikhappega ja viimaks deioniseeritud veega. Pärast järgnevat lämmastikuga puhastamist laseme seadmesse metaani ja 5% ammoniaagilahuse ning sulgeme kolvi klaaskorgiga.

Keedame nüüd mineraale lämmastikhappes ja peseme kaks korda destilleeritud veega läbi, et katse alguses ei oleks aparaadis ühtki orgaanilist ainet, seejärel asetame mineraalid keedukolbi ja soojendustorusse.

Sellega on ettevalmistused lõppenud. Ajame segu keema, lülitame tõusutoru soojenduse sisse ja anname volframelektroodidele sellise pinge, et nende vahel tekiksid elektrilahendused.

24 tunni pärast on moodustunud kollane meetaoline vedelik. See sisaldab orgaanilisi lämmastikühendeid ning aminohappeid glütsiini, glutamiini ja asparagiini.

Harjutus 26.2: Evolutsiooniline mälu

Eesmärk: Õppida selle harjutuse abil paremini mõistma enda eksistentsi, samuti meie tähtsust Maal kõrgelt arenenud olevusena.

Toime: Elame kujutluses läbi seitse arenguastet kaladest kuni humanoidideni ja saame seejuures teadmisi, mis on sügavamad kui ükskõik milline usk. Nii vabaneme paljudest eelarvamustest ja teadvustame sügavamalt oma eksistentsi.

Harjutuse kulg: Heitke põrandale või tasasele muruplatsile kõhuli (jälgige, et jäsemete liikumiseks jääks piisavalt vaba ruumi), süüvige psii-teadvuse seisundisse. Seejärel sooritage järgemööda harjutuse üksikfaasid.

  1. Kala.

Lamame kõhuli, käed vabalt külgedel, ja kujutame ette, et oleme kala. Hõljume kaalutult mõnusas soojas vees, meid ümbritseb rohekassinine hämarik. Samal ajal veeretame kogu keha, muutmata pea ja jäsemete asendit, aeglaselt ühelt küljelt teisele.

Pöörame tähelepanu kõigile suuna, kauguse, raskusjõuga seotud aistingutele, mida tunneme end kalana küljelt küljele veeretades, et aktiveerida oma ajus kala struktuur. Milline näeb välja maailm? Kuidas me seda tajume? Mis maitse sellel on? Mis lõhn sellel on?

  1. Kahepaikne.

Areneme edasi kahepaikseks, kelle keha eesmine osa liigub mööda maad: tõukame mõlema küünarvarrega keha alumist osa mööda põhja edasi. Ja kujutame endale ette, et oleme kahepaikne.

Niipea kui oleme aktiveerinud kahepaikse struktuuri oma ajus, tajume tugevamat diferentseerumist selgroos ja aju aktiivsuse kasvu. Vabastame oma vaimu kahepaiksena kogutud kogemuste ja elu meenutamiseks. Erilist tähelepanu pöörame sellele, kuidas muutuvad meie tundmused oleluses kahepaiksena ja kuidas näeb välja meie selle hetke reaalsus.

  1. Roomaja.

Areneme järk-järgult edasi roomajaks. Hoolimata sellest, et roomame ikka veel kõhu peal, tunneme jalgade arengu tugevnemist, nende liikumine on käte liikumisega koordineeritud. Me liigume küljelt küljele.

Sellal kui tunnetame suuremat liikuvust, mis on omane meile kui roomajale, aktiveerime ühtlasi ajus roomaja struktuuri ja piirkonnad, mis olid seotud meie liikumisega imikueas, kui hakkasime neljakäpukil roomama.

Viimaks meenutame kõike, mida kogesime roomajana, ja pöörame tähelepanu sellele, kuidas muutus ümbritsev keskkond.

  1. Esimene imetaja.

Teeme nüüd tohutu suure hüppe ja areneme esimeseks imetajaks. Meie kõht kerkib maast lahti ja me hakkame käpuli liikuma. Selles staadiumis me avastame endas esimese imetaja ja suuremaks kasvanud imiku, me avastame, et helisid saab kasutada teadvustatult, et anda lähedalviibivatele liigikaaslastele endast ja oma enesetundest märku.

