Eessõna

Teises peatükis tutvusime, et paranormaalseid nähtusi saab esile kutsuda ainult teadvuse kõrgemates seisundites. Nende seisundite saavutamiseks tuleb avardada piiratud teadvust ja laiendada selle mahtu.

Selline teadvuse avardamine on meie üldiseks enesearengu (muidugi mõista ka maagiliseks) tegevuseks vajalik, seepärast püüame selles ja järgmistes loengutes käsitleda selle teoreetilisi aluseid, seejärel uurida teadvuse ja alateadvuse vastastikust sidet materiaalse keha üksikute rakkude ning energeetilise keha chakratega. Teadvuse avardamiseks on olemas kaks põhilist võimalust, nimelt:

a) sisemiste abivahenditega,

b) väliste abivahenditega.

Sisemised abivahendid on meil juba praegu suuremal või vähemal määral olemas: tahe, usk, eesmärgi seadmine, keskendumine, kujutlus ja meditatsioon – kõik need on meie mõtete ja tegude koostisosad, kuid enamasti kasutame neid ebatõhusalt, mittesäästlikult ja ainult alateadlikult.

Pideva vaimse treeninguga, mida juba alustasime harjutustega 2.1–2.4 ja mida ka edaspidi jätkame, püüame lõplikult üle saada oma vaimsetest nõrkustest ja muuta need oma vastandiks. Niiviisi anname oma mõtetele ja tegevusele peaaegu piiramatu veenva jõu.

Alateadvuse keelt – kujutluste ja tundmuste keelt – õppides suudame luua alateadvusega vahetu sideme, pääseda juurde selle sisule ja motiveerida alateadvust enesearenduslikuks tegevuseks.

Enamgi veel, põhjalikult muutuvad ja avarduvad meie seisukohad, sest hakkame ennast ümbritsevat maailma argielus nägema teise nurga alt (vt 1. loengu eessõnas esitatud katkendeid kirjadest).

Välised abivahendid, millest hakkame rääkima 4., 5. ja 6. loengus, aitavad esmajoones keskenduda. Nende abivahendite hulka kuuluvad peegel või kristallkuul, samuti optilised paranormaalse taju vahendid – näiteks nõiavits ja pendel.

Maagilised ja suitsutusained on samuti välised abivahendid, mis aitavad teadvuse avardumist tekitada ja säilitada. Teatud juhtudel tühjendavad need ajuvoolude aeglustamise või kiirendamise teel teadvust, teistel juhtudel võivad teadvust ergutades esile kutsuda ekstaatilisi seisundeid. Maagilisi ja suitsutusained tunti juba muistsel ajal, neid joodi, hõõruti kreemina nahka (nõiasalv!) või hingati suitsuna sisse. Räägime sellest lähemalt osas, mis käsitleb maagia ajalugu alates selle varastest algusest kuni nüüdisaegse parapsühholoogiani, mille käsitlemist alustame selles loengus ja jätkame järgmistes. Meile kui algajatele parapsühholoogidele on ülitähtis tunda maagilisi tavasid ja rituaale, sest maagiast arenes välja okultism ja sellest omakorda nüüdisaegne, teaduslikult põhjendatud parapsühholoogia.

Sisemised abivahendid

Me saime 2. loengus teada, et teadvuse kõrgemate seisunditeni jõudmiseks, mis annavad meile paranormaalsed võimed, on vaja alustada teadvuse ärkveloleku seisundist. Me õppisime, et teadvuse neis seisundites, milleni jõudsime harjutustega 2.1 kuni 2.4:

  • lülitame välja emotsioonid,
  • harmoneerime oma keha võnkumised,
  • täidame teadvuse mantraga ja
  • koondame üksikud infokillud üheks üldiseks informatsiooniks.

Kuid me ei ole rääkinud kõige tähtsamast eeldusest – nimelt kogu oma isiksuse harmoneerimisest, samuti harmoonilise sideme loomisest iseenda ja meid ümbritseva maailma vahel. Niisuguse harmoneerimisega kõrvaldame kõik kahjulikud tegurid, mis suuremal või vähemal määral koormavad või täidavad praegu meie teadvust ning takistavad sel moel tõhusat ja säästlikku mõttetööd.

Mõlema keha harmoneerimine ümbritseva maailmaga on lähtealus hilisemaks paranormaalseks tegevuseks ja annab meile eelise argipäevaelus (vt 1. loengus esitatud katkendeid kirjadest). Harmoneerimine aitab meil:

  • vaadata elule positiivsemalt,
  • leida sisemist tasakaalu, paremini keskenduda,
  • ohjeldada negatiivseid emotsioone,
  • tõsta sotsiaalset aktiivsust,
  • mõista inimesi ja olukordi,
  • vegetatiivselt stabiliseeruda,
  • arendada olulise eristamise oskust ebaolulisest,
  • parandada tähelepanu ja selle koondamise võimet, samuti
  • paremini näha ja kuulda.

Sisemised abivahendid, mis teevad niisuguse harmoneerimise võimalikuks, on järgmised:

  • mõtterahu,
  • kujutlusvõime,
  • meditatsioon.

Kõik need on vaimsed harjutused, mis saadavad meid kogu õppetöö kestel, kuni omandame kõrgemad paranormaalsed võimed. Need harjutused arendavad meis:

  • paranormaalset tahet,
  • eesmärgi seadmise tõhusust,
  • paranormaalset keskendumist ja
  • paranormaalset usku,

mis kõik on meie paranormaalses tegevuses vajalikud.

Harmoneerimist hakkame käsitlema seitsmendas loengus, selle loengu järgmistes jagudes vaatleme üksikasjalikumalt sisemisi abivahendeid, mis aitavad meil üle saada teadvuse piiratusest ja avardada selle mahtu.

Mõtterahu

Üks teadvuse avardamise vajalikest tingimustest on mõtterahu. Me mõistame mõtterahu all teadvuse täielikku tühjendamist – nii saabuva informatsiooni blokeerimist, selle tagasiside kaudu alateadvusse suunamist kui ka igasuguse mõttetegevuse lõpetamist. Nii võime ükskõik mis hetkel isoleerida oma teadvuse ümbritsevast maailmast ja luua selles ruumi paranormaalseks keskendumiseks ühele eesmärgile – luua vaba koha, mida ei sega mitte miski ei väljast ega seest, see tähendab meie materiaalsest kehast lähtuv.

