Eessõna

Käesolevas loengus jätkame väliste abivahendite teemat, käsitledes keskendumise objekte ja tehnilisi abivahendeid.

Keskendumise objektid iseenesest ei oma paranormaalset jõudu, kuid neil on selgeltnägemise võime arendamisel otsustav tähtsus. Harjutused keskendumisprillidega muudavad silma võrkkesta kollatähni tundlikumaks ja see omandab võime reageerida kosmilise energia kvantidele, teisisõnu seda energiat „näha“. Harjutused peegliga tutvustavad meile esimesi selgeltnägemise kujundeid, vaimse arengu hilisemates staadiumides suudame juba igal ajal vastu võtta selgeltnägemise kujundeid ajast ja ruumist, vajamata selleks keskendumise abivahendeid.

Tehnilistest abivahenditest vajame ainult nõiavitsa ja kassettmagnetofoni. Kõiki teisi loengus kirjeldatud abivahendeid kasutatakse parapsühholoogilises töös eksperimentideks, mis jäävad meie õppematerjali raamidest välja.

Järgmistes loengutes esitame veelgi katsetamise võimalust pakkuvaid lisaharjutusi ja nende sooritamiseks vajalike tehniliste abivahendite kirjeldusi.

Järgmise loenguga lõpetame väliste abivahendite käsitlemise. Selles kirjeldame sümbolite tähendust, maagiliste esemete toime jõudu, samuti psii-katseteks kõige soodsama aja astroloogilist arvutamist.

Keskendumise objektid

„Peeglike, peeglike seina peal, kes on kauneim kogu maal?“ – nii küsib kuninganna võlupeeglilt muinasjutus „Lumivalgeke“. Kuninganna loitsib oma alateadvuse jõudu, et saada teavet sündmuse kohta, mis toimub väljaspool tema mõjuvõimu.

Vastastiksidemed peegli ja – nagu varem arvati – hinge vahel (tegelikult toimib see vastastikside peegli, teadvuse ja alateadvuse vahel, sellest tuleb hiljem veel juttu) selgitavad lummavat mõju, mida on peegelkujutis inimestele alati avaldanud. Usuti, et läbi peegli saab hinge needa, ja see tekitas peegliga ennustamise ees hirmu. Arvati, et peegli sügavikust „piilub välja“ kurat. Pilguheit peegli sügavikku on võimalik vaid siis, kui on olemas poleeritud või läikiv pind või vesi. Neil on võime inimese hinge lummata. On muistne vanarahva tava paigutada ümber peeglid surija või surnu toas, et tema hing ei seoks ennast selle kohaga ja saaks haihtuda teispoolsesse (transtsendentaalsesse) maailma. Etruskide haudadest on leitud peegleid. Nende otstarve oli avada surnule juurdepääs teistesse maailmadesse või anda võimalus käia üksteisel külas.

Hingede suhtlemist soodustavaid peegleid on kasutatud ka maagilises praktikas (ühe- või mitmepäevastes vaimsetes harjutustes, mille eesmärk on jäädvustada ja süvendada religioosset ning esoteerilist elu), näiteks astraal- (energeetilise) keha eraldamiseks füüsilisest kehast.

Peeglitel tehti vahet: oli hõbedast ja elavhõbedast – musti peegleid, ümmargusi ja vesipeegleid. Nende valmistamisel ja kasutamisel tuli kinni pidada väga veidratest reeglitest:

„Tuleb kindlasti jälgida, et oleksid maagilist peeglit valmistades üksi. Mitte keegi peale maagi ei tohi peeglisse vaadata. Peegliklaasi tuleb korrapäraselt musta siidrätikuga puhastada. Katke klaas peegeldava ainega ja hoidke peeglit maagilises kabinetis. On tähtis, et raami ja peegliklaasi vahele oleks valatud maagilist fluidumit – vedelikku, mis on pühitsetud nelja stiihia või nende esindajate nimesid lausides. Need on peainglid Miikael, Gabriel, Uriel ja Samuel.“

Ühes vanas Breuningsweileri kingsepa Karl Hamppi käsikirjas soovitatakse osta peegel kolmapäeval, maksta selle eest hind, mida see sinu enda arvates väärt on, seejärel matta peegel hiljuti surnud meesterahva hauda, läbi teha pidulik pentagrammi rituaal, peegel välja kaevata, hoida seda kolm päeva mustas siidrätikus ja siis võib sellega tööle hakata.

Sellised peeglite valmistamise ja nendega töötamise soovitused tunduvad meile tänapäeval naeruväärsetena. Kuid minevikus oli neil soovitustel oma põhjus: peeglite valmistamise ja kasutamisega kaasnevad rituaalid tugevdasid usku selle keskendumisvahendi maagilisse jõusse. See on see, mida me nüüdisajal nimetame paranormaalseks usuks, ja see soodustas kavatsetud maagilise mõju avaldamist.

Kõige kergem on omandada paranormaalne usk enesesisenduse teel ja teadmiste abil, millised füüsilised protsessid peeglisse vaatamisel toimuvad. Unustame seega öised retked kalmistule, et matta peegel värskelt kaevatud hauda, vältides niiviisi konflikte surnuaia kontoriametnike ja juristidega, ning tuleme tagasi küsimuse juurde, kuidas võivad peegelpinnad meie vaimset arengut soodustada.

