Eessõna

Kolmanda välistele abivahenditele pühendatud loenguga lõpetame selle teema käsitlemise.

Üksikute abivahendite juurde tuleme hiljem uuesti tagasi, kui õppematerjali raames tekib selle järele vajadus.

Järgmine loeng viib meid uuesti puhtalt vaimsetesse sfääridesse. Meditatsiooni- ja muude harjutuste abil jätkame oma materiaalse ja energeetilise keha harmoneerimist.

Harmoneerimise suunitlusega harjutusi leiate ka 8. ja 9. loengust, milles õpime põhiliselt arvutama astroloogiliselt sobivat aega, teisisõnu hetke, kui tähtede seis on meie paranormaalseks tegevuseks eriti soodus.

Maagilised ained

Muistsetel aegadel arvas inimene, et loodust valitsevad elusad olevused: metsi ja välju asustasid nähtamatud vaimolendid, kes võisid olla inimeste vastu sõbralikud või vaenulikud. Kääbused ja hiiglased tegid oma nurjatusi, maa, vee, tule ja õhu vaimudest sõltus sündmuste areng Maal ja inimeste heaolu.

Ja selles ei ole midagi imelikku, et meie esivanemad hakkasid otsima vahendeid, kuidas need hinged enda poole võita või vähemasti vähendada nende halba mõju.

Selleks otstarbeks sobisid kõige paremini taimed, mida vanarahva poeetilise uskumuse kohaselt peeti kääbuste, haldjate, vete- ja õhuvaimude mängukannideks. Teatud taimi arvati nende juures olevat erilises soosingus, sellal kui teised pidid oma lõhna ja erilise vaimse kiirguse tõttu neile mõjuma eriti vastikult.

See veendumus ning asjaolu, et taimede suuruse ja kuju pidev, kuid peaaegu märkamatu muutumine lubas oletada neis peituvaid imettegevaid jõudusid, pööras inimeste tähelepanu taimsele maailmale. Sellest sai alguse taimede laialdane kasutamine „võlueesmärkidel“.

Taimede hämmastav elu, kus seemneist ja sibulaist kasvab välja lopsakalt rohetav ja eredalt õitsev floora, võis tolleaegsete ettekujutuste järgi võimalik olla ainult tänu nende sisemisele ühtsele jõule – taimede hingele, mis pidi kandma vaimseid jõude ja omadusi. Nii olid taimed meie esivanemate silmis tundmatu ja võimsa vaimse jõu avaldumisvorm, loodusliku jõu kehastus. Inimesed hakkasid austama taimede varjatud poolt ja neile elu andvat väikest jumalikkust. Sellest arenes välja kõigi muistsete rahvaste seas levinud taimede kultus, mis on aus veel tänapäevalgi paljude tsiviliseerimata rahvaste seas.

Et kanda taimedele omane sisemine looduslik jõud endasse üle ning ka ise mõjutada looduse vaime samamoodi nagu taimed, kasutas inimene neid eri viisidel: teadjamehed, nõiad, maagid ja šamaanid jõid rohtudest tehtud leotist või keedist, hõõrusid nahka lehtedest, juurtest ja viljadest valmistatud salviga, hingasid sisse kuivatatud ja pulbriks hõõrutud taimi või nende kuumutamisel tekkinud suitsu.

Keha küljes kantavad taimede kuivatatud osadest või juurtest amuletid ja talismanid pidid andma oma jõu üle nende kandjale.

Veel praegugi võidakse alrauni inimesekujulise juure eest maksta tuhandeid eurosid.

Taimede kogumisel tuli kinni pidada paljudest reeglitest: valida õige aasta- ja kellaaeg, teatud taimi võis korjata ainult kesköö või täiskuu ajal, teisi ainult pärast eelnevat loitsimist. Eriti keeruline oli koguda alrauni juurt. Selle lihakas juur tõmmati maast välja nööriga, mille üks ots seoti ümber juure ja teine koera saba külge.

Oli levinud uskumus, et inimene, kes tõmbab maast välja alrauni juure, peab varsti surema. Kui see on vältimatu, surgu siis parem koer. Ajapikku pandi tähele, et teatud taimed mõjutasid lisaks vaimudele ka inimeste psüühikat. Need parandasid vastupidavust, leevendasid valusid, ravisid haigusi, viisid ekstaatilistesse seisunditesse ja transsi või aitasid arendada selgeltnägemist. Selliste toimete tõttu muutus taimede maagia ajapikku eriliselt populaarseks.

Eriti palju võlurohtusid oli kasutusel roomlastel. Rooma ajaloolane Plinius vanem jutustab oma teoses „Naturalis historia“, et Demokritos kirjeldas lehtedeta taime Achemenis, mille värvitoon oli „elektrum“ (kulla ja hõbeda segu). Selle Indias kasvava taime juuri tuleb koos veiniga juua ja see annab inimesele niisuguse kurjategijate hirmutamise võime, et nad on tõrkumata valmis oma pahateod üles tunnistama.

Teisel taimel nimega Ofius, mis väidetavalt kasvab Etioopias, on ebameeldiv kuju ja inimest, kes seda sööb, valdab taime maosarnase välimuse tõttu selline õudus, et ta tapab suurest hirmust enda ise. Sellepärast sunniti taime sisse võtma jumalateotajaid. Ofiusele oli ka olemas vastumürk – palmiviin.

Joonis 1. Pühitsetud puidust nikerdatud pühakukujutis.

Armutundeid tugevdava vahendina kasutati satüürikoni. See oli taimelehtedest tehtud ekstrakt, mis pidi väidetavalt juba üksnes nahka puudutades erutavalt toimima. Samasuguse mõjuga olid kuradikäpa juuremugulad. Sugulise erutuse vähendamiseks ja sel viisil „vastumürgina armunõidusest joobnuile“ kasutati vesiroosi, mungapipart, palu-näsiniint, küüslauku ja eriti tooneliiliat, mis kasvas väidetavalt allmaailmas.

Skorpioni hammustuste eest kaitsvaks ja neid ravivaks peeti haavarohtu (Sideritis), raudürt pidi tooma rahu ja tervist sellele, kes seda taime endaga kaasas kannab. Käoking, mis muistendi järgi kasvas välja põrgukoera Kerberose lõugade vahel tekkinud vahust, oli samuti tuntud skorpioni hammustusi raviv vahend, samas oli ta terve inimese jaoks surmavalt mürgine.

Indias kasvav askleepiast (Asclepias acida), mille kootava toimega piimmahl on maitselt terav ja kibehapu, peeti surematuse rohuks, seda lisati kastmena toitudele. Taimest pressiti mahla suure pidulikkusega ja eriliste mantrate saatel. Selle mahla abil viisid brahmaanid end ekstaatilisse seisundisse.

Mehhiko indiaanlased ravisid peiootega paljusid haigusi ja kasutasid seda ergutusvahendina võitlustes, peamiselt teadvuse kõrgema seisundi saavutamiseks. Niisuguses tavatus seisundis oli võimalik ennustada, kes näiteks võidab sõja.

Mõned Kongo piiriala ja Gaboni neegrihõimud on initsiatsioonirituaalides (ladina keeles initiatio – salariituses osalemine) kasutanud iboga juurt.