Mõtterahu eeldus on suutlikkus olla iseendaga üksi. Seisund „iseendaga üksi“ on paljudele inimestele väga raskesti saavutatav, sest nad ei suuda taluda kestvat üksindust ilma eesmärgipärase või mõtestatud tegevuseta. „Aeg on raha,“ räägivad ühed. „Üksindus ei ole minu jaoks,“ väidavad teised. Mõlemal juhul häirivad neid sisemised takistused, mille võib kõrvaldada sissejuhatava harjutuse abil enne mõtterahu põhiharjutust – harjutust 3.1: Mõtterahu (I).

Me leiame selle harjutuse, nii nagu teisedki harjutused, loengu harjutuste jaost ning neisse tuleb suhtuda väga tõsiselt.

Kujutlusvõime

Me õppisime 2. loengus (jagu „Ärkveloleku teadvus“), et saame paranormaalselt tegutseda vaid siis, kui meie teadvus suudab luua sideme alateadvusega. See võime on sünnipäraselt olemas vaid eelsoodumustega isiksustel, tavajuhul võib niisugune side tekkida vaid alkoholi- või narkojoobe toimel, mis viib teadvuse spontaanselt erilisse seisundisse. Miks see nii on, seda selgitame järgnevas lähemalt.

Alateadvus „mõtleb“ kujundite ja tundmuste abil, alateadvuse personaalset sisu ja arhetüüpe säilitatakse kujundlikus ja emotsionaalses vormis. Seepärast võime alateadvuse enda poole pöörduda samuti kujundeid ja tundmusi kasutades ning ergutada seda niiviisi tegutsema, näiteks tšakraid käivitama.

Enamik inimesi (erandlik rühm on kuulsad kunstnikud ja teadlased) mõtlevad pigem sõnade ja mõistete kui kujundite ja tundmuste abil. Ainult sünnipärase kujundliku mõtlemise puhul (seda võib täheldada veel primitiivsete rahvaste seas) või joobeseisundis on teadvuses valdav mõtlemise kujundlik ja tundmuslik külg.

Kaks inimest võivad teineteisega suhelda vaid siis, kui nad räägivad sama keelt. Ka teadvus ja alateadvus võivad omavahel informatsiooni vahetada vaid siis, kui nad valdavad sama keelt – kujundite ja tundmuste keelt.

Nüüd on meile selge, miks meediumidel või joobnud inimestel tekib side teadvuse ja alateadvuse vahel, me teame ka, et peame selgeks õppima alateadvuse „keele“, et suuta igal ajal astuda sellega ühendusse, kui tahame omandada mis tahes paranormaalsed võimeid.

Niisiis, me peame muutuma sõnadega mõtlejast kujundlikuks mõtlejaks!

Selleks otstarbeks meie käsutuses olev sisemine abivahend on kujutlusvõime, teisisõnu kujundlik mõtlemine. Me võime harjutades arendada oma kujutlusvõime selline tasemeni, et suudame ainult kujundite ja tundmustega mõelda. Arenenud kujutlusvõime avardab ka meie teadvuse mahtu, sest kujundliku mõtlemise puhul üldistatakse paljud üksikud infokillud ühteainsasse informatsiooniühikusse (me astusime esimese sammu selles suunas harjutust 2.4 tehes).

Kujutlusvõime arendamiseks tuleb teadvust väliselt blokeerides saavutada mõtterahu ja teadvus tühjendada. Selles seisundis, mis on meile tuttav harjutusest 2.3, suunatakse ümbritsevast maailmast ja materiaalsest kehast tavajuhul teadvusse saabuv informatsioon tagasiside kaudu vahetult alateadvusse ja see vähendab meie teadvuse piiratust. Graafilisel kujutisel joonisel 1, mis on võrreldav 2. loengu jaos „Teadvuse piiratus“ kujutatud joonisega, on veel kord selgelt näha funktsionaalsed vastastikused sidemed.

Pärast seda, kui oleme teadvuse põhjalikult tühjendanud ja tõusnud kolmandale teadvuse astmele, võime hakata sõnu ja mõisteid kujunditeks ning tundmusteks muutma ja lubama fantaasial neil oma teadvuses tekitada. Need muutuvad ajapikku nii selgeteks, et me ei suuda neid enam tegelikest seisunditest eristada. Need fantaasia saadused võivad olla:

  • pildid,
  • eredalt tajutavad esemed,
  • tundmused,
  • akustilised muljed,
  • tajutud lõhnad ja
  • maitseaistingud.

Harjutuste jaos kirjeldatud harjutusega 3.2: Kujundlik mõtlemine astume esimese sammu oma alateadvusele lähemale.

Joonis 1. Infovoog kujutluse võimendamise seisundis: ümbritsevast maailmast saabuv informatsioon suunatakse tagasiside abil ümber alateadvusse, mis võib välja anda teadvuse arhetüüpe ja muud sisu. Teadvus võib juhtiva kujutluskäsu abil ise aktiveerida alateadvust, et mõjutada materiaalseid kehi ja ümbritsevat maailma.

Meditatsioon

Vaevalt küll leidub veel mõni sõna, mida saab nii paljudel viisidel tõlgendada kui sõna meditatsioon. See võib tähendada mõtisklusi religioosse teksti üle või isegi ettevalmistust tööks jutlusega, võidakse silmas pidada südametunnistuse uurimise katseid (näiteks Ignatius Loyola harjutusi), aga ka istumist absoluutses rahus ja enesesse süüvimist, nagu näiteks istumismõtlus zazen Zen-budismis.

Tuleb lisada, et meditatsioon on muutunud moesõnaks, mida kasutatakse järjest sagedamini. Igat suurejoonelist audiovideoloengut või ajaleheartiklit, mõnikord ka muusikateost nimetatakse nüüdisajal meditatsiooniks. Seejuures ei näe mõned selle sõna kasutajad vähimatki vaeva, et anda täpsemat selgitust, mida nad selle all silmas peavad. Tundub, et sellel sõnal on kujuteldamatu hulk tähendusi.