Oleme juba õppinud, et Universumis kiirguvad kõigist elusolenditest, taimedest ja anorgaanilisest ainest kosmilise energia kvandid. See kiirgus võngub kiiremini kosmilisest kiirgusest, mille kvantide sagedus on üle 1023 Hz. Kosmilise kiirguse kvandid teevad niisiis üle kümne tuhande kvadriljoni võnget sekundis. Selle sageduse lainepikkus on 10-14 meetrit (kümme triljondikku meetrit) väiksem kui energeetilise spektri mis tahes muu kiirguse lainepikkus (vt 4. loengu joonist 3.) Anorgaanilisest ainest lähtuva kosmilise energia kiirgusel on reeglina püsiv sagedus ja lainepikkus, tõsi küll, energiaimpulss, mida see kiirgus kannab, võib olla erinev. Orgaanilised ained ja elusorganismid kiirgavad kosmilist energiat, mille kiirguse amplituud on moduleeritud. Termin „amplituudmodulatsioon“ tähistab füüsilist mõistet ning koosneb kahest sõnast: amplituud (ladina keeles amplitudo – suurus, ulatus) ja modulatsioon (ladina keeles modulatio – mõõdupärasus). Termin tähendab kõrgsagedusliku kandevlaine (praegusel juhul kosmilise energia laine) mõjutamist madalsageduslike võnkumistega (kiirgust saatvalt objektilt).

Joonised 1, 2 ja 3 kujutavad näitlikult amplituudmodulatsiooni põhimõtet.

Joonis 1. Vaba kosmilise energia kiirguse moduleerimata võnkumine. Amplituud A, mis sõltub kosmilise energia kvantide impulsside võimsusest, on kogu aeg muutumatu. Samuti ei muutu võnkeperiood (st ühe täisvõnke kestus; täisvõngete arv sekundis näitab sagedust hertsides).

Joonis 2. Anorgaaniliste ainete kiiratud kosmilise energia kvantide moduleerimata võnkumine. Amplituud A sõltub suuremal või vähemal määral objekti etteantud impulsist, kuid objekti enda läheduses on see muutumatu. Samuti ei muutu võnkeperioodide kestus ja see on identne mis tahes kosmilise energia kiirguse sagedusega.

Joonis 3. Kosmilise energia kvantide amplituudmoduleeritud võnkumine, mida kiirgavad orgaanilised kehad. Amplituud on moduleeritud madalsagedusliku võnkumisega, mida orgaaniline keha teadlikult või alateadlikult tekitab. Impulsside võimsus muutub pidevalt ja nii lisandub kõrgsageduslikule võnkumisele informatsiooniline sisu, sellal kui kosmilise energia kiirguse sagedus jääb muutumatuks.

Kõikide anorgaaniliste kehade moduleerimata kosmiline energia ja kõikide orgaaniliste kehade amplituudmoduleeritud kosmiline energia kiirgub igas suunas ja satub mõlemale meie kehale, nii energeetilisele kui ka materiaalsele. Materiaalsel kehal ei ole selle kiirguse tajumise elundit, see tähendab retseptoreid, mis võtavad vastu kosmilise energia lainepikkusi, seepärast ei saa me seda energiat omastada normaalses teadvuse seisundis, milles võtavad informatsiooni ümbritsevast maailmast vastu ainult materiaalse keha retseptorid. Pilt on hoopis teine, kui viibime teadvuse kõrgemas seisundis.

Sõltuvalt meie arenguastmest avaneb avardunud teadvuse seisundis kolme kosmilise energia kiirguse „nägemise“ võimalust:

– tšakranägemine,

– peegelnägemine ja

– eideetiline nägemine.

Tšakranägemise puhul, millest räägitakse kirjanduses sageli kui „nahaga nägemisest“, võtame saabuvaid kosmoenergeetilisi impulsse vastu ergastatud südametšakraga. See töötab nagu antenn. Südametšakrast saadetakse impulsid nadide kaudu ajutüvesse ja muudetakse seal närvivooludeks. Nende närviergutuste voog on samasugune nagu silma võrkkestalt (vt 4. loengu joonist 8) ajukoore nägemiskeskusse saabuvatel ärritustel ja tekitab seal visuaalse aistingu. Sel viisil vastu võetud kujutis on siiski võrkkestaga tajutavast kujutisest erinev. Siin ei kasuta me informatsioonikandjana valguskvante, mida peegeldab mingi keha, vaid kosmilise energia kvante, mida see keha kiirgab. Nii võime tajuda mitte ainult materiaalse eseme perifeeriat, vaid ka (kui eelnevalt on saavutatud teatud teadvuse avardumise tase) üle selle eseme piiride ulatuvat psii-välja. Küsimusele, kuidas on võimalik „nahaga“, täpsemalt südametšakraga näha, vastame hiljem loengus, milles käsitletakse psii-nähtuste füüsikalisi aluseid. Esialgu piirdume „silmadeta nägemise“ õppimise ja arendamisega mahus, mida pakuvad harjutus 5.1: TŠAKRANÄGEMINE (I) ja harjutus 5.2: TŠAKRANÄGEMINE (II). Mõlemal harjutusel on meie vaimse arengu seisukohast väga suur tähtsus, sest need valmistavad ette puhtalt eideetilise selgeltnägemise võime (ilma abistavate keskendumisvahenditeta selgeltnägemise) omandamist.