1903. aastast pärinev ühe pühitsetava kirjeldus kõlab järgmiselt: „Korraga on kõik tema kõõlused kuidagi tavatult pikaks veninud. Teda valdab epileptiline meeltesegadus, selle ajal pomiseb ta arusaamatuid sõnu, millest pühamehed püüavad välja lugeda ennustusi ja mis peaksid nagu tõestama, et temasse on läinud fetiš.“

Joonis 2. Fakiir loeb taimele loitsu.

Seda taime kasutasid 20. sajandi algul Kongo ja Lääne-Aafrika pärismaalased sugulise erutuse tugevdamiseks ning unisusest ja väsimusest võitusaamiseks. Taime näriti, sest see hoidis inimest kaua ärkvel. Eriti vajalik oli see lõvijahil, sest kütid pidid vahel kuni kaks päeva valvama, kuni lõvi oma rajale ilmub.

Haiiti algasukad nuusutasid jopopuu (Anadenanthera peregrina) seemnekestadest jahvatatud pulbrit, et ennast ekstaasi viia.

Saksa antropoloog Theodor Koch-Grünberg jälgis Orinoco jõe ääres Columbia ja Venetsueela vahel, kuidas kohalikud indiaanlased valmistasid ja kasutasid luulupuu (Virola theutora) koorest saadud pulbrit.

„Seda maagilist nuusutusainet tehakse ühe puu koorest ja seda kasutavad ainult teadjamehed.

Joonis 3. Alrauni juured.

Pärast koore täielikku peenestamist keedetakse seda väikeses savipotis, kuni kogu vesi aurustub ja poti põhja jääb ainult sade. Seda jääki kuumutatakse nõrgal tulel ja tehakse seejärel spetsiaalse noaga pulbriks. Nõid puhub kõrre abil veidi pulbrit õhku.

Seejärel nuusutab ta tekkinud tolmu, tõmmates seda sama kõrrega kumbagi sõõrmesse. Pulbril on nähtavasti tugev ergastav mõju, sest nõid hakkab kohe laulma ja pööraselt karjuma, kõigutades samal ajal ülakeha kogu aeg edasi-tagasi.“

Taim tengelis, mis kasvab Kreeta saarel Dikti mäestikus, samuti Babüloonias ja Sousse’s Tuneesias, omab väidetavalt omadust ergutada ennustamise võimet.

Selgeltnägemise võimet tugevdab ka kaapiväädi (Banisteriopsis caapi, eksootiline käsivarrejämedune liaan) lisamine toidule.

Nagu teatas Ecuadori geograaf Vilivicencio 1958. aastal, aitab see Amazonase lääneosast pärinev liaan „ … heita pilku tulevikku ja annab rasketel juhtudel õige vastuse, sõjaohu korral ennustavad teiste suguharude saadikud selle maagilise joogi mõju all vastase plaane.
Samaviisi jõutakse selle taime abil selgusele, keda maagidest kutsuda nõiduma, kui keegi sugulastest haigestub, kuidas korraldada sõbralikke külaskäike teiste hõimude juurde, kutsuda külla võõraid rändureid või ahvatleda oma hõimu naisi armatsema.“

Ka Saksamaal on paljusid taimi nõidumise eesmärgil kasutatud. Näiteks pöörirohtu (Hyoscyamus L), mida rahvasuus nimetati ka une-, mustlas-, ennustus- ja hulluserohuks, kasutati võitlusvaimu tõstva vahendina. Taime seemnete kuumutamisel tekkiv suits põhjustas inimestes raevu. Pöörirohule omistati veel üks omadus: selle mõju all olevatele inimestele tundus „üks veetilk olevat terve meri“ või „tähed nende ees olevas tekstis elustusid, need tantsisid ja keerlesid, nii nagu juhtus.“ Mõnele võis see taim mõjuda isegi nii tugevalt, et ta nägi kõike erepunases värvitoonis ja käitus nagu pöörane.“

Joonis 4. Viirukiekspeditsioon. Muistse Egiptuse surnute templist pärineval seinamaalil on kujutatud kuninganna Hatšepsuti laevad Pundimaa sadamas, kus neile laaditakse peale viirukit ja muid rikkusi.

Puju (Artemisia vulgaris) kohta väideti, et selle juurtest punutud vöö, niinimetatud Johannese vöö, „viib kõik haige kannatused koos endaga tulle, kui haige viskab selle vöö Johannese lõkkesse. Öeldi ka, et „kui kodus on puju, võib see põgenema sundida … isegi vanakuradi enda“, ja kui riputada puju juur värava kohale, vabastab see maja ebameeldivustest ja koletistest.

Joonis 5. Puju.

Palderjani (Valeriana officinalis), mis on tõenäoliselt oma nime saanud muinaspõhja jumala Balduri järgi, peeti nõiausus taimeks, mis toob õnne ja annab mehisust.

Raudürdi (Verbena officinalis) kohta liigub rahvasuus legend, et raud muutub teraseks, kui seda selle taime mahlaga töödelda. Muistsed germaanlased kasutasid raudürti talismanina sõda kuulutades ja rahu sõlmides.

Arvati, et raudürt suudab ravida peavalu, kui taime padja all hoida.

Maainimesed usuvad vahel veel praegugi, et raudürt on tõhus rohi epilepsia vastu:

„Raudürt kaevatakse koos õiega välja, kui Päike on Jäära või Neitsi tähemärgis, kuivatatakse ja peenestatakse pulbriks. Pulbrisse segatakse suhkrut (üks neljandik osa pulbri kaalust), ravimit võetakse veerand aasta kestel igal hommikul ja õhtul pähklisuuruste annustena. Haige peab rohtu koos puhta veega jooma.“

Joonis 6. Raudürt.

Maajala (Glechoma hederacea), huulõieliste sugukonda kuuluva taime kohta arvati, et see aitab nõidu ära tunda, kui punuda taimedest pärg ja kanda seda peas.

Karutubakat (Hieracium pilosella) peeti taimeks, mis võib muuta nägemise nii teravaks, et inimene suudab näha rohkem kui kilomeetri kaugusele. Nagu jutustab kreeka legend, parandasid kotkad karutubaka abil oma nägemist.

Korvõieliste sugukonda kuuluvat kitsekakart (Doronicum pardalianches) ülistatakse taimede maagias nõidusvastase vahendina, kui kaasas kanda kitsekakra juurte tõmmises leotatud ja värskelt pargitud nahatüki sisse keeratud amuletti või matta see kodu ukseläve alla.
Vaimude manamiseks on sageli kasutatud tooneliiliat (Asphodelus). Taime toimet peeti eriti tõhusaks, kui seda suitsutada maagiliste riituste ajal.

Luuderohul (Hedera helix) arvati samuti olevat nõiduste eest kaitsvad omadused, eriti hästi sobis see lastele. Selleks pidid nad kandma luuderohu lehtedest punutud pärga. Kõige laiemalt on luuderohtu kasutatud suitsutusainena somnambuulse seisundi saavutamiseks.

Seentest on maagilist kasutust leidnud punane kärbseseen ja tanuseen.

Punast kärbseseent (Amanita muscaria) leotati 24 tundi piimas. Leotis tekitas seda joonud inimeses joobeseisundi, millega kaasnesid hallutsinatsioonid.