Päritolult (sõnaon tulnud ladina keelest) on see samuti mitmetähenduslik. Tegusõna meditare tähendab „mõtisklema“, aga ka „harjutama“. Indoeuroopa keeltest pärinev tüvi med tähendab etümoloogiliselt „reisima“, „mööduma“, „mõõtma“. Tegelikult hõlmab meditatsioon kõike eespool öeldut: see on mõtisklus, kuni leitakse mõte!

Seejuures käivitub kogu isiksuse küpsemise protsess, mis kestab seni, kuni lõpuks jõuame suure eesmärgini, mille oleme parapsühholoogia õpinguid alustades endale seadnud: terviklikkus, ühinemine kõigega, kosmiline teadvus.

Mediteerimine tähendab harjutamist, pidevat tööd oma isiksusega. See ei ole mitte midagi võõrast ega eksootilist, mitte midagi sellist, mille ainus siht on paranormaalsete võimete saavutamine. Meil kõigil on meditatsiooni kogemusi, isegi kui me ei ole seda endale teadvustanud. Oleme mediteerinud juba lastena, näiteks kui meile muinasjuttu jutustati. Kummaline, kuid me ei tahtnud kuulda iga kord uut muinasjuttu, vaid alati üht ja sedasama, kui tundsime juba ette sündmustikust rõõmu. Ja oh seda kurvastust, kui muinasjuttu ei räägitud meile iga kord täpselt samade sõnadega. Võis juhtuda, et kui muinasjutt Punamütsikesest ja hallist hundist läbi sai, ohkasime: „Vaene hunt!“ Me mediteerisime siin teatud kindla teo üle, samamoodi nagu mediteerisime teise loengu harjutustes 2.1 kuni 2.4. Õppetöö käigus õpime sama lihtsate meditatiivsete harjutuste abil täielikult valdama oma materiaalse ja energeetilise keha funktsioone, õpime eraldama materiaalset keha energeetilisest, muudame oma suhtumist aega ja ruumi.

Niisiis on mediteerimine lihtne ja igaühele kättesaadav vaimse täiustumise meetod, mis aitab omandada ka paranormaalseid võimeid. Mediteerimine on põhjalik sekkumine meis toimuvatesse füüsilistesse ja psüühilistesse protsessidesse, seepärast võivad meditatsiooni teel saavutatud kõrgemad teadvuse seisundid mõjutada meie keha järgmiselt:

– üldise ainevahetuse aeglustumine 15% (rohkem kui une ajal!),

– märgatav hingamissageduse vähenemine 25–40%,

– südamelöökide sageduse vähenemine kuni 30%,

– tunduv piimhappe sisalduse vähenemine veres,

– selgelt täheldatav naha takistuse suurenemine,

– ajuvoolude sageduse muutumine; suuraju esiosas tekivad harmoonilised lained sagedusega 7 kuni 9 hertsi.

Need muutused ei koorma tervet organismi ega ole tervisele ohtlikud, pigem vastupidi. Kuid mõne alljärgnevas nimetatud füüsilise haiguse esinemise puhul tuleks enne meditatiivseid harjutusi ettevaatuse mõttes nõu pidada arstiga.

Avaldunud hüpotoonia

Kui vererõhk on pikema aja kestel vanuselisest normist (orienteeruv väärtus alla 100 mm Hg) väiksem, on tegemist hüpotooniaga. Primaarne hüpotoonia on sünnipärane ega takista tingimata meditatiivseid harjutusi. Sekundaarse hüpotoonia, millega kaasnevad sellised sümptomid nagu südametegevuse ja hüpofüüsi eesmise sagara või neerude puudulikkus, samuti kõrgenenud kehatemperatuuriga haiguste puhul on igasugune mediteerimine välistatud.

Madal vererõhk põhjustab enamasti füüsiliste ja vaimsete võimete vähenemist, tekitab nõrkusetunnet, unisust, käte ja jalgade temperatuuri langust ning järsu püstitõusmise korral peapööritust.

Hüpotoonikud peavad tingimata pöörduma arsti poole ja küsima nõu, kuidas meditatiivseid harjutusi teha.

Südamehaigused

Südamehaiguste hulka, mille puhul on meditatsioon üpris kindlasti vastunäidustatud, kuuluvad südamenärvide haigused, pulsi sageduse tugevad muutused füüsiliste või psüühiliste koormuste puudumise korral, märgatavalt kiirenenud pulss (üle 92 löögi minutis), psüühilistel või füüsilistel põhjustel tekkinud angina pectoris, samuti südameastma. Nende sümptomite esinemise korral tuleb enne meditatsiooniharjutuste alustamist kindlasti pöörduda arsti poole (arstid ei soovita reeglina niisuguses seisundis mediteerida).

Vereringehaigused

Nende hulka kuuluvad lisaks eespool nimetatud haigustele ja sümptomitele eeskätt kõik minestamise eelsoodumuse vormid.

Epilepsia

Epilepsia ehk langetõbi on enamikul juhtudest seotud teadvushäiretega ja sellega kaasnevad liikumishäired.

Kõiki epileptikuid tuleb meditatsiooniga tegelemise eest hoiatada.

Enesestki mõista ei taha me eespool esitatud märkustega õppurites hirmu tekitada, sest nende haiguste üldine osakaal on tühine. Enamiku orgaanilistel või psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud haiguste või psüühiliste häirete puhul võib meditatsiooni abil saavutada seisundi paranemise või täieliku tervenemise. Nüüd, kus olete mõtterahu, kujutlusvõime ja meditatsiooni kohta teada saanud tähtsaima, võime neid vahendeid oma tahte, keskendumisvõime ja usu tugevdamiseks kasutama asuda.

Tahte tugevdamine

Me kõik langetame argielus pidevalt tahtlikke otsuseid, mida iseloomustavad sellised sõnad nagu „kavatsus“, „soov“, „mõte“, „otsus“, „ma tahaksin“ ja „ma ei taha“. See näitab, et igal soovil on eesmärk, selle tekitavad rohkem või vähem teadvustatud motiiv ja asjaolu, et inimene mõtleb seatud eesmärgi saavutamisest.