Peegelnägemise puhul võtame vastu kosmilise energia kvante, mis on peegeldunud koondava toimega läikivalt pinnalt – näiteks läätselt, kõverpeeglilt või kuulilt, tehes seda silma võrkkesta väikese osaga.

Esmapilgul näib see kosmilise energia nägemise viis olevat kahes mõttes paradoksaalne (mõistusvastane): esiteks ei saa nii lühikese lainepikkusega kiirgus nagu kosmiline energia materiaalsetelt esemetelt peegelduda ja teiseks suudab normaalne inimsilm vastu võtta kvante vaid lainepikkusega vahemikus 380 kuni 780 nm (vt 4. loengut).

Meie suutlikkust võtta näilisest vasturääkivusest hoolimata peegeldavate keskendumise abivahendite abil vastu kosmilise energia kvante ja järelikult ka selgeltnägemise kujundeid, seletab esiteks see, et peegelpinnalt peegelduvad mitte atomaarsed osakesed, vaid selle pinna energeetilise keha kosmoenergeetilised osakesed (vt ka kristallkuuli, peegli ja musta peegli kirjeldust järgmistes jagudes); teiseks võivad kvandid silma võrkkesta teatud osas tekitada retseptorite ergutusvoolusid, mis seejärel suunatakse nägemisnärvi kaudu aju nägemiskeskusse ja tekitavad kujutise. Vastavaid kolvikesi ergutatakse vaid siis, kui need on paranormaalse keskendumise seisundis asjakohaselt sensibiliseeritud.

Paranormaalse keskendumise seisundis võtame vastu mitte võrkkestale sattuvaid valguskvante, vaid näeme puhtalt kosmoenergeetilist kujutist. Samamoodi nagu tšakranägemise puhul, võime piisavalt kõrge arengutaseme korral niiviisi tajuda ka kõiki kehasid ümbritsevat psii-välja.

Kolvikesed, mida on vaja harjutuste 5.3: PUNKTNÄGEMINE (I) ja 5.4: PUNKTNÄGEMINE (II) abil sensibiliseerida – neid on kokku umbes 2000 – asuvad võrkkesta keskel süvendatud osas, milles puuduvad kepikesed. Seda osa nimetatakse KOLLATÄHNIKS (vt 4. loengu joonist 6). Kolvikesed moodustavad siin kuusnurkse mustri ja nende tihedus on umbes 150 000 mm2 kohta. Seepärast on need võimelised eristama pisimaidki võrkkesta optilise ja kosmoenergeetilise kujutise detaile. Seda protsessi toetavad ka võrkkesta teised struktuurid, mida kvandid läbivad enne, kui jõuavad kolvikesteni. Lisaks on võrkkesta selles osas tekkivad kujutised erilise tähelepanu all, need on kõige selgemad ja projitseeruvad võrreldamatult suurimasse aju visuaalsesse ossa. Teadmine, et kollatähni retseptorid võtavad vastu kosmilise energia kvante, on veel üks, ehkki küll väga väike samm puhta eideetilise selgeltnägemise suunas.

Nagu nimigi räägib, tekivad selgeltnägemise visuaalsed kujundid eideetilise nägemise puhul vahetult meie ajukoore nägemiskeskuses. Sel juhul registreeritakse niisiis kosmoenergeetilist informatsiooni, mis on vastu võetud mitte südametšakra ega kollatähni kaudu, vaid saabunud mööda lühimat teed – läbi kroontšakra.

See kõige täiuslikum selgeltnägemise liik lubab meil igal ajal, tarvitsemata eelnevalt süüvida teadvuse kõrgemasse seisundisse ja keskendumise abivahendeid kasutamata vastu võtta selgeltnägemise kujundeid. Seejuures ei mängi rolli, millal toimuvad protsessid, mida tahame näha: kas olevikus, minevikus või tulevikus (tuleviku selgeltnägemist nimetatakse ka prekognitsiooniks (proskoopiaks)). Selgeltnägemise abil on võimalik tajuda ka ruumiliselt kaugel toimuvaid sündmusi, seejuures ei ole vähimatki tähtsust, kas need toimuvad Maal või kusagil kosmoseavarustes.

Kuidas jõuab meieni aja ja ruumiga seotud selgeltnägemise informatsioon, seda selgitame põhjalikumalt ühes selgeltnägemist käsitlevas loengus. Kõigepealt uurime aga keskendumise abivahendeid, mis aitavad meis varjuvaid selgeltnägemise sugemeid arendada õppetöö käigus eideetiliseks selgeltnägemiseks, need on:

– tasapinnaline peegel,

– must peegel ja

– kristallkuul.