Tanuseenel (Phallus Impudicus) on juuksejuuri kahjustavad omadused, seene noored viljakehad on munakujulised. Küps seen on mürgine, kuid noori viljakehi – „nõiamune“ võib kasutada toiduks. Arvati, et neist tehtud armujook on parim.

Armastuse lummust tekitavaks taimeks on peetud ka valget vesiroosi (Nymphaea alba).

Usuti, et kuuvalgel ööl teatud kindlal ajal kitkutud õiel on tugevad võluomadused, mis toovad „rikkust ja õnne armastuses, samuti annavad vetevaimude väljakutsumise oskuse“. Vesiroosi õit kitkudes tuli olla väga ettevaatlik ja „toppida kõrvad vatti täis, sest vetevaimud sõdivad kõigest väest vastu, kui nende lemmiklille varastama tullakse. Näkineiud püüavad oma imekauni lauluga lille korjavat inimest võluda ja teda vette ahvatleda.“

Joonis 7. Tanuseen ja selle noored viljakehad.

Mitmekesist kasutust on leidnud paju (Salix). Nõiausus on paju peetud küll õnnetust toovaks puuks, kuid seda kasutati siiski näiteks kaitseks jälitavate vaenlaste eest, selleks tuli pajuoksad eriliste loitsude saatel maasse torgata.

Nõiad hoidsid oma manamissõnu lausudes käes pajuvitsa, öeldes seejuures: „Ema-kuninganna hoidis käes vitsa.“

Ogaõuna (Datura stramonium), millel on rahvasuus palju nimesid, on nõiakunstis kasutatud ekstaasi tekitava vahendina. Juba Peruu päikesetemplite preestrid närisid ogaõuna seemneid, et viia end ennustamiseks vajalikku seisundisse. Ka nõiduslikel suitsutamisriitustel ja maagiliste salvide valmistamisel oli ogaõunal tähtis roll.

Muistsetel aegadel kasutusel olnud maagiliste, suitsutus- ja nõiduslike ainete loetelu võib lõpmatuseni jätkata, kuid arvame, et eespool esitatud näidetest piisab, et saada üpris muljetavaldav pilt, kuidas taimi nõidumisel kasutati. Seepärast vahetame nüüd teemat ja räägime kahest mütoloogilisest isikust, kes olid keskajal kuulsad taimede abil ravitsejad. Hiljem vaatleme maagiliste ainete ja taimede liigitust rühmadesse nende toimest lähtudes.

Nõidumine taimede abil

Antiikmaailma üks tuntuimaid nõidu oli allmaailma hirmusisendava jumalanna ja kõigi deemonite valitseja Hekate tütar Kirke, kellest kõneleb ka eepos „Odüsseia“. Kirke valmistas taimedest nõiajooki ja muutis selle abil kõik oma külalised loomadeks.

Kolchise kuninga Aietese tütar, Kirke nõbu Medeia aitas oma nõiakunstiga argonautide juhil Iasonil röövida kuldvillaku. Erilise tuntuse sai nõid oma lähedaste noorendamise oskusega, tehes neile võluainetega vanne. Tänu niisugusele kuulsusele õnnestus Medeia meelitada oma võlukatlasse kuningas Pelias, kes tema auahneid plaane takistas. Medeia pettis kuninga tütreid ja ütles, et tahab nende vana isa nooreks teha, kuid hukutas ta. Medeia põgenes koos Iasoniga ja läks talle mehele. Kuid 10 aastat kestnud abielu tüütas Iasoni nii ära, et ta ajas naise enda juurest minema. Võimalik, et selles oli süüdi kuningas Kreoni tütar Glauke, kellest pidi saama Iasoni uus naine. Kui Medeia kuulis kavatsetavast uue abielu sõlmimisest, saatis ta õnnelikule pruudile taimemahladega nõiutud pulmakleidi ja täpselt samamoodi nõiutud diadeemi. Niipea kui Glauke kingitused endale ülle pani, süttisid need otsekohe ja pruut muutus tuhaks.

Medeia kasvatas oma suures nõiaaias palju mürgiseid rohtusid ja ravimtaimi, mida ta alati oskuslikult enda kasuks ära kasutas.

Teine antiikmaailma kurva kuulsusega nõid oli Kirke, kreeka mütoloogias Heliose ja Perseise tütar. Kirke elas väidetavalt Aeaea saarel, sädelevatest kividest ehitatud lossis, mida valvasid taltsutatud lõvid ja hundid. See mütoloogiline saar asus Itaalia rannikul, praeguse Monte Circo lähedal.

Joonis 8. Ogaõun.

Kirke veetis päevi tavaliselt kududes ja lauldes. Tema üpris monotoonse elu katkestas korraga Odüsseuse ja tema kaaslaste saabumine, kes sattusid oma rännakul Aeaea saarele.

Kirke kostitas laevahuku üle elanud meremehi algul ohtralt, kuid muutis nad hiljem oma nõiarohtude abil sigadeks. Vaid tänu Hermese kaastundele sai Odüsseus rohtu, mis muutis ta kaaslased uuesti inimeseks.

Väidetavalt kasutas Kirke oma nõiatempudeks peamiselt alrauni, seepärast nimetas Plinius seda Kirke taimeks. Muud taimed, mida Kirke oma maagias kasutas, kuulusid nähtavasti hallutsinogeenide rühma. Need tekitasid rohtusid sisse võtnutel kõikvõimalikke viirastusi kuni selleni välja, et nad nägid end loomadena. Vastumürkidena nimetatakse sageli küüslauku ja see taim, mida Hermes olevat Odüsseusele nõiduse vastu andnud, võiski olla vaid küüslauk.

Vähemasti Odüsseus ise soovitas seda taime kasutada kaitseks nõidumiste eest. Täpsemalt oli siin tegemist õieti ühe teise sibultaimega – musta lauguga (Allium magicum). Hiljem hakkasid kreeklased ja roomlased kaitseks nõiduse vastu soovitama ka tavalist küüslauku (Allium sativum). Küüslaugu kuivatatud juuremugulaid riputati kaitseks kurja silma ja muude nõiduste eest lastele amuletina kaela.

Ja viimasena tuleks veel mainida Tessaalia nõiatari Erichthot, kes oli umbes sama kuulus kui Medeia ja Kirke.

Maagiliste ainete rühmad nende toime järgi

Nõiakunstis ja taimede maagias kasutatavad maagilised taimed jaotatakse toime ja kasutusotstarbe järgi viide rühma:

– professionaalsed rohud,

– ilmarohud,

– „imevõti“,

– õnnetoovad taimed,

– võluained.

Professionaalseid rohtusid kasutati peamiselt loitsimisel kuradi, nõidade, posijate ja kurjade vaimude vastu. Selleks suitsutati neid vastavate riituste ajal. Neid kanti ka keha küljes kaitseks eespool nimetatud mustade jõudude vastu.

Kodus või kodu lähedal kasvanud ilmarohud pidid ära hoidma halvast ilmast – pikselöögist, uputusest, rahest jne – põhjustatud saagikadusid. Neist otsiti abi ka putukate, hiirte ja rottide vastu.