Normaalne tahe

Me langetame tahtlikke otsuseid iga päev ja tahtliku otsuse teke on tugevalt seotud meie isiksusega. Selles avaldub täielikult meie isikupära. Inimese isikupäral on palju koostisosasid, näiteks alateadvuse sisu, mälu, keha seisund, ümbritseva maailma, emotsioonide, tundmuse ja instinktide mõjud, seepärast on täiesti mõistetav, et normaalset inimlikku tahet mõjutavad eeskätt inimese enda psüühilised jõud, mis aktiveerivad selliseid psüühilisi funktsioone nagu tajumine, kujutlusvõime ja mõtlemine ning annavad neile ülesande: otsige mulle midagi süüa, päästke mind hädadest ja ohtudest, viige minu otsused täide.

Need jõud aitavad isiksusel seatud eesmärki saavutada, kasutades aktiivselt kõiki vahendeid. Selle surve mõju all hakkavad tööle meeleelundid. Aju võtab kasutusele varasema kogemuse ettekujutuste ja mõistete kujul, seejärel töödeldakse see materjal mõttetööga ümber plaanideks ja mõtisklusteks, millest saavad alguse teod. Tegude kaudu tuleb saavutada instinktide, emotsioonide ja tahtlike otsustega seatud eesmärk.

Psüühilised funktsioonid on psüühiliste jõudude teostamise vahendid – see on tähtsaim põhjuslik side, mis on olemas ühtviisi nii inimesel kui ka loomal.

Normaalne tahe võimendab meie materiaalse keha funktsioone, et seda juhtida ja rahuldada füsioloogilisi vajadusi, samuti meie vaimseid ja emotsionaalseid püüdlusi. Kuid see ei õnnestu alati kõige tõhusamal viisil, sest meile mõjuvad tugevalt tahte kujunemises osalevad psüühilised komponendid ja osa neist on üksteisele vasturääkivad. Seda vastastikku sõltuvust näitab meile selgelt skemaatiline kujutis joonisel 2. Meie argipäevases, mitte millegi poolest tähelepanuväärses elus on piisav omada normaalset tahet (ehkki ka siin toob tahte tugevdamine meile ainult kasu), kuid tõhusaks paranormaalseks tegevuseks tuleb tahe igasugustest häireallikatest vabastada.

Paranormaalne tahe

Meie kui parapsühholoogid tahame rohkemat kui panna toime eespool kirjeldatud tahtlikke tegusid, me tahame saavutada „tavalistest inimestest“ rohkem, me tahame mõjutada ümbritsevat maailma neist rohkem, me tahame manipuleerida oma soovi järgi kõigi meie käsutuses olevate psüühiliste jõudude ja oma energeetilise keha kosmilise energiaga, me tahame panna kõik selle enda teenistusse. Me tahame täielikult juhtida iseennast, oma lähikondseid, kogu mateeriat ning lõpuks ka aega ja ruumi. Millise tee selleks valima peame, sellest oli juttu 2. loengus (jagu „Ärkveloleku teadvus“). Seepärast on paranormaalse tahte tekke tähtis eeldus see, et tahe tuleb eraldada kõigist välistest mõjudest ja allutada ainult meie teadvuse kontrollile.

Teadvust blokeerima või piirama, mille puhul, nagu teada, tekib tahe, õppisime harjutustega 2.1 kuni 2.4 ja edasised harjutused arendavad meie oskusi veelgi. Nii näiteks õpime kindlasti välja lülitama ka kogu tahte teket segava ja takistava informatsiooni ja suunama selle tagasiside kaudu ümber vahetult alateadvusse. Joonisel 3 on neid vastastikuseid sidemeid veel kord graafiliselt kujutatud.

Tahte paranormaalne tekitamine välistab „normaalsete“ tegevuste alguse, sest teadvus on enda teostamise vahenditest – füüsilistest funktsioonidest – täielikult eraldatud. See aga ei takista paranormaalset tegevust, mida saab käivitada alateadvuse ja selle käsutuses olevate vahendite – materiaalse keha autonoomsete funktsioonide, energeetilise keha ja tšakrate abil. Niipea kui õpime valdama alateadvuse „keelt“, see tähendab kujundite ja mõtete keelt, võime kõrgemates teadvuse seisundites mõjutada seda üksnes tahte jõuga, aktiveerida oma tšakrad, samuti vastu võtta kosmilist energiat, seda säilitada ja omal soovil paranormaalseteks tegevusteks kasutada.

Joonis 2. Normaalne tahe: sageli üksteisele vasturääkivad välised mõjud, mis tungivad teadvusse, takistavad tahte teket ja nõrgendavad tahte jõudu. Vaid ebaoluline osa tahte kujunemise protsessist toimub teadvuses.

Me suudame ka ravida kõiki psühhosomaatiliselt tekkinud haigusi (nende osakaal on üle 80% kõigist juhtudest) ja kõrvaldada kõiki psüühilisi häireid, lühikese ajaga tervendada kõiki vigastusi ja isegi muuta meie materiaalne keha haavamatuks, sest alateadvuse kaudu on võimalik mõjutada ka materiaalset keha ja juhtida seda kuni rakkude tasandini välja.

Selle tõestuseks võib nimetada Juju maage, kes tantsivad paljajalu hõõguvatel sütel, tundmata vähimatki valu ega saamata kõrvetada.

Joonis 3. Paranormaalne tahe: tahte tekkimine allub täielikult teadvuse kontrollile ja võib teadvuse kõrgemas seisundis, allumata füüsiliste kehade ja välise maailma mõjudele, alateadlike soovide ja emotsioonide vahendusel vastu võtta ning koguda energeetilise keha abil kosmilist energiat, samuti täita füüsilisi funktsioone – juhtida materiaalset keha. Psii-välja moduleerides on võimalik kogu välist maailma paranormaalselt juhtida.