Tasapinnaline peegel

Lihtsaim selgeltnägemise võime omandamise abivahend on tasapinnaline peegel, mis on olemas igas kodus. Peeglil endal – nii nagu ka kõigil teistel keskendumise abivahenditel – ei ole küll paranormaalset mõju, kuid see aitab selgeltnägemise võimet arendada ja lubab meil teadvuse kõrgemates seisundites näha peegli pinnal sündmusi, mis jäävad varjatuks normaalsele inimesele, kelle silma võrkkesta retseptorid reageerivad ainult footonitele.

„Peeglisse vaadates tekkis minus tahtmine püüda jälgida minust kaugel asuvat tuttavat ja teada saada, mida ta parajasti teeb.

Seadsin end mugavalt tugitooli istuma. Minu ees laual seisis peegel. Pärast ettevalmistavat harjutust langesin transsi, elavalt ette kujutades, et jälgin oma tuttavat. Jälgisin pingsalt lahtiste silmadega peegli pinda enda ees. Algul oli näha vaid laialivalguv kujutis, umbmäärane ja hägus. Mõne aja pärast hakkasid piirjooned järjest selgemaks muutuma ja ma nägin oma tuttavat nii, nagu vaataksin läbi akna tema tuppa. Nägin hästi, et ta jõi ja sõi midagi, samuti nägin selgelt kõiki toas olevaid esemeid.

See pilk „läbi ruumi“ kestis küll lühikest aega, kuid oli minu jaoks siiski sensatsioon. Järgmisel päeval küsisin tuttavalt, mida ta tegi sel ajal, kui ma peegliga harjutasin. Ta mõtles veidi järele ja vastas, et sõi õhtust. Kas ta ka jõi ja kui, siis mida, kõlas mu järgmine küsimus ja ka nüüd langes vastus nähtuga kokku.

Sellest hetkest alates teadsin kindlalt, et suudan tõepoolest peeglis näha, mis toimub kusagil minust kaugel.“

Teadvuse kõrgemates seisundites võime ka meie läbi peegli jälgida sündmusi meist kaugel asuvates kohtades, nii nagu tegi seda PPI õpilane Anton R. Grafenaust, kellelt pärineb siin esitatud harjutuse kirjeldus. Ja see ei ole veel kõik, tasapinnaline peegel lubab meil:

– võimendada vaba kosmilise energia vastuvõttu,

– projitseerida mõttekujutisi,

– vaadelda iseenda psii-välja,

– vaadelda esemete psii-välja,

– eraldada oma teadvus kehast ja saata see ükskõik kuhu,

– paigutada oma teadvus ümber ükskõik kellesse,

– eraldada oma energeetiline keha materiaalsest.

Siin loetletud nähtuste realiseerimise tingimus on vaimse arengu piisavalt kõrge taseme saavutamine, me hakkame nendega tegelema edasise õppetöö käigus asjakohaseid harjutusi sooritades. Esialgu piirdume sellega, et anname harjutuse 5.5: KOSMILISE ENERGIA VASTUVÕTMINE (I) abil oma mõlemale kehale juurde vaba kosmilist energiat. Edasisi selgeltnägemise treeninguid valmistab ette abivahendite kasutamise harjutus 5.6: MÕTTEKUJUTISTE PROJITSEERIMINE, mis õpetab meie ajus säilitatavat kujundlikku informatsiooni visuaalselt tajuma.

Joonis 4. Mõttekujutiste projitseerimine tasapinnalisele peeglile. Peegli psii-väljalt peegelduvad kosmilise energia kvandid satuvad silma, seal muudavad kollatähni sensibiliseerivad kolvikesed need ergutusvooluks ja tekitavad neid edasi saates ajukoore nägemiskeskuses visuaalse kujundi.

Mõttekujutiste projektsiooni on kõige lihtsam mõista joonisel 4 esitatud graafilise skeemi abil.

Meie otsmikutšakrast kiirguvad kosmoenergeetilised impulsid, mis kannavad teadvuse, mälu või alateadvuse kujundlikku informatsiooni, peegelduvad tasapinnalise peegli psii-väljalt ja satuvad silma võrkkesta. Kui sooritame harjutusi 5.3 ja 5.4, muutuvad need impulsid kollatähni sensibiliseerivas piirkonnas ergutusvooludeks, mis jõuavad mööda nägemisnärvi ajukoore nägemiskeskusse ja tekitavad seal visuaalse kujundi, mis ei erine mitte millegi poolest tavalisest kujutisest silma võrkkestal. Meile tundub seejuures, nagu tekiks mõttekujutis teisel pool peegelpinda.

Me „näeme“ peeglis mitte meie otsmikutšakra peegeldust (ka mitte ninajuurt, kus see asub), vaid meie endi kiiratud mõttekujutist. Ajas ja ruumis kaugel toimuvate protsesside selgeltnägemise kujundid moodustuvad samaviisi, sellest räägime järgmistes loengutes põhjalikumalt.

Must peegel

Kui räägitakse mustast peeglist, peetakse silmas nõgusat peeglit, mida tavaliselt kasutatakse habemeajamisel. Selle tagumine külg on kaetud mitte hõbedase, vaid musta värviga.
Tasapinnalise peegliga võrreldes on mustal peeglil paljude paranormaalsete katsete korraldamisel kaks otsustava tähtsusega eelist.