„Imevõtmeks“ nimetati taimi, mis aitasid maagidel ja nõidadel avastada vaenlasi või otsida aardeid.

Neljanda rühma taimed olid kõige populaarsemad: amulettidena pidid need omanikele tooma rikkust, au, armastust ja võimu. Kui neid rohtusid võeti sisse mikstuuri või pulbrina, tugevdasid need armutunnet ja andsid juurde vaprust.

Võluainete hulka kuulusid maagilised salvid, maagilised joogid ja suitsutuspulbrid.

Maagiliste salvidega hõõruti nahka, neid määriti tavaliselt rinnale, kaenla alla ja riietele. Esitame siin mõned muistsed retseptid, ärge neid vaid mitte mingil juhul proovige järele teha:

– „mürk-vesiputk, käoking ja paplipungad hõõrutakse peeneks, pulbrile tahma ja taimeõli lisades valmistatakse salv“;

– „mürk-vesiputk, kollase gladiooli juur, karumustika ja marani taimed hõõrutakse taimeõlis peeneks, lisatakse nahkhiire verd ja segatakse salviks“;

– „võtta raiheina, pöörirohu, surmaputke, punase ja musta mooni, mürksalati ja portulaki seemneid, igaüht neli osa, üks osa karumustika vilju, lisada taimeõli ja valmistada neist salv“;

– „võtmehein, raudürt, siniliilia, kukehari, adiantum ja sigur hõõrutakse koos nõiarasvaga (unguentum pharelis) peeneks ning valmistatakse salv“;

– „moon, maavits, sigur ja surmaputk segatakse veise, kassi, koera, hundi, eesli vms rasvaga salviks“.

Maagilised joogid erinevad maagilistest salvidest vaid selle poolest, et peenestatud taimi ei segata õli ega rasvaga, vaid keedetakse vees või tehakse neist piiritustõmmis. Niiviisi saadud ekstrakti, mis sisaldab maagiaks vajalikke bioloogiliselt aktiivseid aineid, joodi sisse või lisati salaja selle inimese joogile, keda taheti nõiduda.

Suitsutuspulbreid on euroopa maagias kasutatud nekromantilisel (kreeka keeles nekromanteia – surnute vaimude väljakutsumise abil ennustamine) eesmärgil, et küsitleda surnute vaime. Õukonnanõunik von Eckartshausen on oma raamatus „Selgitused maagiale“ andnud kolm retsepti:

– „segada surmaputke, pöörirohtu, safranit, aaloed, oopiumi, maavitsa, musta mooni seemneid, alrauni, sellerimahla ja vaiguputke ning puistata pulber suitsutuspannile“;

– „peenestada pöörirohi, seller, musta mooni seemned, segada ja puistata pulber suitsutuspannile“;

– „peenestada ja segada koriander, seller, pöörirohi ja surmaputk ning puistata pulber suitsutuspannile“.

Et saada suitsutamisel täielikku maagilist toimet, nõuab von Eckartshausen ka järgmiste tingimuste täitmist: „Hoiduda 8 päeva jooksul kõikidest ägedatest kirgedest. Pidada 8 päeva jooksul täielikku karskust, võimaluse korral viibida üksinduses. Vältida suhtlemist teise sugupoolega, lugeda elu ajalikkusest. Kogu selle aja jooksul mõelda manatavast isikust, kelle vaim peab välja ilmuma. Meenutada suhtlust temaga, kui ta veel elas, palvetada tema eest. Kui tegemist on elava inimesega, ei tohi suitsutamisriitus toimuda ajal, kui ta palvetab, tegeleb heategevusega või täidab oma ametikohustusi.“

Joonis 9. „Nõidade sabat.“

Tegelikke füsioloogilisi protsesse, mida „nõiataimede“ bioloogiliselt aktiivsed ained inimorganismis, eriti ajus esile kutsusid, taimede maagias mõistagi ei tuntud, ehkki objektiivsed ja eelarvamustest vabad vaatlejad täheldasid korduvalt, et kõik maagide ja nõidade kirjeldused, millega nad maagiliste ainete toimet iseloomustasid, olid olemuselt puhtsubjektiivsed.

Joonis 10. „Nõiad lähevad sabatile.“

Nii näiteks uskusid keskaegsed nõiad kindlalt, et end maagiliste salvidega hõõrudes, maagilisi jooke juues või maagilisi pulbreid suitsutades võib õppida lendama. Nad kujutasid end ette niiviisi loomade kujul lendamas.

Vaatlejad, kes nõidu maagiliste rohtude tarvitamise ajal ja pärast seda jälgisid, ei kinnitanud lennu toimumist. Esitame siin Švaabi dominikaani munga kirjelduse. „Üks pastor rääkis oma jutluses, et nõiad tegelikkuses ei lenda, see on ainult nende fantaasia ja unenägude vili. Nad lihtsalt kujutavad ette, et kanduvad kuhugi ära, ja püüavad hiljem teisi veenda, nagu oleksid nad seda päriselt teinud.

Üks vana nõid solvus, et tema nõiakunstis kaheldakse, ja teatas kirikust lahkudes pastorile, et suudab tõestada, et see ei ole uni, kui pastor temaga kaasa tuleb.

Pastor läks tõepoolest nõiaga kaasa. Nõid istus leivaastjasse asetatud järile ja hõõrus ennast salviga sisse. Ta uinus, kuid käitus une ajal üpris rahutult – tõstis käsi üles, just nagu tahtes lendu tõusta, hüples erutatult, just nagu tahtes tantsida. Nõid vähkres mõnd aega sellises ekstaasis, kuni leivaastja läks ümber ja ta maha kukkus.

Ta lamas veidi maas, hakkas end tasapisi liigutama ja avas suu: „Nüüd nägid sa tõepoolest, kuidas ma ära lendasin ja tagasi tulin!“

„Muidugi,“ nõustus pastor, „sa lendasid kaugele. Sa jäid astjas magama, kukkusid lõpuks maha ja jäid sinna lamama, kuni lõpuks ärkasid. Katsu oma silma, mille sa veriseks lõid.“

Nii sai nõiamoor oma pettekujutlustest vabaks, pastor aga lahkus tema juurest veelgi rohkem veendununa, et jutud nõidade lendudest on täielik mõttetus.“

Ka meie ajal kasutatakse sageli psüühikale mõjuvaid aineid. Ehkki küll mitte selleks, et saada nende abil maagilist jõudu või muutuda loomaks: on intellektuaale, kes loodavad sellisel viisil avardada oma teadvust. Narkomaanid tahavad põgeneda argielu hallist reaalsusest, rusutud meeleolus inimesed otsivad massiliselt abi rahustavatest rohtudest ja püüavad vähimategi väsimusmärkide korral end keemiliste ainetega ergutada.

Kõiki neid preparaate, mis mõjutavad inimese psüühikat ja mille ohtlikkust ei ole võimalik ülehinnata, nimetatakse ühise nimega psühhofarmakoloogilisteks.

Psühhofarmakoloogilised ained

Psühhofarmakoloogilised ained on keemilised ained, mis avaldavad peaaju teatud piirkondadele, närvipõimikutele või närvilõpmetele vahetut mõju ja kutsuvad esile ergutusläve muutuse.

