Eessõna

Käesolevas loengus jätkame väliste abivahendite teemat, käsitledes keskendumise objekte ja tehnilisi abivahendeid.

Keskendumise objektid iseenesest ei oma paranormaalset jõudu, kuid neil on selgeltnägemise võime arendamisel otsustav tähtsus. Harjutused keskendumisprillidega muudavad silma võrkkesta kollatähni tundlikumaks ja see omandab võime reageerida kosmilise energia kvantidele, teisisõnu seda energiat „näha“. Harjutused peegliga tutvustavad meile esimesi selgeltnägemise kujundeid, vaimse arengu hilisemates staadiumides suudame juba igal ajal vastu võtta selgeltnägemise kujundeid ajast ja ruumist, vajamata selleks keskendumise abivahendeid.

Tehnilistest abivahenditest vajame ainult nõiavitsa ja kassettmagnetofoni. Kõiki teisi loengus kirjeldatud abivahendeid kasutatakse parapsühholoogilises töös eksperimentideks, mis jäävad meie õppematerjali raamidest välja.

Järgmistes loengutes esitame veelgi katsetamise võimalust pakkuvaid lisaharjutusi ja nende sooritamiseks vajalike tehniliste abivahendite kirjeldusi.

Järgmise loenguga lõpetame väliste abivahendite käsitlemise. Selles kirjeldame sümbolite tähendust, maagiliste esemete toime jõudu, samuti psii-katseteks kõige soodsama aja astroloogilist arvutamist.

Keskendumise objektid

„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ – nii küsib kuninganna võlupeeglilt muinasjutus „Lumivalgeke“. Kuninganna loitsib oma alateadvuse jõudu, et saada teavet sündmuse kohta, mis toimub väljaspool tema mõjuvõimu.

Vastastiksidemed peegli ja – nagu varem arvati – hinge vahel (tegelikult toimib see vastastikside peegli, teadvuse ja alateadvuse vahel, sellest tuleb hiljem veel juttu) selgitavad lummavat mõju, mida on peegelkujutis inimestele alati avaldanud. Usuti, et läbi peegli saab hinge needa, ja see tekitas peegliga ennustamise ees hirmu. Arvati, et peegli sügavikust „piilub välja“ kurat. Pilguheit peegli sügavikku on võimalik vaid siis, kui on olemas poleeritud või läikiv pind või vesi. Neil on võime inimese hinge lummata. On muistne vanarahva tava paigutada ümber peeglid surija või surnu toas, et tema hing ei seoks ennast selle kohaga ja saaks haihtuda teispoolsesse (transtsendentaalsesse) maailma. Etruskide haudadest on leitud peegleid. Nende otstarve oli avada surnule juurdepääs teistesse maailmadesse või anda võimalus käia üksteisel külas.

Hingede suhtlemist soodustavaid peegleid on kasutatud ka maagilises praktikas (ühe- või mitmepäevastes vaimsetes harjutustes, mille eesmärk on jäädvustada ja süvendada religioosset ning esoteerilist elu), näiteks astraal- (energeetilise) keha eraldamiseks füüsilisest kehast.

Peeglitel tehti vahet: oli hõbedast ja elavhõbedast – musti peegleid, ümmargusi ja vesipeegleid. Nende valmistamisel ja kasutamisel tuli kinni pidada väga veidratest reeglitest:

„Tuleb kindlasti jälgida, et oleksid maagilist peeglit valmistades üksi. Mitte keegi peale maagi ei tohi peeglisse vaadata. Peegliklaasi tuleb korrapäraselt musta siidrätikuga puhastada. Katke klaas peegeldava ainega ja hoidke peeglit maagilises kabinetis. On tähtis, et raami ja peegliklaasi vahele oleks valatud maagilist fluidumit – vedelikku, mis on pühitsetud nelja stiihia või nende esindajate nimesid lausides. Need on peainglid Miikael, Gabriel, Uriel ja Samuel.“

Ühes vanas Breuningsweileri kingsepa Karl Hamppi käsikirjas soovitatakse osta peegel kolmapäeval, maksta selle eest hind, mida see sinu enda arvates väärt on, seejärel matta peegel hiljuti surnud meesterahva hauda, läbi teha pidulik pentagrammi rituaal, peegel välja kaevata, hoida seda kolm päeva mustas siidrätikus ja siis võib sellega tööle hakata.

Sellised peeglite valmistamise ja nendega töötamise soovitused tunduvad meile tänapäeval naeruväärsetena. Kuid minevikus oli neil soovitustel oma põhjus: peeglite valmistamise ja kasutamisega kaasnevad rituaalid tugevdasid usku selle keskendumisvahendi maagilisse jõusse. See on see, mida me nüüdisajal nimetame paranormaalseks usuks, ja see soodustas kavatsetud maagilise mõju avaldamist.

Kõige kergem on omandada paranormaalne usk enesesisenduse teel ja teadmiste abil, millised füüsilised protsessid peeglisse vaatamisel toimuvad. Unustame seega öised retked kalmistule, et matta peegel värskelt kaevatud hauda, vältides niiviisi konflikte surnuaia kontoriametnike ja juristidega, ning tuleme tagasi küsimuse juurde, kuidas võivad peegelpinnad meie vaimset arengut soodustada.