– Musta värviga pinnatud tagumine külg soodustab mõtte- ja selgeltnägemise kujutiste tajumist, sest see ei peegelda peaaegu mitte ühtki footonit (must pind neelab kõik valguslained). Pinnaga põrkuvate kosmilise energia kvantide peegeldamise võime säilib samas aga täielikult, sest neid saadab tagasi mitte peegli pind, vaid psii-väli.

– Tänu peegli nõgususele on teisel pool selle pinda tekkiv näiv mõttekujutis või selgeltnägemise kujutis suurem kui tasapinnalise peegli korral. Mõttekujutis projitseeritakse mustale peeglile sama põhimõtte järgi kui tasapinnalise peegli korral, me näeme seda jooniselt 5. Selgeltnägemise kujutiste vastuvõtmise vahendina on must peegel tasapinnalisest peeglist kahtlemata eelistatavam. Põhimõtteliselt samamoodi töötab ka peegelteleskoop (vt joonist 6), milles nõgus peegel fokuseerib valguskvante, need tekitavad väljudes tugeva valgusjõuga suurendatud kujutise. Mustas peeglis teeb selle töö mõistagi nõgusa pinna psii-väli, see fokuseerib pinnale sattuvaid selgeltnägemise informatsiooniga moduleeritud kosmilise energia laineid ja peegeldab need vaatleja silma

Joonis 5. Mõttekujutiste projitseerimine mustale peeglile.

Puhta eideetilise selgeltnägemise võime omandamiseks peame kõigepealt ära õppima peegelnägemise. Asjakohaseid harjutusi hakkame tegema järgmises loengus. Selleks ajaks tuleb meil hankida must peegel. Võime tellida klaasitöökojast ümara klaasplaadi läbimõõduga 20 cm ja nõgususega 12 mm ning katta selle kumera külje musta lakiga. Hea näide, kuidas harjutused peegliga selgeltnägemise võimet arendavad, on Natalie N. (Baden-Baden) märkmed harjutuste päevikus:

„Juba pärast kolme harjutuskorda nägin oma musta peegli tumedal põhjal üht silma. Iga kord harjutust tehes muutus silm järjest selgemaks ja teravamaks ning viimaks tekkis neid kaks. Nägin neid sama hästi nagu optilises peeglis reaalseid silmi. Pärast kolm nädalat kestnud harjutamist nägin mitte ainult kaht silma, vaid tervet mehenägu … Nüüd suudan seda nägu tajuda ka juba ilma peeglita, ei ole tähtis, kas vaatan valguses või pimeduses, avatud või suletud silmadega …“

Joonis 6. Moduleeritud kosmilise energia kiirte kulgemine selgeltnägemise korral.

Kristallkuul

Kristallkuul on paljude ennustajate ja selgeltnägijate tuntud rekvisiit. Kes ei oleks näinud pilti, millel on kujutatud vana mustlasnaine musta varesega õlal ja helkleva kuuliga käes.

Mineviku, oleviku ja tuleviku professionaalsed ennustajad kasutavad kristallkuuli ainuüksi oma klientide huvides. See muudab kogu selgeltnägemise seansi millekski müstiliseks, salapäraseks ja ebamaiseks. Kogenud selgeltnägija ei vaja keskendumiseks abivahendeid, ta saab selgeltnägemise informatsiooni eideetiliselt. Ent meile kui algajatele selles vallas on kristallkuuli vaja, sest see on optimaalne selgeltnägemise võime omandamise abivahend.

Tulenevalt kuuli kujust on ka selle psii-väli kerakujuline, see peegeldab 180 kraadi all langeva moduleeritud kosmoenergeetilise kiirguse optilise teljega paralleelselt tagasi ja tekitab vaatleja silmis vähendatud panoraamkujutise. Jääb mulje, et selgeltnägemise kujutis (joonisel 7 tähistatud tähega B) asub kristallkuuli sees.

Kristallkuuliga katsete kulgu selgitavad meile Klaus K. (München) märkmed tema harjutuste päevikus:

„Töötan juba mõnd aega kristallkuuliga ja saavutatud edu räägib ise enda eest. Iga katse algul sukeldusin teadvuse teisele astmesse, et suudaksin täielikult keskenduda kristallkuulile. Enamasti töötasin õhtuti küünlavalgel.

Algul nägin vaid täielikku tohuvabohu. Oletan, et need olid mõtte- või mingid muud kujutised, millele ma ei keskendunud. Kuid need kujutised olid sellegipoolest hästi äratuntavad.
Hiljem andsin mõttekujutistele voli minu teadvusest mööda libiseda. Valisin neist välja kõige selgemad, et neid oma kuulis elustada. Sageli nägin mõnd jubedat nägu, mitmesuguseid esemeid, linnu või maastikke.

Praegu olen suuteline mis tahes ajal selgelt nägema sündmusi minevikust, olevikust ja tulevikust, kui vaid soovin. Olen kristallkuulis sageli jälginud näiteks oma sõpru ja nende tegevust, kujutis on samasugune nagu teleekraanil, ehkki küll väiksem, aga seevastu üksikasjalisem ja kolmemõõtmeline …“

Klaus K. kirjeldus osutab suurimale eelisele, mis on selgeltnägemise kuulil musta peegli ees – läbi kuuli nähtud selgeltnägemise pildid on eredamad ja konkreetsemad. Enesestmõistetavalt võime teha kõiki selgeltnägemise katseid ka musta peegliga, kui aga soovime jõuda eriti heade tulemusteni, tasub kasutada kristallkuuli.