Ergutusläveks nimetatakse vähima tugevusega elektrokeemilist ergutust, mis kutsub närvis esile vastureaktsiooni. Kui ergutusläve mingite psühhofarmakoloogiliste ainete abil tõsta, rahuneb kogu psüühika, sel juhul on tegemist rahustava toimega. Kui ergutusläve langetatakse, aktiveeruvad selle tagajärjel aju ja närvid.

Psühhofarmakoloogiliste ainete abil saab korrastada häiritud psüühilisi funktsioone, vabaneda hirmu- ja erutusseisundist. Enamgi veel, teatud psühhofarmakoloogilised ained muudavad teadvuse seisundit, kuid paraku peetakse seda sageli ekslikult teadvuse avardumiseks. Pöörame neile aktiveerivatele ainetele, mida nimetatakse uimastiteks, erilist tähelepanu.

Kuid enne teeme lühidalt juttu muudest psühhofarmakoloogilistest ainetest. Neid ained liigitatakse järgmiselt:

– antipsühhootilised

– antidepressiivsed

– psüühikat rahustavad

– psüühikat ergutavad

– tugevdavad

– eufoorilised

– hallutsinogeenid.

Antipsühhootilisi aineid (neid nimetatakse ka neuroleptilisteks või psühholeptilisteks aineteks) kasutatakse peamiselt psühhoosi, eriti skisofreenia (teadvuse kahestumise) raviks. Need ained leevendavad hirmu ja tugeva erutuse seisundit, väldivad hallutsinatsioonide ja luulude teket.

Joonis 11. Psühhofarmakoloogiliste ainete võimalike komponentide toime skeem ja psühhofarmakoloogiliste rühmade toime spektrid.

Antipsühhootiliste ainete hulka kuuluvad eeskätt fenotiasiin ja butürofenoon.

Antidepressiivseid (timoleptilisi) preparaate kasutatakse peamiselt endogeense, samuti terava neurootilise depressiooni raske vormi raviks. Preparaatide toimesuund võib olla erinev – need võivad stimuleerida või kaotada hirmutunde, tekitamata seejuures eufooriat ega narkomaaniat.
Klassikalised antidepressiivsed vahendid on impiramiin ja amitriptüliin.

Psüühikat rahustavad preparaadid ehk trankvilisaatorid kuuluvad oma keemiliselt koostiselt bensodiasepiinide hulka. Nende toime eesmärk on hirmutunde kaotamine.

Kõige levinum trankvilisaator on vaalium.

Selle rühma ainete pikaajaline kasutamine võib tekitada psüühilist sõltuvust.

Psühhostimulaatorid ja vekamiinid on enamasti amfetamiinitaolised ained, mis võivad lühikeseks ajaks tõsta organismi toonust, parandada tähelepanu ja keskendumisvõimet. Neid kasutatakse sageli isu vähendamiseks ja liigsöömise vastu.

Tugevdavate ainete ergutav toime on suunatud peaaju teatud kindlatele piirkondadele (hingamiskeskus, vasomotoorne keskus) või kogu kesknärvisüsteemile.

Sellesse rühma kuuluvad kofeiin ja pentetrasool, suurtes annustes võib neid kasutada antispasmaatiliste vahenditena.

Eufoorilised preparaadid on narkootilised ained, mis tõstavad või muudavad inimese meeleolu, tarvitsemata selleks tingimata tekitada hallutsinatsioone. Need mõjuvad peamiselt aju sümpaatilistele närvikeskustele ja tekitavad subjektiivset, erinevalt tajutavat hea enesetunde aistingut.

Nende hulka kuuluvad lisaks sellistele joovastavatele ainetele nagu alkohol, morfium ja kokaiin ka lahustid: atsetoon, eeter, kloroform.

Hallutsinogeenid on ained, mis tekitavad inimesel psühhoosi meenutavat seisundi, millega kaasnevad hallutsinatsioonid. Nende ainete üldnimetus on narkootikumid. Sellesse rühma kuuluvad LSD, psilotsübiin, meskaliin, kanep, hašiš jt. Nende ainete mõju all „tajutakse“ värvitoone, müra, helisid või lõhnu, mis võivad olla kas meeldivad või ebameeldivad, kuid väljendavad igal juhul teadvuse seisundi muutust.

Joonis 12. LSD-25 (lüsergriinhappe dietüüldiamiid)
Joonis 13. Psilotsübiin.

LSD on Euroopas kõige levinum hallutsinogeen. Teadvuse muutusi põhjustavad juba väga väikesed annused ja aine mõju kestab 6 kuni 12 tundi.

LSD komponent lüsergriinhape on tungaltera – rukki haigestunud viljapeadel kasvava kottseente hõimkonda kuuluva seene – alkaloidide (orgaaniliste lämmastikuühendite) üks koostisosi. Selle aine teadvust muutva toimega kaasnevad vegetatiivsed reaktsioonid: kehatemperatuuri tõus, südamelöökide sagenemine, pupillide laienemine ja üldine nõrkustunne. Hiljem, 2–3 tunni pärast tõuseb enesehinnang ning tekivad visuaalsed illusioonid, värviline nägemine ja maagilised mõtted.

LSD mõju on väga isikupärane. Organism kohaneb sellega küll väga kiiresti, kuid teadvuse seisundi muutused avalduvad siiski veel mitu nädalat pärast tarbimise lõpetamist. See võib põhjustada kestvaid psüühilisi muutusi, samuti kromosoomide häireid. Sageli esitatavad väited LSD ohutuse kohta ei vasta niisiis tegelikkusele. Psilotsübiini toodetakse teatud Mehhikos kasvavatest seentest, selle aine toime sarnaneb meskaliini toimega, mida sisaldavad Mehhiko kaktused.

Meskaliini keemiline koostis on lähedane noradrenaliinile. Pärast aine manustamist tekivad koos hallutsinatsioonide ja skisofreeniaga ka ägedad paanikahood. Religioossetel riitustel kasutatakse väga sageli meskaliini mitmesuguseid lahuseid.

Hašišit ja marihuaanat valmistatakse india kanepi emastaimede õitest ja lehtedest, mis sisaldavad tetrahüdrokannabinooli.

Joonis 14. Meskaliin.
Joonis 15. 9-tetrahüdrokannabinool.

Marihuaana on kanepitaime kuivatatud lehed ja õied, mida suitsetatakse peamiselt piibus ja omatehtud sigarettidena. Hašiš on kanepitaime ülemistest lehenäärmetest eralduv vaigusegu.
Hallutsinogeenset psühhotroopset mõju avaldab india kanepis sisalduv tetrahüdrokannabinool.

Selle toime tugevust tajub igaüks täiesti erinevalt. Aine võib avaldada rahustavat mõju, kiirendada südamelööke, langetada vererõhku ja vähendada valuaistinguid. Psüühilised efektid on samasugused nagu teistel hallutsinogeenidel. Nende hulgas võib nimetada lõdvestumise tunnet, apaatiat, fantastilisi subjektiivseid mõttekäike, hirmu, rahutust ja ärrituvust.

Psühhofarmakoloogiliste ainete tarbimine ei ole ohutu. Lisaks psüühilise sõltuvuse ja depressioonide tekitamisele võivad need põhjustada tugevaid muutusi kogu isiksuse struktuuris kuni identiteedi kaoni välja.