Seisundit, mis võidakse saavutada paranormaalse tahtega teadvuse kõrgemates seisundites, nimetatakse ka ekstaasiks (sõna tähendab kreeka keeles endast väljumist, enesest väljas olemist). Meie arvates ei ole see eriti sobiv nimetus. Ekstaasi peeti varem pühitsetud seisundiks. India, Põhja-Aasia ja Mongoli hõimude šamaanid, maagilised arstid ja ravitsejad suhtlesid ekstaasiseisundis vaimudega ja omandasid nii maagilise jõu. Põhja-Euroopa berserkid (hullunud sõdalased) omandasid ekstaatilises seisundis nii võimsa füüsilise jõu, et neid peeti vägilasteks. Katoliku kiriku pühak Siena Katariina (1347–1380) kallutas kord ekstaatilises seisundis ahju juures seistes end ette ja kukkus ülakehaga tulistele sütele. Seejuures ei tundnud ta valu ega saanud väidetavalt ka kõrvetada.

Joonis 4. Tervele teadvusele mõjub soodsalt maagiline praktika, näiteks seesama tuletants, kus Juju maag suudab end tule eest kaitsta, ehkki see tundub uskumatu ja teostamatuna.

Ekstaatilistest üleelamistest on saadud nii palju teateid, et ühes väites ei saa kahelda: selles seisundis on inimene täiesti teistsugune kui tavaliselt. Ta elab teises maailmas, mis erineb täielikult meie argimaailmast.

Jutustustes, milles ekstaatikud on jaganud oma kogemusi, räägivad nad sageli ülijõust. Islamiusu rajaja Muhammed jutustas: „Kuulen undamist ja mind just nagu lüüakse. Alati, kui minuni jõuab ilmutus, tunnen, nagu võetaks minult hing.“ Samalaadse kirjelduse annab püha Avila Teresa: „Kui tahtsin sellele sunnile vastu hakata, tundsin, nagu tõstaks varjatud jõud jalgade all mind vägisi üles. Tajusin täielikult, et hõljun maa kohal.“

Joonis 5. Loode-Ameerikast haidade asualalt pärinev puitfiguur, mis kujutab teispoolsuse transis vähkrevat šamaani.

Teised ekstaatikud, näiteks apostel Paulus ja püha Franciscus Assisist ning meie kaasaegsete hulgast Therese Konnersreuthist, tundsid ootamatult ristilöömise valusid ja nende kehale tekkisid haavad, mis sarnanesid ristilöödud Kristuse haavadega. Juba need vähesed näited näitavad, millisteks uskumatuteks tegudeks me võime olla suutelised. Ja see ei ole veel kõik. Kui suudame teadvuse kõrgemates seisundis alati ühendust võtta oma alateadvusega, siis õnnestub meil luua side ka „mujalt pärinevate“ esemetega ja neid mõjutada – me hakkame juhtima kogu ümbritsevat maailma, ükskõik kas tegemist on loomade või elutu mateeriaga. Just samamoodi nagu eskimo šamaan, keda näeme joonisel 6 trummi põristamas. Trumm on üks šamaani tähtsamaid väliseid abivahendeid, mille abil ta end ekstaasi viib.

Joonis 6. Eskimo usundites on šamaanil väga tähtis roll: ta peab lepitama loodust valitsevaid tugevaid jõudusid, sellal kui tema vaim lendab asundusse, et sooritada vajalikud riitused.

Nii normaalsed kui ka paranormaalsed tahteavaldused saavad olla edukad ainult siis, kui on õigesti seatud eesmärk, mis kõik tahteavaldused korrastab. Eesmärgi õigesti seadmist käsitleme järgmises jaos.

Eesmärgi seadmine

Püüdlus millegi poole on olemas, kui inimene teeb selgelt teadliku valiku ja otsustab täieliku sisemise veendumusega saavutada mingi eesmärk või sellest loobuda. Eesmärk tähendab siin sündmust või seisundit, mis asub veel tulevikus, teisisõnu tuleb see teostada.

Täielik sisemine veendumus (või eesmärgist loobumine) ei ole miski muu kui püüdluse staadiumi lõpp, kui on läbi mõeldud kõik poolt- ja vastuargumendid. Püüdluse tekkeks vältimatult vajalik tingimus on alati olukord, mis pakub rohkem kui ühe tegutsemisvõimaluse. Vaevalt küll on kellelgi meist juhtunud, et see tingimus ei ole olnud täidetud. Isegi kui keegi püstoliga ähvardades meilt midagi nõuab, jääb meile veel võimalus mitte alluda ja eelistada surma. Nii et ka sellises olukorras saab valida.

Kui on tekkinud niisugune valikuvõimalustega olukord, tuleb langetada mingi otsus. Igal juhul jõutakse välja mingi püüdluseni, isegi kui on otsustatud üldse mitte reageerida või lükata lõplik otsuse langetamine edasi.

Püüdlus tekib alles siis, kui eesmärk on valitud ja heaks kiidetud. See ei nõua alati pikka mõtiskelu.

Eriti hästi on seda näha juhtudel, kui lastakse end keelitada tegutsema vastu omi veendumusi: inimene hakkab midagi tegema hoolimata kindlast teadmisest, et ta seda ei taha – puudub täielik sisemine nõusolek.

Täielik sisemine nõusolek tekib siis, kui kõik seatud eesmärgini jõudmist takistavad tegurid on blokeeritud. Toome näite: inimene otsustab suitsetamise maha jätta, kuid tunneb (see on instinkt) suitsunälga. „Mina“ (inimese isiksus) surub selle tunde maha, ta teeb seda teadlikult ja täieliku sisemise nõusolekuga. Lõpuks on inimene valmis sellest pahest loobuma, see tähendab mitte suitsetama.

Meie tulevaseks paranormaalseks tööks vältimatult vajalik eeldus on kõikide eesmärgi seadmist segavate tegurite eemaletõrjumine. Nagu oli juba juttu paranormaalset tahet käsitlevas jaos, teeme seda ühest küljest teadvuse blokeerimise abil väliste mõjude eest, teisalt oma keskendumisvõimet arendades. Lõpuks tugevneb meie usk seatud eesmärki sedavõrd, et kahtluste jaoks ei jää enam ruumi.