Joonis 7. Moduleeritud kosmilise energia kiirte kulgemine selgeltnägemise korral kristallkuuli abil.

Joonis 8. Mustast sametist aluspinnale asetatud kristallkuul

Katseteks sobivad kõige paremini kristallist või tavalisest klaasist kuulid läbimõõduga 70 kuni 110 mm (joonis 8).

Tehnilised abivahendid

Muistsed võlurid ja maagid vajasid mitmeks otstarbeks abivahendeid: ühtesid sideme loomiseks kõrgemate jõududega, teisi rituaalseteks talitusteks. Maagiliste ettevõtmiste õnnestumiseks olid kasutusel näiteks Püha Johannese seitse võtit, võlukepike, Paracelsuse västar, Saalomoni pitsat, maagilised mõõgad (kinžallid), mütsid ja rüüd, surnute kolbad, inimluud ning paljud teised rekvisiidid. Talismanid ja eriti amuletid pidid külge tõmbama või vallandama astraalseid ja salajasi jõude. Et anda talismanile heade või kurjade vaimude jõud ja omadused, tuli selle valmistamisel järgida keerulisi reegleid:

„Vali materjali hästi, meeltekujutlust kasutades. See võib olla näiteks kivi, mis oli ürgrahvastele fetišiks ja millega on seotud mingi teatud sündmus.

Vabasta valitud materjal võõrastest mõjudest. Hoia seda põleva küünla kohal. Kujuta seejuures ette puhastumist. Tule kosmiline stiihia hävitab ja purustab kõik võõrad mõjud.

Aseta materjal meeltekujutluse mõju all 24 tunniks täiesti läbipaistvasse puhta veega täidetud anumasse. Lisa materjalile meeltekujutluse abil sülfide – õhu stiihiate jõud. Seejärel aseta materjal maha, et selles salvestuksid maa stiihiad.

Aseta valminud talisman puhastamiseks (või ka siis, kui sa seda ei kasuta) musta siidi nii, et see oleks täielikult sisse mähitud. Hoia talismani siidis selle ajani, kuni hakkad sellega töötama. Võta varem kasutamata nõel

– selliseid töid tuleb teha täiesti uute asjadega

– graveeri meeltekujutluse mõju all sellele märk.

Joonis 9. 1801. aastast pärineva käsikirjalise maagiaraamatu illustratsioon näitab meile muistsete maagide varustust: võlukepike, küünlad, kristall, kolmjalg, maagiline ring ning peaingel Miikaeli püha pitsat.

Seejuures kutsu välja olend, kelle tähelepanu vajad või kelle kätked oma talismani …“

Muude tehniliste abivahendite seas kasutati maagiliste taimede ja suitsutusainete peenestamiseks käsiveskit ja uhmrit, samuti olid vajalikud suitsutusanum ja kolmjalg. Nõiavitsa ja pendli abil otsiti maa-aluseid veesooni ning peidetud aardeid.

Tänapäeva parapsühholoog kasutab neist igivanadest tehnilistest abivahenditest ainult suitsutusanumat (maagiliste taimede ja suitsutusainete kuumutamiseks), nõiavitsa ja pendlit.

Lisandunud on mehaanilised või elektroonilised kosmoenergeetiliste häireväljade lokaliseerimise seadmed, näiteks parapsühholoogiline tester ja elektrooniline häireväljade otsija.

Inimese ja taimede närvivoolude ning teadvuse avardumise taseme mõõtmiseks kasutavad nüüdisaegsed parapsühholoogid bioloogilise negatiivse tagasiside seadmeid ja mõõdetavate suuruste registreerimise meerikut. Orgaaniliste ja anorgaaniliste objektide psii-välja registreeritakse Kirliani meetodil töötava fotoseadmega. Hingedega teispoolsusest aitab suhelda kirjutav laud, teatud enesesisenduse ja kujutlusvõime harjutusteks on vajalik kassettmagnetofon, soovitatavalt kasseti automaatse reversiga.

Alljärgnevas anname lühikese ülevaate mõnedest tehnilistest abivahenditest.

Enesestmõistetavalt ei ole vaja endale tingimata kõiki eespool loetletud abivahendeid hankida, enamik neist on vajalikud lisaharjutuste tegemiseks, mis ei ole õppetöös edu saavutamiseks kohustuslikud.

Suitsutusanum

Suitsutusainetes, pulbrilistes maagilistes taimedes ja viirukis sisalduvate paranormaalse tähtsusega biokatalüsaatorite vallandamiseks tuleb neid suitsutusanumas aeglaselt kuumutada. Kui põletada neid lahtises tules, hävib enamik biokatalüsaatoritest. Suitsutusanumat võib kuumutada küünlaleegis või elektriliselt, järgmises loengus räägime sellest lähemalt.