Psühhofarmakoloogilised preparaadid võivad krooniliste psüühiliste haiguste ravi käigus küll inimese seisundit parandada, kuid need ei kõrvalda kunagi haiguse põhjust. Need võivad muuta teadvuse seisundit, kuid mitte mingil juhul seda avardada. Teadvuse avardamine on ainulaadne protsess, mille käigus muutub teadvus järjest võimekamaks ja sel viisil tõhustub. Me saame oma käsutusse vaimse harjutusega avardatud teadvuse mahu, mitte psühhofarmakoloogiliste vahenditega tekitatud seisundi, mis on mööduv.

Meile kui parapsühholoogidele on psühhofarmakoloogilised ained täiesti tarbetud. Vastupidi, nende kasutamine võib hävitada kogu edu, mida oleme selle loengu juurde kuuluvate harjutustega saavutanud.

Kuid on ka ained, mis mõjutavad inimese psüühikat ja organismi, soodustavad ja toetavad teadvuse avardamist – need on suitsutusained.

Erinevalt psühhofarmakoloogiliste preparaatide enamikust ei manustata neid oraalselt (suu kaudu), vaid kuumutatakse suitsutuspannil, nagu kujutatud joonisel 16. Seejuures tekkivaid bioloogiliselt aktiivseid aineid (biokatalüsaatoreid) hingatakse koos õhuga sisse.

Suitsutusained

Tseremoniaalses maagias, samugi mitmesugustes religioossetes ja kultuslikes riitustes on juba muistsetest aegadest saadik kasutatud suitsutusaineid. Taimevaigu või taimeosade kuumutamisel puusütel või suitsutuspannil vabanevad neis sisalduvad farmakoloogilised ja psühhoaktiivsed biokatalüsaatorid, mis segunevad sissehingatava õhuga. Nii satuvad taimede biokatalüsaatorid väikeste annustena verre ja jõuavad ajju. Need ei avalda ajule samasugust vahetut mõju nagu psühhofarmakoloogilised ained, sest nende kontsentratsioon on liiga väike. Vastupidi, suitsutusained tõstavad peaaju ja närvisüsteemide, tšakrate, nadide ja meridiaanide süsteemide tundlikkust ning ergutavad neid. Sel viisil soodustavad need teadvuse kõrgemate seisundite saavutamist, milles on, nagu teada, võimalik parapsühholoogiliselt tegutseda.

Suitsutusainete toime põhineb Arndt-Schultzi homöopaatilise mõju seadustel, mille järgi nõrgad ärritused ergutavad eluvõimet, keskmised kiirendavad, tugevad pärsivad ja väga tugevad ärritused hävitavad selle.

Meile parapsühholoogilises töös huvi pakkuvad suitsutusained jaotatakse toime järgi järgmiselt:

– parapsühholoogiliselt aktiivsed ained,

– kosmilise energia vastuvõtmist soodustavad ained,

– rahustavad ained.

Parapsühholoogiliselt aktiivsete suitsutusainete hulka kuuluvad luuderohi, kamper, muskaat, pappel ja viiruk.

Joonis 16. Küünlaleegil kuumutatav suitsutuspann.
Joonis 17. Elektriline suitsutusanum.

Selliselt tekitatud kõrgendatud tundlikkuse seisundis on eriti lihtne täielikult lõdvestuda, samuti üle minna teadvuse kõrgematesse seisunditesse. Tänu nendele vahenditele paraneb ka meie paranormaalse keskendumise võime, seda tõestab harjutus 6.1: LÕDVESTUMINE JA KESKENDUMINE.

Ronitaimena puudel ja seintel kasvav luuderohi (Hedera helix) on suitsutusainena tuntud juba tuhandeid aastaid, see on transi ja kõrgema teadvuse seisundi saavutamist, samuti selgeltnägemist soodustav abivahend.

Joonis 18. Suitsutusainete võimalike komponentide toime skeem ja suitsutusainete rühmade toime spektrid.

Peamised luuderohu lehtedes sisalduvad biokatalüsaatorid on mitmesugused saponiinid, mis aktiveerivad limaskesti. Seepärast soodustab luuderohu lehtede suitsutamine vaba kosmilise energia vastuvõtmist.

Kamprit (Camphora) saadakse kampripuu destilleerimisel või sünteetiliselt vesinikkloriidi reaktsioonil tärpentiniga. Kamper on samuti ammu tuntud suitsutusainena, mida kasutatakse eeskätt teadvuse koondamiseks.

Kampris sisalduv eeterlik õli parandab ühtlasi vaba kosmilise energia vastuvõtmise võimet, niisiis võib kamprit suitsutada asjakohaste harjutuste tegemisel.

Muskaatpähkel on Ida-Indias kasvava muskaadipuu (Myristica fragrans) vili ja maitseainena väga levinud. Vähem tuntakse selle psüühilist toimet. Muskaatpähkli eeterlikud õlid, mida on 5–15% massist, sisaldavad psühhoaktiivseid komponente. 10 grammi muskaatpähkli pulbrit sisaldab 105 mg müristitsiini, 35 mg elemitsiini, 20 mg safrooli, väiksemas koguses muid aromaatseid eeterlikke aineid, samuti mõningal määral terpeenhüdrokarbonaati, mis võib tekitada bioloogilisi ärritusi.

Kõik need ühendid on teatud mõttes lähedased meskaliinile. Muskaatpähkli suitsutamine tõstab tundlikkust, stimuleerib teadvuse koondamist, arendab vastuvõtlikkust selgeltnägemisele.

Teede, jõgede ja ojade ääres kasvava musta papli (Populus nigra) lehtedel on sensibiliseeriv ja selgeltnägemist soodustav toime.

Viiruk (Olibanum) koosneb paljude puuliikide vaigust. Kõrgel temperatuuril hakkab vaik lagunema ja vabanevad biokatalüsaatorid, mis sensibiliseerivad mõlemat närvisüsteemi ja kergendavad teadvuse avardamist. Seda teadsid juba vanad kreeklased ja roomlased, kes kasutasid viirukit oma templites ohverdusriitustel. Rooma ja kreeka kirik, samuti kõikide kultuste maagid ja nõiad on viirukit kasutanud ning kasutavad riitustel ja pühitsemistel praegugi.

Joonis 19. Aaloe võrsed.

Selgeltnägemist soodustavad suitsutusained on aaloe, arnika, luuderohi, muskaatpähkel, pappel ja viiruk. Need aktiveerivad eelkõige südame- ja otsmikutšakrat (mõlemad tšakrad on selgeltnägemise jaoks tähtsad) ja sensibileerivad nägemiskeskust ajukoores. Niisiis võime selgeltnägemist soodustavaid suitsutusaineid väheses koguses kasutada selgeltnägemis- ja kujutlusharjutusi sooritades.

Aaloe (Aloe vera) kasvab Lõuna-Euroopas ja Aafrikas, taime mahl kuivatatakse ja peenestatakse pulbriks.