Me võime muuta seatud eesmärgini jõudmise kergemaks, kui hakkame pidama päevikut, millesse paneme enne iga harjutuse algust kirja:
– kuupäeva ja harjutuste alguse täpse kellaaja;
– täpses sõnastuses, millise eesmärgi poole selle harjutusega püüdleme;
– meenutuse, kui hästi need harjutused meil varem on õnnestunud;
– sisemised ja välised abivahendid, mida kasutame (suitsutusainete korral ka nende koguse);
– oma emotsionaalse hetkeseisundi;
– füüsilise enesetunde;
– ilmaolud ja
– positiivse või negatiivse astroloogilise konstellatsiooni (tähtede seisu) harjutuse tegemise ajal.
Pärast harjutust kirjutame üles:
– harjutuse käigu kõigis faasides,
– oma füüsilise seisundi ja saavutatud edusammud;
– vigade allikad ja
– järelduse, kas harjutust on vaja korrata või võime üle minna järgmisele harjutusele.

Me hakkame väga kiiresti mõistma nende enne ja pärast harjutusi tehtud märkmete väärtust. Need kergendavad märkimisväärselt keskendumist meie suurele eesmärgile – kosmilise teadvuse saavutamisele.

Keskendumist ja selle arendamise võimalusi vaatleme järgmistes jagudes.

Keskendumine

Meis peituv tugev instinkt, tugev emotsioon või tahtlik otsus võivad meis äratada millegi vastu erilise huvi. Kõnekeeles kasutatakse selle huvi kohta niisuguseid termineid nagu sisemine pöördumine, vaimse sündmuse tsentraliseerimine, pertsetiivne (tajutud) seisukoht, millegi poole püüdlemine, pinguldatud tähelepanu. Kõige sagedamini nimetatakse seda aga keskendumiseks.

Normaalne keskendumine

Keskendumist ei saa argielust kõrvale jätta: publik jälgib keskendunult jalgpallimatši või autode võidusõitu, üliõpilased professori loengut, teadlased katse kulgu. Samal ajal tegutsevad ka jalgpallurid ja võidusõitjad ise, professor ja teadusliku katse juht täie keskendumisega. Kaasatud psüühilised funktsioonid – nägemine, kuulmine ja mõtlemine – töötavad ülima pingega.

Keskendumise kaudu selgineb teadvus.

Kõik keskendumise tundemärgid paistavad kergesti silma, kui ennast jälgime. Seejuures võime astuda sammu edasi, kui lähtume psüühiliste jõudude ja funktsioonide koostööst, siis tajume keskendumist kui meie psüühiliste funktsioonide teadvustatud aktiveerimist.

Selle protsessi võime endas esile tuua vanal äraproovitud meetodil: liigutame kella järk-järgult kõrvale lähemale ja määrame hetke, kui kuuleme esimest korda selle tiksumist. Sel juhul on tegemist puhta elamusega (keskendumisega), see ei ole miski muu kui ühe psüühilise funktsiooni – kuulmise – teadvustatud kasutamine tahtliku eesmärgini jõudmiseks (ja me tajume seda selgelt). Täpselt sama toimub ka kõigil muudel keskendumise juhtudel: psüühilised funktsioonid aktiveeritakse alati nende suutlikkuse kõrgeima astmeni, et saavutada seatud eesmärk.

Keskendumine on niisiis meie psüühiliste funktsioonide – tajumise, kujutluse, mõtlemise või üheaegselt kõigi nende funktsioonide – aktiivsuse teatud aste.

See aktiivsus on võimeline kasvama: me võime teha rohkem või vähem pingutusi, et suuta midagi näha või kuulda, midagi meenutada või lahendada mõtteülesanne. Seepärast võib rääkida ka tugevamast või nõrgemast keskendumisest: „Kuulajad jälgisid ettekannet väga keskendunult,“ „mulle jäi mulje, et ta ei olnud oma töös tähelepanelik,“ „ta oli laisk ja hajameelne“ ja nii edasi. Kõik need ütlused iseloomustavad, millisel määral kasutab inimene oma psüühilisi funktsioone teatud eesmärgi saavutamiseks.

Niisiis, ülim keskendumine tähendab, et kasutame tajumist, mälu ja mõtlemist maksimaalse töövõimega.

Niisugune ülim keskendumine toob tavainimesele argielus küll suurt kasu, kuid kui parapsühholoog soovib kiiresti kasutusele võtta oma paranormaalse mõjutamise võimalusi, jääb talle sellest kaugelt väheks. Põhjus on selles, et välised mõjud, mis segavad tahte kujunemist, võivad keskendumist nõrgendada ja seda häirida. Näiteks võib katkine hammas nii tugevalt valutada, et valu täidab peaaegu kogu teadvuse ja teeb võimatuks mis tahes keskendumise millelegi muule.

On veel ka palju teisi häirivaid tegureid, mis tuleb algul paranormaalse keskendumise teel kõrvalda, et jätkata ettevalmistumist paranormaalseks tööks.

Paranormaalne keskendumine

Me nägime juba jooniselt 3, et tahte paranormaalset teket juhib ainuüksi teadvus, mis on eraldatud kõigist välistest mõjudest. Teadvuse saabuvast informatsioonist vabastatud seisund on ühtlasi paranormaalse keskendumise tingimus, mis ei tähenda mitte midagi muud kui kogu teadvuse sisu täielikku keskendumist üheleainsale eesmärgile. Selline keskendumine tugevdab meie paranormaalset tahet ja avaldab seejärel keskendatud mõju alateadvusele.

Paranormaalne keskendumine on niisiis meie paranormaalse tahte maksimaalne võimendamine ja selle täielik koondamine ühele eesmärgile.

Paranormaalse keskendumise õppimist valmistasid ette juba teise loengu harjutused 2.1 kuni 2.4, järgmiste loengute harjutused tugevdavad seda veelgi. Kui jõuate arengu lõpule, ei kalluta enam miski teid kõrvale eesmärgist – aja ja ruumi valitsemisest.
Oma tahet ja selle jõudu tugevdame veelgi oma usku tugevdades. Normaalse ja paranormaalse usuga tutvustab teid järgmine jagu.