Nõiavits

Nõiavitsa abil otsitakse maa sisse peidetud aardeid, maavarasid, arheoloogilisi jäänuseid, veesooni ja maapinnale jäänud jälgi (näiteks kaduma läinud inimesest või põgenenud loomast).

Kuid see ei toimu niiviisi, nagu tavaliselt arvatakse: 18. loengus saame teada, et nõiavits ei ole mitte mingil juhul otsitava objekti kiiratud kosmilise energia vastuvõtmise seade, see on vaid indikatiivne vahend parapsühholoogi käes, mis kaldub spontaansete impulsside mõjul horisontaalsesse või vertikaalsesse asendisse, niipea kui parapsühholoog saab vastava kosmoenergeetilise signaali. Vanim ja kõige sagedamini kasutatav tüüp on niinimetatud kahvelvits. Selle võib valmistada nii tavalisest oksaharust (eriti hästi sobib selleks sarapuu) kui ka metallist. Uusim leiutis on nurkne teleskoopnõiavits, mille pöörleva varda üksteise seest väljatõmmatavad lülid on kinnitatud kroomitud terasest käepideme külge (vt joonist 10).

Joonis 10. Nurkne teleskoopnõiavits ja terasest kahvelvits.

Pendel

Pendli all peetakse silmas mis tahes materjalist sümmeetrilist eset, mis on riputatud pikema või lühema niidi otsa ja mida hoitakse käes.

Lauapendli mass on 10 kuni 30 g ja niidi pikkus 10 kuni 30 cm, välioludes kasutatakse pendlit massiga 80 kuni 120 g ja niidi pikkusega 80 kuni 120 cm.

Lauapendel riputatakse „pendli koodi“ – maakaardi või foto kohale, välipendlit kasutatakse vahetult otsitavas kohas. Pendli visuaalselt sirgjooneline, elliptiline või ringjooneline kõikumine näitab, et pendlit hoidev inimene võtab oma tšakratega alateadlikult vastu kosmoenergeetilist informatsiooni ümbritsevast maailmast.

Nii võime saada teavet maavarade lademetest või veesoontest, samuti arheoloogilistest jäänustest, kaotsi läinud inimestest, loomadest või esemetest, mis on maastikule jäetud engrammide ehk mälujälgedena. Samuti saab pendli abil diagnoosida haigusi ja muuta nähtavaks tulevikuennustusi.

Joonis 11. Kasutamiseks sobivaid pendleid (paremal) ja maakaardi kohale riputatud lauapendel (vasakul).

Parapsühholoogiline tester

PPIs välja töötatud parapsühholoogiline tester on lihtsalt kasutatav, kuid väga tõhus ja aegasäästev mõõtmete ja suuruste määramise abivahend. Pööratavate nuppude abil võime sellele neljale näidikukohale seada mis tahes vajaliku arvu vahemikus 1 kuni 9999 (samuti nende arvude murdosad või kordsed kümne astmetes) ja seejärel lauapendli abil, mis peab pöörlema päri- või vastupäeva, testri näitude õigsust kontrollida. Nii võime testrit kasutades saada teavet näiteks pendliga avastatud maa-aluste aarete sügavuse kohta, analüüsida maavarade protsendilist koostist, määrata põhjaveeallika tootlikkuse või eseme täpse vanuse.

Joonis 12. Parapsühholoogiline tester (PPI)

Elektrooniline häirevälja otsija

PPI tütarettevõttes Elektroniken välja töötatud elektrooniline häirevälja otsija on kõige nõrgemate kosmoenergeetiliste lainete, samuti positiivsete elektriväljade ja laengute avastamise universaalne mõõteriist.

Mõõteriista külge ühendatud kõrvaklappide abil saab eristada sagedusi ja kui ühendada seadme külge meerik, võib spetsiaalsele paberile üles kirjutada mõõdetud suuruste väärtused ajateljel.

Lisaks telepaatilistele (näiteks 16. loengus kirjeldatud katsed) ja psühhokineetilistele (vt 22. loengut) katsetele saab häirevälja otsijaga lokaliseerida füüsilisi häirevälju eluruumides ja looduses.

Häireväljadeks nimetatakse muutlikke elektrilisi välju ja elektromagnetilisi välju, mille pinge või sagedus tekitavad laengute nihkeid elusorganismide rakumembraanides (vt 14. loengut). Need väljad võivad häirida kesk- ja vegetatiivset närvisüsteemi ning see võib avalduda hajameelsusena, närvilisusena, depressiivse meeleoluna, unehäiretena, väsimusena, nägemishäiretena, migreenina, peavaludena, fantoom- ja armivaludena, vereringehäiretena – raskeimatel juhtudel isegi südameinfarktidena, kopsupõletikuna, kasvajatena ja pahaloomuliste tursetena.

Paljud häireväljad, mille on spetsialistid selle mõõteriistaga avastanud, on tekkinud tehnilistel põhjustel, neid saab välja lülitada või nende vastu kasutusele võtta ettevaatusabinõusid.