Egiptuses ja idamaades riputati juba muistsetel aegadel välisukse kohale kuivatatud aaloetaimi, et peletada eemale deemoneid ja kurje vaime ning et maja asukad saaksid elada kaua. Fütoteraapias kasutatakse kuivatatud aaloemahla vereringe närvisüsteemi stimuleerimiseks, seda soodustavad mahlas sisalduvad biokatalüsaatorid aloiin ja emodiin. Meie hakkame aaloed kasutama suitsutusainena kõrgemate tšakrate ergutamiseks ja nägemiskeskuse aktiveerimiseks.

Joonis 20. Arnika.

Arnika (Arnica montana) kasvab luhtadel, mäenõlvadel, kõrgmägedes ja jäätmaadel. Taime õitest valmistatakse tõmmis, mille biokatalüsaatorid – arnica lavon, parkaine ja eeterlik õli – soodustavad südame- ja otsmikutšakra ergastamist ning eideetiliste kujundite loomist.

Kosmilise energia vastuvõtmist soodustavad suitsutusained ergutavad nina limaskesti: nende hulka kuuluvad aaloe, luuderohi, pihlakaseemned, leeder, kamper, sandlipuu puit ja kannikesejuured. Kui segame neid selgeltnägemist soodustavate suitsutusainetega, suudame selgeltnägemise kujundeid tõhusamalt näha, sest selgeltnägemine eeldab moduleeritud kosmilise energia vastuvõtmist või eideetiliste kujundite loomist, nagu tõestavad harjutused 6.2: SELGELTNÄGEMINE (1) ja 6.3: KUJUTLEMINE.

Pihlakal (Sorbus Aucuparia), mida näeme sageli teede ääres kasvamas, on oranžikaspunased õunviljad, mida nimetatakse rahvasuus marjadeks. Need sisaldavad selliseid biokatalüsaatoreid nagu petsitiin, parasorbiinhape, sorbiinhape, õunhape ja parkaine. Kuivatatud ja pulbriks peenestatud või leotatud pihlakamarjade suitsutamine soodustab kosmilise energia vastuvõtmist.

Joonis 21. Pihlakas.

Musta leedri (Sambucus nigra) lehed sisaldavad eeterlikke õlisid, mis suitsutamisel vabanevad ja satuvad koos sissehingatava õhuga organismi, ärritavad nina limaskesta ja soodustavad kosmilise energia vastuvõtmist. Seda musta leedri lehtede mõju tuntakse maagias juba tuhandeid aastaid, seda tõendavad meile muistendid ja muinasjutud.

Indias kasvava tohutu suure valge sandlipuu (Santalum album), millel on punane puit ja mullakarva koor, sisaldab suures koguses santalooli – meeldiva lõhnaga ainet, mis mõjub limaskestadele lõdvestavalt. Suitsutamisel soodustab see kosmilise energia vastuvõtmist.

Lõhnava kannikese (Viola odorata) juured sisaldavad eeterlikke õlisid, see taim on äraproovitud abivahend kosmilise energia vastuvõtmise tugevdamisel. Rahustavaid suitsutusaineid kasutatakse enamasti koos muude rühmade suitsutusainetega, kui see aitab harjutuste eesmärki saavutada.

Joonis 22. Leeder.

Võime suitsutada ka arnikat, lavendlit, mürri või soolikarohtu, kui me ei ole enne harjutuse algust piisavalt lõdvestunud ja rahulikud.

Lavendel kasvab peamiselt Vahemere-äärsetes riikides, selle õite kroonlehtedest valmistatakse lavendliõli. Lavendliõli sisaldab linalüülatsetaati ja teisi eeterlikke õlisid, millel on valu leevendav, spasmolüütiline ja rahustav mõju.

Lavendliõli võib lisada igale teisele suitsutusainele, tulemus muutub sellest vaid paremaks. Kuid lavendliõli tuleb kasutada säästlikult, sest selle toime on väga tugev (1 kuni 3 tilka on täiesti piisav).

Mürr (Commiphora abyssinica) on Kirde-Aafrikas kasvav igihaljas puu või põõsas. Õied on valged ja hurmava lõhnaga, marjad on herneterasuurused. Kreeka mütoloogiast on teada, et armastusejumal Aphrodite ajal kasutati meeleldi mürri suitsutusainetena maagilistes kultusriitustes. Rohelistest taimeosadest saadav tõmmis mõjub rahustavalt nii närvisüsteemile ja vereringele kui ka limaskestadele, seepärast liigitatakse mürr kosmilise energia vastuvõtmist mõõdukalt soodustavate suitsutusainete hulka.

Teede ääres, raudteevallidel, prügilates ja metsalagendikel umbrohuna kasvav soolikarohi (Tanacetum vulgare) on kogu Kesk-Euroopas levinud taim. See sisaldab eeterlikke õlisid ja kibedaid aineid ning mõjub närvisüsteemile ja vereringele rahustavalt.

Joonis 23. Lavendel.

Kõiki siin kirjeldatud suitsutusaineid ei ole harjutuste edukaks sooritamiseks tingimata vaja kasutada, kuid need soodustavad siiski meie paranormaalset vaimset arengut, kui peame kinni järgmistest põhilistest reeglitest.

  1. Suitsutusainete annuste valik peab rangelt vastama harjutustes antud ettekirjutustele. Oma katsetusi tehes ärge kasutage rohkem kui 10 tilka ainet, seda tuleb võtta noaotsaga või nii palju kui vaja.
  2. Harjutusruumi tuleb pärast iga suitsutuskorda korralikult tuulutada, me ise peame avatud akna all viis minutit sügavalt hingama.
  3. Võime neid suitsutusaineid kasutada ka siis, kui harjutuste juhendis ei ole selle kohta eraldi märkust (võime ise otsustada, kas vajame oma vaimsetel pingutustel niisugust abi), kuid teatud arengutasemele jõudes, kõige hiljem poole aasta pärast tuleb nende kasutamine täielikult lõpetada.
Joonis 24. Mürr.

Sümbolid

Muistses Kreekas kasutati katkilöödud kahhelplaatide kilde, et oma kaugel elavaid sugulasi või sõpru ära tunda. Selleks pidid kildude murdekohad omavahel sobima ja seda nimetati sümboliks. Sõnast, mis algselt tähendas segamini hunnikut, kujuneski välja mõiste „sümbol“ mõttekujundi või mõttelise märgi tähenduses.

Sõna „sümbol“ all mõistetaksegi üldiselt mingi idee või mõtte kujundlikku väljendust. Seevastu rituaalses maagias kujutavad sellised sümbolid nagu heksagramm (kuueharuline täht), pentagramm (viieharuline täht) või hieroglüüfid kosmilisi jõude või loodusvaime, keda saab neid sümboleid joonistades ja loitsides välja kutsuda. Religioonist tuntud sümbolid on rist, armulauaveini karikas ja mitmesugused muud reliikviad.

Paljusid inimesi mõjutavad sümbolid emotsionaalselt – tuletage meelde kas või svastikat ehk haakristi (muistsetel germaani hõimudel oli see päikese sümbol) kolmandas Reichis – või siis arvavad nad, et maagilist sümbolit joonistades võib välja kutsuda kosmilisi jõude, vaime või deemoneid.

Kõik see on muidugi ette määratud ebaõnnestuma, sest sümbolite endi paranormaalne mõju on sama tähtsusetu kui selgeltnägemise kuulil.