Meie ajus tekivad ja asuvad tegutsema uued struktuurid, me jälgime, kuidas hakkavad liikuma pea ja õlad, kuidas muutub täiesti teistsuguseks meie suhtumine ümbritsevasse keskkonda.

  1. Esimene ahv.

Muutume esimesest imetajast ahviks. Me ronime ja hüppame, tunneme suurt kergust raskusjõudu ületades ja selgroo head liikuvust, samuti pea suurt liikumisvabadust. Tugevnevad meie ülemeelikus ja uudishimu.

See arenguaste vastab elu sellele etapile, kus me hakkasime vallatlema ja võimalust mööda end mõneks sekundiks sirutama.

Me tunnetame aktiivselt ümbritsevat maailma ning kasutame oma käsi toidu suu juurde tõstmiseks ja esemete võtmiseks. Me paneme tähele enda muutunud hingelist seisundit ja näo paranenud ilmekust. Me aktiveerime ajus struktuure ja meenutusi, mis on seotud esimese ahvi seisundiga.

  1. Inimahv.

Me areneme ürgahvist edasi inimahviks. Me tajume, kuidas keha suureneb ja muutub raskemaks, kuidas moodustuvad tugevad lihased. Me suudame nüüd ilma pingutuseta sirgelt seista, aga kui meil on kiire, liigume endiselt edasi käpuli.

Me teadvustame muutunud tunnetetaju ning pöörame oma tähelepanu oma suhetesse kauguste ja raskusjõuga. Me oleme nüüd tugevamad ja liigume enesekindlamalt, hoiame nüüd paremini tasakaalu.

  1. Ürginimene.

Me muutume järk-järgult ürginimeseks: karvkate kaob ja me seisame nüüd juba kahel jalal. Oleme nüüd haavatavamad, kuid teisalt nupukamad ja kohaneme paremini.

Me teadvustame, et võime saada võitu ümbritsevast vaenulikust maailmast, me leiutame ja avastame kõne, kunsti, muusika ning tööriistad.

Meie kolju on ikka veel ettepoole ulatuv ja keha meenutab pigem ahvi kui inimest, kuid me tunneme endas pidevalt kasvavat arukust: oleme juba võimelised kavandama ja avastama. Ergutame seejuures oma aju meenutama oma arengu varaseid staadiume.

  1. Nüüdisaegne inimene.

Aeglaselt, kuid järjekindlalt areneme ürginimesest XXI sajandi inimeseks. Meie tundmused muutuvad järjest nüansirikkamaks, meie liigutused muutuvad ja diferentseeruvad. Me avastame endas soove ja võimeid, andeid ja oskusi.

Me loome kultuuri, leiutame kirjasõna, asutame tsivilisatsioone, valmistame järjest täpsemaid ja keerulisemaid tööriistu ning spetsialiseerume järjest rohkem.

Me läheneme järjest praegusele ajastule, oma MINAle koos kõigi teadvuse valdkondadega, mis on meile antud selleks, et tunnetada. See seisund vastab meie arengule alates 3. eluaastast kuni praeguse ajani.

Et meie MINA tunnetaks end nüüdisaegses ümbritsevas maailmas, pühendame harjutuse viimasele etapile rohkem aega.

Harjutuse kestus: Harjutuse kestus sõltub meie kujutlusvõime arengust, kuid ärgu ületagu see üht tundi.

Tsükli kestus: On täiesti piisav, kui püüame kanduda oma minevikku 8 nädala kestel üks kord nädalas.

Harjutus 26.3: Töö omakuvaga

Eesmärk: Töö kujutluses oma isiksusega, õpime korrigeerima ja parandama omakuva, mille igaüks meist on ajapikku endas loonud, selle lähendamine reaalsusele.

Toime: Me palume kujutluses inimesi välja öelda arvamus meie kohta ja mõtiskleme oma elust, meil õnnestub kõigutada alateadvuses tekkinud kindlaid ettekujutusi oma isiku kohta ja lähendada neid reaalsusele. Nii muudame ennast positiivsemaks ja võime suunata kõik meie käsutuses olevad positiivsed jõud oma eesmärkide sihikindlale saavutamisele.

Harjutuse kulg: Siseneme harjutusruumi ja kanname hoolt, et meid mitte keegi ei segaks. Kanname avarat riietust, istume sirgelt ja pingevabalt toolile või sirge seljatoega tugitooli. Hingame mitu korda sügavalt sisse ja välja, seejärel sulgeme silmad ja süüvime psii-välja seisundisse.

