Eessõna

Teises peatükis tutvusime, et paranormaalseid nähtusi saab esile kutsuda ainult teadvuse kõrgemates seisundites. Nende seisundite saavutamiseks tuleb avardada piiratud teadvust ja laiendada selle mahtu.

Selline teadvuse avardamine on meie üldiseks enesearengu (muidugi mõista ka maagiliseks) tegevuseks vajalik, seepärast püüame selles ja järgmistes loengutes käsitleda selle teoreetilisi aluseid, seejärel uurida teadvuse ja alateadvuse vastastikust sidet materiaalse keha üksikute rakkude ning energeetilise keha chakratega. Teadvuse avardamiseks on olemas kaks põhilist võimalust, nimelt:

a) sisemiste abivahenditega,

b) väliste abivahenditega.

Sisemised abivahendid on meil juba praegu suuremal või vähemal määral olemas: tahe, usk, eesmärgi seadmine, keskendumine, kujutlus ja meditatsioon – kõik need on meie mõtete ja tegude koostisosad, kuid enamasti kasutame neid ebatõhusalt, mittesäästlikult ja ainult alateadlikult.

Pideva vaimse treeninguga, mida juba alustasime harjutustega 2.1–2.4 ja mida ka edaspidi jätkame, püüame lõplikult üle saada oma vaimsetest nõrkustest ja muuta need oma vastandiks. Niiviisi anname oma mõtetele ja tegevusele peaaegu piiramatu veenva jõu.

Alateadvuse keelt – kujutluste ja tundmuste keelt – õppides suudame luua alateadvusega vahetu sideme, pääseda juurde selle sisule ja motiveerida alateadvust enesearenduslikuks tegevuseks.

Enamgi veel, põhjalikult muutuvad ja avarduvad meie seisukohad, sest hakkame ennast ümbritsevat maailma argielus nägema teise nurga alt (vt 1. loengu eessõnas esitatud katkendeid kirjadest).

Välised abivahendid, millest hakkame rääkima 4., 5. ja 6. loengus, aitavad esmajoones keskenduda. Nende abivahendite hulka kuuluvad peegel või kristallkuul, samuti optilised paranormaalse taju vahendid – näiteks nõiavits ja pendel.

Maagilised ja suitsutusained on samuti välised abivahendid, mis aitavad teadvuse avardumist tekitada ja säilitada. Teatud juhtudel tühjendavad need ajuvoolude aeglustamise või kiirendamise teel teadvust, teistel juhtudel võivad teadvust ergutades esile kutsuda ekstaatilisi seisundeid. Maagilisi ja suitsutusained tunti juba muistsel ajal, neid joodi, hõõruti kreemina nahka (nõiasalv!) või hingati suitsuna sisse. Räägime sellest lähemalt osas, mis käsitleb maagia ajalugu alates selle varastest algusest kuni nüüdisaegse parapsühholoogiani, mille käsitlemist alustame selles loengus ja jätkame järgmistes. Meile kui algajatele parapsühholoogidele on ülitähtis tunda maagilisi tavasid ja rituaale, sest maagiast arenes välja okultism ja sellest omakorda nüüdisaegne, teaduslikult põhjendatud parapsühholoogia.

Sisemised abivahendid

Me saime 2. loengus teada, et teadvuse kõrgemate seisunditeni jõudmiseks, mis annavad meile paranormaalsed võimed, on vaja alustada teadvuse ärkveloleku seisundist. Me õppisime, et teadvuse neis seisundites, milleni jõudsime harjutustega 2.1 kuni 2.4:

  • lülitame välja emotsioonid,
  • harmoneerime oma keha võnkumised,
  • täidame teadvuse mantraga ja
  • koondame üksikud infokillud üheks üldiseks informatsiooniks.

Kuid me ei ole rääkinud kõige tähtsamast eeldusest – nimelt kogu oma isiksuse harmoneerimisest, samuti harmoonilise sideme loomisest iseenda ja meid ümbritseva maailma vahel. Niisuguse harmoneerimisega kõrvaldame kõik kahjulikud tegurid, mis suuremal või vähemal määral koormavad või täidavad praegu meie teadvust ning takistavad sel moel tõhusat ja säästlikku mõttetööd.

Mõlema keha harmoneerimine ümbritseva maailmaga on lähtealus hilisemaks paranormaalseks tegevuseks ja annab meile eelise argipäevaelus (vt 1. loengus esitatud katkendeid kirjadest). Harmoneerimine aitab meil:

  • vaadata elule positiivsemalt,
  • leida sisemist tasakaalu, paremini keskenduda,
  • ohjeldada negatiivseid emotsioone,
  • tõsta sotsiaalset aktiivsust,
  • mõista inimesi ja olukordi,
  • vegetatiivselt stabiliseeruda,
  • arendada olulise eristamise oskust ebaolulisest,
  • parandada tähelepanu ja selle koondamise võimet, samuti
  • paremini näha ja kuulda.

Sisemised abivahendid, mis teevad niisuguse harmoneerimise võimalikuks, on järgmised:

  • mõtterahu,
  • kujutlusvõime,
  • meditatsioon.

Kõik need on vaimsed harjutused, mis saadavad meid kogu õppetöö kestel, kuni omandame kõrgemad paranormaalsed võimed. Need harjutused arendavad meis:

  • paranormaalset tahet,
  • eesmärgi seadmise tõhusust,
  • paranormaalset keskendumist ja
  • paranormaalset usku,

mis kõik on meie paranormaalses tegevuses vajalikud.