Oleme juba õppinud, et Universumis kiirguvad kõigist elusolenditest, taimedest ja anorgaanilisest ainest kosmilise energia kvandid. See kiirgus võngub kiiremini kosmilisest kiirgusest, mille kvantide sagedus on üle 1023 Hz. Kosmilise kiirguse kvandid teevad niisiis üle kümne tuhande kvadriljoni võnget sekundis. Selle sageduse lainepikkus on 10-14 meetrit (kümme triljondikku meetrit) väiksem kui energeetilise spektri mis tahes muu kiirguse lainepikkus (vt 4. loengu joonist 3.) Anorgaanilisest ainest lähtuva kosmilise energia kiirgusel on reeglina püsiv sagedus ja lainepikkus, tõsi küll, energiaimpulss, mida see kiirgus kannab, võib olla erinev. Orgaanilised ained ja elusorganismid kiirgavad kosmilist energiat, mille kiirguse amplituud on moduleeritud. Termin „amplituudmodulatsioon“ tähistab füüsilist mõistet ning koosneb kahest sõnast: amplituud (ladina keeles amplitudo – suurus, ulatus) ja modulatsioon (ladina keeles modulatio – mõõdupärasus). Termin tähendab kõrgsagedusliku kandevlaine (praegusel juhul kosmilise energia laine) mõjutamist madalsageduslike võnkumistega (kiirgust saatvalt objektilt).

Joonised 1, 2 ja 3 kujutavad näitlikult amplituudmodulatsiooni põhimõtet.


Joonis 1. Vaba kosmilise energia kiirguse moduleerimata võnkumine. Amplituud A, mis sõltub kosmilise energia kvantide impulsside võimsusest, on kogu aeg muutumatu. Samuti ei muutu võnkeperiood (st ühe täisvõnke kestus; täisvõngete arv sekundis näitab sagedust hertsides).

Kõikide anorgaaniliste kehade moduleerimata kosmiline energia ja kõikide orgaaniliste kehade amplituudmoduleeritud kosmiline energia kiirgub igas suunas ja satub mõlemale meie kehale, nii energeetilisele kui ka materiaalsele. Materiaalsel kehal ei ole selle kiirguse tajumise elundit, see tähendab retseptoreid, mis võtavad vastu kosmilise energia lainepikkusi, seepärast ei saa me seda energiat omastada normaalses teadvuse seisundis, milles võtavad informatsiooni ümbritsevast maailmast vastu ainult materiaalse keha retseptorid. Pilt on hoopis teine, kui viibime teadvuse kõrgemas seisundis.

Sõltuvalt meie arenguastmest avaneb avardunud teadvuse seisundis kolme kosmilise energia kiirguse „nägemise“ võimalust:

– tšakranägemine,

– peegelnägemine ja

– eideetiline nägemine.

Tšakranägemise puhul, millest räägitakse kirjanduses sageli kui „nahaga nägemisest“, võtame saabuvaid kosmoenergeetilisi impulsse vastu ergastatud südametšakraga. See töötab nagu antenn. Südametšakrast saadetakse impulsid nadide kaudu ajutüvesse ja muudetakse seal närvivooludeks. Nende närviergutuste voog on samasugune nagu silma võrkkestalt (vt 4. loengu joonist 8) ajukoore nägemiskeskusse saabuvatel ärritustel ja tekitab seal visuaalse aistingu. Sel viisil vastu võetud kujutis on siiski võrkkestaga tajutavast kujutisest erinev. Siin ei kasuta me informatsioonikandjana valguskvante, mida peegeldab mingi keha, vaid kosmilise energia kvante, mida see keha kiirgab. Nii võime tajuda mitte ainult materiaalse eseme perifeeriat, vaid ka (kui eelnevalt on saavutatud teatud teadvuse avardumise tase) üle selle eseme piiride ulatuvat psii-välja. Küsimusele, kuidas on võimalik „nahaga“, täpsemalt südametšakraga näha, vastame hiljem loengus, milles käsitletakse psii-nähtuste füüsikalisi aluseid. Esialgu piirdume „silmadeta nägemise“ õppimise ja arendamisega mahus, mida pakuvad harjutus 5.1: TŠAKRANÄGEMINE (I) ja harjutus 5.2: TŠAKRANÄGEMINE (II). Mõlemal harjutusel on meie vaimse arengu seisukohast väga suur tähtsus, sest need valmistavad ette puhtalt eideetilise selgeltnägemise võime (ilma abistavate keskendumisvahenditeta selgeltnägemise) omandamist.

Peegelnägemise puhul võtame vastu kosmilise energia kvante, mis on peegeldunud koondava toimega läikivalt pinnalt – näiteks läätselt, kõverpeeglilt või kuulilt, tehes seda silma võrkkesta väikese osaga.

Esmapilgul näib see kosmilise energia nägemise viis olevat kahes mõttes paradoksaalne (mõistusvastane): esiteks ei saa nii lühikese lainepikkusega kiirgus nagu kosmiline energia materiaalsetelt esemetelt peegelduda ja teiseks suudab normaalne inimsilm vastu võtta kvante vaid lainepikkusega vahemikus 380 kuni 780 nm (vt 4. loengut).

Meie suutlikkust võtta näilisest vasturääkivusest hoolimata peegeldavate keskendumise abivahendite abil vastu kosmilise energia kvante ja järelikult ka selgeltnägemise kujundeid, seletab esiteks see, et peegelpinnalt peegelduvad mitte atomaarsed osakesed, vaid selle pinna energeetilise keha kosmoenergeetilised osakesed (vt ka kristallkuuli, peegli ja musta peegli kirjeldust järgmistes jagudes); teiseks võivad kvandid silma võrkkesta teatud osas tekitada retseptorite ergutusvoolusid, mis seejärel suunatakse nägemisnärvi kaudu aju nägemiskeskusse ja tekitavad kujutise. Vastavaid kolvikesi ergutatakse vaid siis, kui need on paranormaalse keskendumise seisundis asjakohaselt sensibiliseeritud.

Categories: Peatükid