Kõrgeima teadvuse seisundis kujutame endale ette rahustavalt mõjuvat maastikku – aasa, rohelist küngast koidikul või merekallast.

Kui see sisemine kujund on tekkinud, suundume sellesse ise, just nagu oleks see nüüd tegelikkus. Seejärel lubame sinna ilmuda inimestel, kellega oleme seotud läbi tundmuste ja sümpaatia, kellega oleme ühel või teisel viisil lähedased või kellega oleme töö kaudu või mingil muul moel seotud. Vestleme nendega, küsitleme neid sihikindlalt ja visalt, millisena nad meid näevad ja mida nad meile soovitaksid, et muutuksime veelgi positiivsemaks ja kasutaksime veelgi paremini ära oma võimeid.

Niiviisi jõuame teadmiseni, et meis kujunenud arvamus enda kohta on erinev sellest, mida arvavad meist teised.

Ja me saame teha vajalikud korrektuurid! Seejärel laseme kujuteldavatel vestluskaaslastel lahkuda ja astume ise enda vastu välja. Me vaatleme ennast hellalt, kuid kriitiliselt, vaatame üle oma möödunud elu – ja leiame selles nõrku kohti, aga ka oma tugevaid külgi ja positiivseid elemente.

Nüüd võime enda omakuva parandada ja muuta selle tegelikkusele vastavaks. Jätame seejuures kõrvale kohatud kahtlused ja tugevdame positiivseid omadusi. Me teame ju nüüd, et võime neid oma nähtavate eesmärkideni jõudmiseks kõhklematult kasutada.

Edaspidi juhivad meid ainult mõtted: Ma suudan! Ma tahan! Ma võin! Ei ole mitte midagi võimatut inimesele, kes usub endasse ja loodab oma sisemistele jõududele.

Kuid ei tohi muutuda läbematuks, kui me kohe edu ei saavuta. Sügavalt juurdunud mõtted (engrammid) lahkuvad meist aeglaselt. Olgem sihikindlad, ärgem lubagem neil meid eksitusse ajada ega segada.

Ajapikku kujundab meie teadvus välja ka alateadvuse, mis töötab lakkamatult nii öösel kui ka päeval, ja meie sihipärase tahte.

Harjutuse kestus: Harjutuse kestus sõltub isiklikest kavatsustest. Kuid ärge kulutage harjutusele üle 40 minuti.

Harjutuste sagedus: Omakuva positiivsemaks muutmiseks on täiesti piisav sooritada harjutust üks kord nädalas.

Harjutus 26.4: Tähed ja arvud

Eesmärk: Arendada aju mõlemat poolkera sünkroonselt kasutades parema poolkera võimed vasaku poolkeraga võrdsele tasemele; ühtlasi intensiivistada informatsioonivahetust poolkerade vahel.

Toime: Paremale ajupoolkerale ülesandeid andes tõstame selle aktiivsuse vasaku poolkeraga võrdsele tasemele (et neid seejärel harjutuse XXVI/5 abil täielikult ühtlustada): mõhnkehas engramme luues tugevdame sidet aju poolkerade vahel.

Harjutuse kulg: Istume mugavalt ja võtame sisse lõdvestunud asendi, sulgeme silmad ja süüvime psii-teadvuse seisundisse. Selles kõrgeimas teadvuse seisundis keskendume vasakule silmale ja vaatame kõigepealt alla põrandale, seejärel üles lakke. Iga kord pöörame pilgu algul vasakule, seejärel paremale.

Kordame sama parema silmaga. Nüüd on meie tähelepanu koondunud aju vasakusse poolde, täpsemalt vasaku silma kohale. Keskendume sellele piirkonnale mõne sekundi kestel ja kordame siis sama parema poolega. Seejärel koondame tähelepanu uuesti vasakule poolele, siis paremale poolele jne.

Kui oleme mõlema poolega umbes 10 korda nii toiminud, paigutame mõttes vasakusse poolkerra arvu 1, paremasse poolkerra tähe A. Seejärel paigutame arvu 2 vasakule ja tähe B paremale, arvu 3 vasakule ning tähe C paremale ja nii edasi kuni tähestiku lõpuni.