Harmoneerimist hakkame käsitlema seitsmendas loengus, selle loengu järgmistes jagudes vaatleme üksikasjalikumalt sisemisi abivahendeid, mis aitavad meil üle saada teadvuse piiratusest ja avardada selle mahtu.

Mõtterahu

Üks teadvuse avardamise vajalikest tingimustest on mõtterahu. Me mõistame mõtterahu all teadvuse täielikku tühjendamist – nii saabuva informatsiooni blokeerimist, selle tagasiside kaudu alateadvusse suunamist kui ka igasuguse mõttetegevuse lõpetamist. Nii võime ükskõik mis hetkel isoleerida oma teadvuse ümbritsevast maailmast ja luua selles ruumi paranormaalseks keskendumiseks ühele eesmärgile – luua vaba koha, mida ei sega mitte miski ei väljast ega seest, see tähendab meie materiaalsest kehast lähtuv.

Mõtterahu eeldus on suutlikkus olla iseendaga üksi. Seisund „iseendaga üksi“ on paljudele inimestele väga raskesti saavutatav, sest nad ei suuda taluda kestvat üksindust ilma eesmärgipärase või mõtestatud tegevuseta. „Aeg on raha,“ räägivad ühed. „Üksindus ei ole minu jaoks,“ väidavad teised. Mõlemal juhul häirivad neid sisemised takistused, mille võib kõrvaldada sissejuhatava harjutuse abil enne mõtterahu põhiharjutust – harjutust 3.1: Mõtterahu (I).

Me leiame selle harjutuse, nii nagu teisedki harjutused, loengu harjutuste jaost ning neisse tuleb suhtuda väga tõsiselt.

Kujutlusvõime

Me õppisime 2. loengus (jagu „Ärkveloleku teadvus“), et saame paranormaalselt tegutseda vaid siis, kui meie teadvus suudab luua sideme alateadvusega. See võime on sünnipäraselt olemas vaid eelsoodumustega isiksustel, tavajuhul võib niisugune side tekkida vaid alkoholi- või narkojoobe toimel, mis viib teadvuse spontaanselt erilisse seisundisse. Miks see nii on, seda selgitame järgnevas lähemalt.

Alateadvus „mõtleb“ kujundite ja tundmuste abil, alateadvuse personaalset sisu ja arhetüüpe säilitatakse kujundlikus ja emotsionaalses vormis. Seepärast võime alateadvuse enda poole pöörduda samuti kujundeid ja tundmusi kasutades ning ergutada seda niiviisi tegutsema, näiteks tšakraid käivitama.

Enamik inimesi (erandlik rühm on kuulsad kunstnikud ja teadlased) mõtlevad pigem sõnade ja mõistete kui kujundite ja tundmuste abil. Ainult sünnipärase kujundliku mõtlemise puhul (seda võib täheldada veel primitiivsete rahvaste seas) või joobeseisundis on teadvuses valdav mõtlemise kujundlik ja tundmuslik külg.

Kaks inimest võivad teineteisega suhelda vaid siis, kui nad räägivad sama keelt. Ka teadvus ja alateadvus võivad omavahel informatsiooni vahetada vaid siis, kui nad valdavad sama keelt – kujundite ja tundmuste keelt.

Nüüd on meile selge, miks meediumidel või joobnud inimestel tekib side teadvuse ja alateadvuse vahel, me teame ka, et peame selgeks õppima alateadvuse „keele“, et suuta igal ajal astuda sellega ühendusse, kui tahame omandada mis tahes paranormaalsed võimeid.

Niisiis, me peame muutuma sõnadega mõtlejast kujundlikuks mõtlejaks!

Selleks otstarbeks meie käsutuses olev sisemine abivahend on kujutlusvõime, teisisõnu kujundlik mõtlemine. Me võime harjutades arendada oma kujutlusvõime selline tasemeni, et suudame ainult kujundite ja tundmustega mõelda. Arenenud kujutlusvõime avardab ka meie teadvuse mahtu, sest kujundliku mõtlemise puhul üldistatakse paljud üksikud infokillud ühteainsasse informatsiooniühikusse (me astusime esimese sammu selles suunas harjutust 2.4 tehes).

Kujutlusvõime arendamiseks tuleb teadvust väliselt blokeerides saavutada mõtterahu ja teadvus tühjendada. Selles seisundis, mis on meile tuttav harjutusest 2.3, suunatakse ümbritsevast maailmast ja materiaalsest kehast tavajuhul teadvusse saabuv informatsioon tagasiside kaudu vahetult alateadvusse ja see vähendab meie teadvuse piiratust. Graafilisel kujutisel joonisel 1, mis on võrreldav 2. loengu jaos „Teadvuse piiratus“ kujutatud joonisega, on veel kord selgelt näha funktsionaalsed vastastikused sidemed.

Pärast seda, kui oleme teadvuse põhjalikult tühjendanud ja tõusnud kolmandale teadvuse astmele, võime hakata sõnu ja mõisteid kujunditeks ning tundmusteks muutma ja lubama fantaasial neil oma teadvuses tekitada. Need muutuvad ajapikku nii selgeteks, et me ei suuda neid enam tegelikest seisunditest eristada. Need fantaasia saadused võivad olla:

  • pildid,
  • eredalt tajutavad esemed,
  • tundmused,
  • akustilised muljed,
  • tajutud lõhnad ja
  • maitseaistingud.

Harjutuste jaos kirjeldatud harjutusega 3.2: Kujundlik mõtlemine astume esimese sammu oma alateadvusele lähemale.

Täname, et olete meiega! Peatükk järgneb… täiendame peatükki ajaressursside ilmnemisel…

Categories: Peatükid