Joonis 7. Kristlik sümbol: kotkas sümboliseerib usu jõudu, kala Kristust või ristimist.

Usk

„Usk tähendab mitte midagi teada!“

See ütlus on rahvasuus käibel sageli halvustavas või isegi põlgavas tähenduses, kuid see on ometi õige. Sest uskumine on teadmine millestki, millesse usutakse.

Normaalse usu puhul, mida nõuavad näiteks religioonid, ei saa alati niiviisi öelda, kuid paranormaalse usu puhul on see just nimelt nii ja mitte teisiti.

Joonis 8. Jumala talleke patukahetsuse ristiga.

Normaalne usk

Igal aastal kordub üks ja sama: paljud inimesed räägivad, et nad ei taha seekord jõule pidada. Neile on jõulueelne ostuhullus lihtsalt vastik. Kuid sellel ei ole mitte midagi ühist kristliku usuga, see on äri. Enamik niiviisi mõtlejaid suudavad peaaegu terve detsembrikuu oma kriitilist suhtumist säilitada, kuid leiavad vahetult enne jõululaupäeva siiski jõudu, et sulanduda ostjate murdu ja hankida oma lähedastele kingitused.

Siin ei aita miski, keegi ei suuda pühade-eelsele õhkkonnale vastu panna. Kes veedab jõuluõhtu üksinduses, tunneb seletamatut nukrust. Aga vähestes avatud kohvikutes, kuhu kogunevad inimesed, kes soovivad sel õhtul perekonnaringi vältida (või kellel ei ole perekonda), elavad iga kord läbi üht ja sama, kui jõulukuuse küünalde valgel hakatakse laulma hingelisi laule. Usk Kristuse sündi ja usk üldse on reaalsused, mida ei suuda vältida ka need, kes selle vastu nii kindlalt välja astuvad. Enamik meist on kirikus ristitud, läbi teinud armulauariituse ja leeri, meid laulatatakse kirikus ja maetakse kristlike kommete kohaselt.

Lõppude-lõpuks on see kõik paradoks, sest nüüdisaegse teadusliku seisukoha järgi on kosmos ja Maa tekkinud evolutsiooni käigus miljardeid aastaid tagasi, neid ei ole loonud jumal seitsme päevaga. Astronoomilised avastused ja kosmoselennud tõestavad vaieldamatult, et taevas, jumal ja tema vägi ei saa asuda vähemasti seal, kus seda arvasid asuvat meie esivanemad – kusagil meie peade kohal kosmoses.

Kuid kristlik usk, mis on meile kõike seda sisendanud, elab ometi edasi ja meie koos sellega. Me tähistame lisaks jõuludele ka lihavõtteid, nelipühi, taevaminemispüha ja kõikide pühakute püha, isegi pühapäev on kristlastele pidulik päev. Paljude riikide kommunistid, kes usuvad pigem progressi kui abstraktsesse religiooni, püüavad juba ammu kristlust välja juurida, kuid ei ole saavutanud mitte midagi peale selle, et nende riikide kodanikud (näiteks Poolas) palvetavad veelgi innukamalt.

Lääneriikides võib kiriku küll reaktsioonilisena ära needa või tunnistada usu vanamoodsaks nähtuseks, ent isegi need, kes ei ole pikkade aastate kestel jalga kirikusse tõstnud ja peavad end veendunud antikristlaseks, avastavad end jumala poole palvetamas, kui neid on tabanud häda või õnnetus.

Joonis 9. Hingi taevasse saatev delfiin – igivana kirikliku ülestõusmise sümbol.

Iga inimene usub niisiis omamoodi, vaatamata oma kahtlustele ja teadmistele nüüdisaegsest teadusest. Religioossed filosoofid tegelevad selliste probleemidega juba ammu ja võivad neid erinevalt tõlgendada. Neist probleemidest on tähtsaimad järgmised.

Täpsed loodusteadused ei anna ikka veel selgeid vastuseid meie visadele küsimustele: kus lõpeb Universum? Mispärast me üldse elame ja mis juhtub meiega pärast surma? Miks on meie ümber võimust võtnud teadmatus, kaos, segadus, sõjad, vaesus ja hädad? Sellistel puhkudel – nõnda räägivad usu-uurijad – tuleb mängu religioon, mis loob kaosesse korra, nimetades jumala meile mõistmatul viisil „ülemaailmseks“ valitsejaks ja mõtlejaks.

Jumal juhib ja mõtleb meie eest sellest, mis on meile kättesaamatu ja milleni meie mõtted ei küüni. Jumal võtab meil käest kinni ja näitab ette õige tee. Jumal lohutab meid. Jumal annab meile tervist. Jumal ravib meid. Jumal jälgib, et riigis valitseks rahu, ja lubab meil tõusta taevasse, kui oleme elanud vaikset ja vaga elu.

Joonis 10. Mauri kaar kannab endas usu sümboli tähendust.

Vaatamata kõigile kahtlustele säilivad need argumendid sügaval meie alateadvuses. Kui ollakse hädas või meeleheitel, pannakse mõnikord toime tõelisi „imesid“ – „imesid“, mis on meile, haritud parapsühholoogidele, igal ajal jõukohased, tarvitsemata äärmuslikku olukorda sattuda (mõlemal juhul on toimuvad protsessid identsed). Selleks on meil vaja vaid tugevdada oma usku iga paranormaalse tegevuse õnnestumisse, me peame arendama paranormaalset usku.

Paranormaalne usk

Vastupidiselt normaalsele usule, mis on enamikul inimestel nõrgalt arenenud ja sügavale alateadvusse peitunud, kust juhib psüühilisi ja füüsilisi funktsioone ainult äärmuslikes olukordades, on paranormaalne usk selleks alati valmis. Paranormaalset usku saab tugevdada ka vastavate harjutustega. See usk arendab tahtejõudu ja soodustab ühtlasi keskendumist meie kui parapsühholoogide ettevalmistuse kujuteldavale eesmärgile.