Lisaks registreerib aparaat hapniku positiivselt laetud ioone ja õhu katioone, neid esineb suurte kogustena näiteks soojas ja kuivas tuules. Kopsu sattununa aktiveerivad need organismi serotoniinieritust. Paljudel inimestel halveneb seetõttu radikaalselt üldine tervislik seisund: lisaks depressiivsele meeleolule, väsimusele ja kurnatusele esineb ka ebameeldivaid ja vahel isegi ohtlikke sümptomeid nagu peavalu ja migreen, unetus, haavade ja armide valud, peapööritus ja müra kõrvades, samuti südame puudulikkus.

Joonis 13. Elektrooniline häirevälja otsija.

Bioloogilise negatiivse tagasiside seadmed

Bioloogilise negatiivse tagasiside all peetakse silmas vastastiksidet süsteemi kahe elemendi vahel, mis püüavad saavutada tasakaaluseisundit.

Parapsühholoogias on see seisund soovitav ja tegelikkuses saavutatav end paranormaalse keskendumise, meditatsiooni ja enesesisenduse abil lõõgastades ning teadvuse kõrgematesse seisunditesse süüvides. Seda seisundit jälgitakse pidevalt bioloogilise negatiivse tagasiside seadmetega ja harjutuse sooritajat teavitatakse olenevalt seadme tüübist pideva akustilise heli abil (kõrge toon) või visuaalselt (värvilise väljaga ekraanil). Helisignaali või värvilise välja suuruse muutumise järgi ajas saab harjutaja pidevalt teavet oma edusammudest ja see stimuleerib ta pingutusi positiivselt. Nii on tal kergem sügavamalt lõdvestuda või süüvida.

Kõige lihtsam seda tüüpi seade on galvaaniline naha reaktsiooni mõõtur. See mõõdab kahe sõrmele asetatud elektroodi abil naha takistuse muutumist lõdvestumise ajal. Mida suurem on naha takistus, seda rohkem on lõdvestunud harjutuse sooritaja ja seda lähemal on tema teadvus paranormaalsele seisundile.

Täpsemaid mõõtmistulemusi annab elektroentsefalograaf, millest oli juttu ka 1. loengus. Seade mõõdab pähe asetatud elektroodide abil ajuvoole, mille sagedus ja tugevus annavad teavet saavutatud lõdvestuse ja süüvimise astme kohta.

Mõõdetavate suuruste registreerimise meerik

Tegemist on registreeriva seadmega, mis salvestab mingi mõõdetava suuruse väärtuste muutumised ajas või kahe mõõdetava suuruse vastastikuse sõltuvuse diagrammi kujul (vt 1. loengut). See annab võimaluse hiljem mõõtetulemusi hinnata.

Parapsühholoogilises praktikas kasutatakse mõõtetulemuste salvestamist peamiselt EEG abil ajuvoolude registreerimisel, naha takistuse galvaanilisel mõõtmisel või mõtteimpulsside mõõtmisel elektroonilise häirevälja otsija abil (näiteks 16. loengus kirjeldatud telepaatiliste katsete, samuti psühho- ja telekineetiliste katsete ajal).

Kirliani meetodil töötav fotoseade

Seadme otstarve on registreerida fotograafiliselt orgaaniliste ja anorgaaniliste kehade perifeeria psii-välja (vt 1. loengut).

Aparaat on lihtne ning sobib ideaalselt kasutamiseks parapsühholoogilistes ja meditsiinilistes uuringutes, selles saab kasutada mitut tüüpi fotofilmi. See seade on samuti välja töötatud PPI-s.

Kirjutav laud

Kirjutavat lauda kasutatakse suhtlemiseks hingedega teispoolsuses ja nende küsitlemiseks. See teema tuleb käsitlusele 19. loengus. Ümmarguse vineerplaadi külge läbimõõduga umbes 30 cm on liimitud 10 cm pikkused ümarad puitjalad (mitte mingil juhul ei tohi kasutada metalli). Ühe jala sisse asetatakse pliiatsi grafiitsüdamik.

Küsitlemiseks paigutatakse lauake suurele paberilehele. Kõik küsitluses osalejad asetavad sõrmeotsad vastu laua serva ja keskenduvad küsitletavale hingele. Kui katsejuht on esitanud küsimuse, hakkab lauake ise mööda paberit liikuma ja pliiatsisüdamik jätab sellele jälje.

Kirjutava laua valmistamise täpsed juhised ja katse korraldamise õpetuse leiame 19. loengust.

Joonis 14. Mõõdetavate suuruste registreerimise meeriku põhimõtteskeem.

Joonis 15. Kirjutav laud

Kassettmagnetofon

Kassettidele salvestatud meditatsiooni- ja kujutlusmaterjali kuulamiseks, mis kergendavad meil kujutlemist ja teadvuse paranormaalsete seisundite saavutamist (näiteks harjutust 7.2 tehes), vajame tavalist kassettmagnetofoni.

Kõige paremini sobib selleks autoreversi funktsiooniga magnetofon, mis muudab automaatselt lindi liikumise suunda, kui kasseti üks pool on läbi kuulatud. Nii saame terve öö, mitte ainult pool tundi või tund, kuulata omasalvestatud enesesisenduse õppetekste (neid kirjeldatakse 9., 11., 12. ja 13. loengus). Sel viisil mõjutame vahetult oma alateadvust ja parandame selle tõhusust.

Categories: Peatükid