Need mõjuvad pigem juba varem toimunud vaimse programmeerimise ergutina.

Joonis 25. Keskaegne nõiaring.

Nagu näeme enesehüpnoosi käsitlevas 10. loengus, võivad sümbolid meil aidata igal ajal saavutada ükskõik millist teadvuse astet või vastu võtta kosmilist energiat. Kui üht ja sama meditatiivset mõtteahelat korduvalt käivitatakse, langeb selles osalevate närvide rakendumislävi. Tekkivad mõttejäljed, mis võivad mingi mõtteahelaga varem seotud sümboli nägemise korral ükskõik millal välkkiirelt käivituda.

Tähekell

Märtsis 1951 avaldas ameerika elektroonika- ja raadioteadlane John H. Nelson elektroonikaajakirjas „RCA – Radio corporation of America“ sensatsioonilise artikli oma uurimistulemustest. See käsitles raadiovastuvõttu mõjutavaid tegureid. Sõnum pidi raputama inimesi ja Universumit käsitlevaid ortodoksaalseid seisukohti, sest need tulemused kinnitasid astroloogilist põhipostulaati, mis väidab, et planeedid võivad mõjutada meie elu ja teevadki seda.

Nelsoni artikli taustalugu algas sellest, et mõned RCA teadlasid avastasid lühilaineside levi sõltuvuse muutuvatest planeetide omavahelistest asenditest. RCAs taheti täpselt teada, kas see seos on puhtjuhuslik või mingi senitundmatu kosmilise mõju tulemus. Sellele küsimusele vastust otsides uuriti esimese sammuna nähtuse statistilist sagedust. RCA hämmastas astronoome kutsega tulla appi ülesannet lahendama, kuid kõik keeldusid ettepanekust. Nende ettekujutustes oli mõte, et planeetide seisud võivad raadiolainete levi mõjutada, niivõrd naeruväärne, et selle nähtuse uurimist ei peetud tähelepanu väärivaks. Kuid RCAs ei tahetud täiendavatest uuringutest loobuda. See ülesanne anti Nelsonile, kogenud elektroonika- ja raadioinsenerile.
Kui Nelson lehitses 1920. aastatest pärinevaid raadiohäirete aruandeid, tegi ta terve rea sensatsioonilisi avastusi. Ta selgitas välja, et magnettormid – kõikide raadiohäirete põhjused – tekivad just nimelt siis, kui kaks või rohkem planeeti asuvad Maalt vaadates üksteisele väga lähedal ja nurk nende vahel on 90 või 180 kraadi. Selliste tähtede seisude ajal oli raadiolainete levi häiritud.

Skolastiliste teaduste esindajad hämmastusid väga, mitte aga astroloogid, kellele olid tähtede taolised seisud, mida nimetatakse konfiguratsioonideks, juba ammustest aegadest tuntud kui ebasoodsad.

Ühendust (see on astroloogiline termin: planeedid asuvad üksteise lähedal samal pool Päikest) peetakse neutraalseks seisuks. Selle seisu positiivsed või negatiivsed omadused sõltuvad muudest mõjuvatest teguritest. Kui planeedid asuvad kvadraadis (üksteise suhtes täisnurga all), peetakse seda raskeks ja disharmoneerivaks seisuks.

Joonis 26. Sellel skemaatilisel kujutisel on hästi eristatavad konfiguratsioonid, mis avaldavad negatiivset kosmoenergeetilist mõju. Me näeme Maa kohal Van Alleni vööndis sähvivat päikesetuule pilve (6). Merkuur (1) on Veenuse (2) ja Marsi 3) suhtes kvadraadis (90-kraadise nurga all). Saturn (4) on Maaga vastasseisus (180 kraadi), Jupiter (5) on nii Maa kui ka Saturni suhtes kvadraadis.

Sama kehtib ka siis, kui planeedid on vastasseisus (nurk nende vahel on 180 kraadi, st planeedid asuvad sirgjoonel teine teisel pool Päikest).

Nelsoni järgmiseid avastusi võib samuti pidada traditsiooniliste uskumustega kokkulangevaks. Ta tegi kindlaks, et hämmastaval kombel puudusid igasugused magnetilised häired ja lühilaineala raadiolainete levi oli hea, kui kaks või rohkem planeeti asusid üksteise suhtes 120-kraadise nurga all (trigoon). See on just nimelt konfiguratsioon, mida astroloogias peetakse harmooniliseks, kergeks, soodsaks.

Nelson avastas ka, et konfiguratsioonid 150 ja 135 kraadi mõjuvad samuti raadiolainete levile positiivselt. See avastus pakub erilist huvi, sest muistsed astroloogid neid konfiguratsioone ei tundnud, külla aga kasutavad neid paljud nüüdisaja astroloogid.

Teaduslik teooria leiab kinnitust ainult siis, kui selle abil saab ennustada tulevikusündmusi. Täiesti võimalik, et Nelsoni avastatud planeetide seisude seotus raadiolainete leviga võis olla ka lihtsalt juhus. Tekkis niisiis küsimus, kas Nelson suudab oma uurimistöö tulemuste põhjal tulevasi magnethäireid ennustada.

Ta proovis seda teha ja tema ennustuste tõepärasus oli 80%. Hiljem täiustas Nelson oma meetodit nii, et võttis arvesse kõikide planeetide seise, ja edukuse protsent kasvas 93-ni. Nõnda kinnitas Nelson järjekordselt teaduslike tõendite jõudu, näidates, et elu Maal võivad mõjutada planeedid.

Eriti tugevalt mõjutab planeetide positiivne või negatiivne toime energeetilist keha ning selle kaudu kõiki meie paranormaalseid võimeid. See ei ole sugugi hämmastav. Nagu teame juba 5. loengust (keskendumise objektid), kiirgavad kõik anorgaanilised kehad moduleerimata kosmoenergeetilist kiirgust. See kiirgus, nii nagu elektromagnetilinegi kiirgus, kuulub energeetilise spektri sellesse ossa, mis häirib raadiosidet. (vt 4. loengut: värvus on energia). Seepärast mõjutavad planeetide negatiivsed või positiivsed konfiguratsioonid suuremal või vähemal määral meie mõlema keha kosmoenergeetilist seisundit, meie suutlikkust vastu võtta kosmoenergeetilist kiirgust ja selgeltnägemise informatsioonilist baasi, samuti telepaatiliste ja telekineetiliste impulsside edastamist. Nii nõiavitsa kui ka pendli kasutamise puhul võivad planeetide negatiivsed konfiguratsioonid seada edu saavutamise kahtluse alla.

Niisiis, kui meil mõnikord ei õnnestu vaba kosmilise energia vastuvõtmine, ükskõik milline paranormaalne tegevus või vaimne harjutus, on täiesti tõenäoline, et põhjuseks võib olla planeetide selle hetke halb seis.

Et suuta määrata neid paranormaalseks tegevuseks ebasoodsaid aegu, aga ka vastupidi, selleks eriti sobivaid aegu, peame tundma astroloogia põhialuseid. Neid annavad meile 8. ja 9. loeng. Järgmises, 7. loengus hakkame aga õppima oma kahe keha harmoneerimist.

Categories: Peatükid