Kui oleme edukalt lõpetanud harjutuse selle osa, vahetame tähtede ja arvude kohad: seame nüüd paremale arvud ja vasakule tähed, teeme kogu protsessi uuesti algusest peale läbi.

Pärast harjutuse selle osa lõppu mõtiskleme sooritatud harjutuse üle ja küsime endalt, kas see harjutus õnnestus ühtviisi hästi mõlema poolkeraga. Kui jõuame järeldusele, et mitte, jätkame tööd arvude ja tähtedega seni, kuni saavutame võrdsed tulemused.

Harjutuse kestus: Igapäevase harjutuse kestus olgu vähemalt 10 minutit, kuid mitte üle 20 minuti.

Tsükli kestus: Harjutage ühe nädala kestel kuni hea tulemuse saavutamiseni.

Harjutus 26.5: Aju treenimine kujundite abil

Eesmärk: Aju parema poolkera treenimine ja ühtlasi aju funktsioneerimise tõhustamine kasutamata neuroloogiliste struktuuride aktiveerimise teel.

Toime: Sellal kui tõstame aju parema poolkera aktiivsuse vasakuga samale tasemele, anname alateadvusele võimaluse koguda kujundeid ja nendega töötada. Tänu sellele on hiljem kergem realiseerida kujutlusi ja jõuda kiiremini eesmärkideni.

Kõrvaltoimena suureneb märgatavalt meie neuroloogiliste struktuuride võimsus ja areneb mõttevõime.

Eelnevad märkused: Sooritame harjutuse kolmes vahetult üksteisele järgnevas etapis. Iga etapi lõpus hingame mõne korra sügavalt sisse, seejärel tõuseme aeglaselt püsti ja astume toas mõned sammud, sisendades endale, et muutume järjest reipamaks ja meie teadvus aktiveerub pidevalt. Alles seejärel asume sooritama järgmist etappi.

Esimene etapp: Istuge mugavasse tugitooli ja lõdvestuge, sulgege silmad ja süüvige psii-teadvuse seisundisse. Kui olete sellesse seisundisse jõudnud, keskenduge aju vasakule poolkerale ja kujutage selle abil ette lapse sündi. Seejärel lülitume ümber paremale poolkerale ja kujutame endale ette, kuidas sureb rauk. Nüüd loome teised kujundid: vasakul – keskaegsete munkade ristikäik, paremal – keeris rannikul. Edasi:
Vasakul – Päike, paremal – Kuu. Vasakul – aatom, paremal – galaktika. Vasakul – õide puhkenud puud, paremal – lumine mäetipp.
Vasakul – päikesetõus, paremal – päikeseloojang. Vasakul – lämbe suvepäev, paremal – sügisene päev.
Vasakul – punane värvitoon, paremal – kollane värvitoon. Vasakul – teatrilava, paremal – tihe udu.
Vasakul – aeglaselt voolav jõgi, paremal – liivane kõrb.

Nüüd kaasame ka teised meeleelundid ja kujutame lisaks ette, kuidas miski lõhnab või maitseb või mida tunneme mingit eset puudutades.

Vasakul kujutame ette õrna siidi, paremal lainelise teraslehe tükki.

Vasakul aistime liivapaberit, paremal siledat ja jahedat klaasi.

Vasakul tunneme, kuidas sõrmed libisevad mööda jääd, paremal tunneme sooja vette asetatud kätt.

Vasakul kuuleme suure palli mütsatust, paremal automootori müra.

Vasakul töötab sepp, paremal helisevad kellad.

Vasakul näub kass, paremal haugub koer.

Vasakul hammustame sidrunit, paremal šokolaaditahvlit.

Teine etapp: Istudes ja psii-teadvuse seisundis viibides vaatame suletud vasaku silmaga üles aju vasaku poolkera poole ja liigutame silma, püüdes tekitada tunnet, et see pöörleb vasakus poolkeras ja vaatleb seda täielikult. Teeme sedasama suletud parema silmaga aju paremas poolkeras.

Nüüd alustab vasak silm vertikaalset pöörlemist pea vasakus pooles, seejärel parem silm pea paremas pooles.

Järgmisena tsirkuleerivad mõlemad silmad täpselt meie pea keskel, piki mõlemat poolkera ühendavat mõhnkeha.