Samuti võib paranormaalne usk paranormaalse tahte kaudu mõjutada alateadvust ning selle kaudu materiaalset ja energeetilist keha ning tšakraid, seepärast oleme tänu paranormaalsele usule võimelised muutma isegi meie materiaalse keha molekulaarset struktuuri ning meie kosmoenergeetilise kiirguse modulatsiooni abil mõjutada ka kõike muud elusat ja elutut.

Paranormaalne usk on niisiis usk, mis piibli järgi (piibel on sisuliselt ju maagiline ja järelikult ka parapsühholoogiline kirjateos) võib sõna tõsises mõttes „mägesid liigutada“!
Piibli „Kirjas heebrealastele“, 11:1 määratletakse paranormaalset usku järgmiselt:
„Usk on põhjendatud ootus, et loodetav saab tõeks, tõenditel põhinev veendumus selles, mida ei ole näha.“

Meile kui tulevastele parapsühholoogidele tähendab see, et peame tunnistama reaalseks valitud paranormaalsed eesmärgid, keskenduma ja suunama neile kogu oma tahtejõu. Me ei tohi lasta ennast usust eemale kanda, mitte laskma end mõjutada kahtlustel, meid ümbritsevatel inimestel ega võimalikel ebaõnnestumistel: peame lähtuma sellest, et iga meie paranormaalne ja enesestki mõista ka iga „normaalne“ tegevus kindlasti õnnestub:
„ … sest me muutume usu kaudu, mitte väliselt.“

Normaalse usu muutmist paranormaalseks alustame harjutusega 3.3: PARANORMAALNE USK. Meis tekkiv paranormaalne usk muudab meid ajapikku kindlasti enesekindlamaks kõigis meie tegudes. Isegi ebaõnne, mis võib meid mõnikord tabada, suudame siis taluda kannatlikult. Sest:
„ … kes usub, ei tunne hirmu …“ (Jes 28:16).

Joonis 11. Beninist (Lääne-Aafrika) on alguse saanud Voodoo kultus. Kui orjapidajad viisid sealt põliselanikke Ameerikasse, võtsid nood Uude Maailma kaasa ka oma jumalad.

Paranormaalne usk lubab meil lõpuks saada täieliku võimu oma materiaalse keha üle, me suudame selle usu abil jagu saada kõikidest haigustest ja psüühilistest häiretest. Samamoodi suutsid Jeesus Kristuse kaasaegsed tänu paranormaalsele usule tema imettegevasse jõusse oma tõbedest terveks saada. „Apostlite tegude“ 5. peatükis, salmid 12 kuni 16, loeme selle kohta järgmist.

„Apostlite käte läbi sündis rahva hulgas palju tunnustähti ja imesid. Teised ei julgenud nendega liituda, kuid sellegipoolest rääkis rahvas neist tunnustavalt. Inimesed tõid haigeid välja isegi peatänavatele ning neid pandi vooditele ja mattidele, et kui Peetrus neist möödub, langeks mõne peale kas või tema vari. Ka Jeruusalemma ümber asuvatest linnadest tuli rahvast, tuues haigeid ja neid, keda vaevasid rüvedad vaimud, ja nad kõik said terveks.“

Ka Johannese evangeeliumi 5. peatüki salmides 1 kuni 9 jutustatakse samalaadsetest paranormaalsetest ravijuhtumitest:
„Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Lambavärava juures on tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsataks ja mida ümbritseb viis sammaskäiku. Neis lebas suur hulk haigeid, pimedaid, jalust vigaseid ja kuivetunud jäsemetega inimesi. Teiste seas oli mees, kes oli olnud haige 38 aastat. Nähes seda meest lamamas ja teades, et ta on juba kaua haige olnud, küsis Jeesus temalt: „Kas tahad terveks saada?“ Haige vastas: „Isand, mul ei ole kedagi, kes aitaks mind tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Kuni mina sinna lähen, astub keegi teine enne mind vette.“ Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma matt ja kõnni!“ Sedamaid sai mees terveks, võttis mati ja kõndis omal jalal.“

Kuid paranormaalne usk suudab mitte ainult vaigistada valu ja ravida haigusi, vaid võib toimida ka vastupidises suunas. Näiteks Voodoo kultus kui must maagia on kuritarvitanud paranormaalset usku omakasupüüdlikel eesmärkidel. Ei ole mingit kahtlust, et Voodoo fetišid on tõesti olemas, seda on kinnitanud paljud Voodoo nukkude kohta teadaolevad faktid. Need on väikesed õlgede või vatiga täidetud nukud. Voodoo järgijad on kindlalt veendunud, et nad võivad muuta nuku tõelist inimest kehastavaks kujuks, kui lisada nukule selle inimese isiklikke asju, näiteks rõivaid, juuksekarvu, küünetükikesi.

Sellele elusale inimesele saab „kuju“ kaudu tekitada valu, kui torkida nukku nõeltega või tules kõrvetada. Kuid seejuures on tingimata vaja teada ka nõiasõnu.

Voodoo kultus oli vanasti laialt levinud, kuid tänapäevalgi esineb juhtumeid, kus vihatav isik on Voodoo nuku kaudu haigeks tehtud või isegi tapetud. Kuidas on see võimalik? Vastus sellele küsimusele on väga lihtne: ohver peab vaid sügavalt (teisisõnu paranormaalselt) uskuma, et „nõidus“ toimib. Ja kuna Haiiti elanike enamik usub maagia jõudu, siis lahinguid nende nukkude varjudega ei peeta mitte millekski tavatuks.

Nüüd nägime, et tahe, mida on mõtterahu, kujutluse ja meditatsiooniga tugevdatud ja niiviisi paranormaalseks muudetud, paranormaalne keskendumine, paranormaalne usk ja eesmärgi õige seadmine lubavad meil avaldada iseendale ja meid ümbritsevale maailmale mis tahes soovitud mõju.

Järgmises loengus tutvume veel abivahenditega – väliste abivahenditega, mis on materiaalset päritolu ja mis võivad meil aidata kiiremini saavutada eespool kirjeldatud paranormaalseid seisundeid.

Täname, et olete meiega! Peatükk järgneb… täiendame peatükki ajaressursside ilmnemisel…

Categories: Peatükid