Nüüd kujutame ette ringide paari, mis pöörleb vasakule, seejärel ringide paari, mis pöörleb paremale. Kujutame vasakul ja paremal ette palju üksteise sees asuvaid ja erinevate kaldenurkadega ringe, täidame nendega aju ja kogu oma pea.

Pärast harjutuse seda faasi teeme väikese pausi, et anda silmadele aega rahuneda.

Viimaks püüame mõlema silmaga silmade kõrgusel joonistada horisontaalselt ringe, mis kahanevad järjest ja muutuvad viimaks punktiks. Fikseerime selle punkti ja püüame seda silmadega hoida. Seejuures jälgime, et me ei hoia hinge kinni ega pinguta lihaseid.

Kui punkt kaob vaateväljast, alustame jälle otsast peale, joonistame kahanevaid ringe, kuni jõuame punktini, ja hoiame seda silmadega nii kaua, kuni see ilma erilise pingutuseta võimalik on.

Kolmas etapp: Psii-teadvuse seisundis tajume aju paremat poolkera ja mõtiskleme mediteerides sellest ülitundlikust elundist, laskmata seda teadvusest välja. Seejuures kujutame endale ette, kuidas aju vasakult ja paremalt välja näeb. Mõtleme kõigist neist kurdudest ja käändudest ajukoore pinnal, mõhnkehast poolkerade vahel ja miljonitest hallolluse rakkudest, mis annavad meile mõtlemise ja tunnetamise võime.

Viimaks püüame aistida aju mõlemat poolt. Mõtleme oma koljust, kõigest, mis on selle sees, ajust koos selle pidevalt muutuvate elektriliste ja keemiliste protsessidega.

Kogu aeg teadvustades, et meie aju on kõige keerulisem ja saladuslikum ühtne mehhanism, mis üldse olemas on, kujutame endale ette, et see suureneb ja seejärel väheneb, teisisõnu sunnime aju pulseerima.

Pärast lühikest puhkepausi pöördume vahetult aju poole ja sisendame talle, et ta hakkab toimima järjest paremini, et ajapikku aktiveeruvad ajurakud järjest rohkem ja täidavad oma ülesannet veel paremini.

Harjutuse kestus: Üksikute etappide kestus ärgu ületagu 15 minutit, kogu harjutus ei pea niisiis kestma üle 45 minuti.

Harjutuste sagedus: Harjutuste sooritamise sagedus sõltub meie hingelisest ja füüsilisest enesetundest, ärge tehke harjutust sagedamini kui üks kord nädalas.

Harjutus 26.6: Rühmitamine

Eesmärk: Treenida rühmitamise abil

Toime: Rühmitamise abil võimendame aju parema poolkera tegevust ja arendame oma loomingulist potentsiaali. Ideesid ja ettekujutusi assotsiatiivselt sidudes – see on kujundlik mõtlemine – jõuame uutele seisukohtadele ja arusaamadele. Sisemist kammitsetust ületades õpime tõhusamalt kasutama oma võimeid ja leidma lahenduse igale probleemile.

Abivahendid: Paberileht, pliiats või värvilised viltpliiatsid, kustutuskumm.

Harjutuse kulg: Lehe keskele kirjutame pliiatsiga loetavalt võtmesõna, mille sisu tahame läbi mängida (meie näites on see sõna „puhkus“). Seejuures valime alati nimisõna, sest nimisõnad assotsieeruvad meie mälus spontaanselt iga sõna jaoks kogunenud kujunditega.

Nimisõna kohale kirjutame esimese pähetuleva puhkusega seotud sõna, näiteks sihtkoht. Järgmised assotsiatiivselt mällu ilmuvad mõisted kirjutame päripäeva ümber võtmesõna, nagu näites kujutatud. Luues sellele teemale niiviisi tähtsaimatest sõnadest karkassi, võtame need sõnad nüüd võtmesõnadeks ja kirjutame jälle üles kõik, mis meile spontaanselt pähe tuleb. Kui sõnade hulka satub väga tähtsaid mõttelisi mõisteid – meie näites sihtkoht: järv, meri, mäed, rand, võime need võtta uuesti järgmisteks võtmesõnadeks.

Viimaks ühendame joontega loogiliselt seotud võtmesõnad, et muuta need seosed veelgi ilmekamaks.

Categories: Peatükid